Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

tegi aeglaselt esimese karbi lahti. Üleval nurgas oli punt masinkirjutatud ja tembeldatud pabereid ning kirjamarke. Allpool hakkasid silma mõned ehitiste ja teatrietenduste kirjeldused.

      Mida see kõik tähendab? Ma ei saa millestki aru! Jälle see Alma – tema otsustab ja kõik teised peavad tema tahtmise järgi tegema!

      Ida vaatas silmanurgast Vladi ja Juri poole. Tundus, et nad olid oma karbid juba läbi uurinud ja täitsid pabereid, et tellida järgmised kakskümmend karpi. Aeg-ajalt silmitsesid nad teisi inimesi saalis.

      Mundris valvurid käisid edasi-tagasi laudade vahet ja tulid vahel päris Ida selja taha. Tekkis tunne, nagu oleks ta jälle Karolinska instituudis eksamil.

      Karro – taevas hoia, küll see tundub alles kaua aega tagasi. Kursused, eksamid – kuidas ma küll nende pärast pabistasin. Ja olin seal kõigest nädal aega tagasi.

      Ida vaatas aeg-ajalt telefoni. Peagi tuligi uus sõnum.

      Nüüd ettevalmistustega kõik. Teeselge, et loete pabereid. Oodake mu juhiseid.

      Paistis, et Alma oli endiselt oma arhiivipaberitesse süvenenud ja Idagi avas uued kaustad. Ühes kaustas olid ajaleheväljalõiked ja joonistused, siis veel mõned pliiatsid, akvarellportreed – kes see on, kas Trotski?

      Kuidas ma saan midagi otsida, kui ma ei tea, mis asi see on? Mis Almal käsil on? Ega ta ometi peast segi pole läinud?

      Ida keeras ettevaatlikult pead ja vaatas Alma poole. Vanaema juhtis peaaegu märkamatult käe mantli alla, kust paistis taas enne nähtud punane juhe. Ei, kas see on tõepoolest mu viimne elutund, mõtles Ida. Ta tõepoolest kavatsebki seda teha, ta on peast segi, see ongi pomm!

      Alma vajutas midagi mantli all ja Ida tõstis instinktiivselt käed näo ette.

      Aga mitte midagi ei kostnud. Selle asemel nägi Ida hoopis midagi muud…

      …mis piki Alma mantlikraed välja ronis.

      Veel üks. Ja siis veel üks.

      Nüüd asetas Alma veel midagi oma töölaua alla põrandale – mingisuguse riidest koti. Kotisuu oli lahti ja Alma lükkas seda vaikselt enda ees oleva laua alla, nii et see aluskapi varju jäi.

      Siis vaatas Alma oma mobiili ja Ida pööras pea tagasi. Muidu äratab veel kahtlust.

      Kostis piiks ja samal ajal kui Ida sõnumit lugema hakkas, lendasid need kotist välja.

      Neli väikest liblikat. Siniliblikad. Täpselt sellised, nagu Ida oli näinud jahimajakese juures. Loomad tõusid tiibade lehvides nagu väiksed mündid saali lae poole, liikudes graatsiliselt ja hääletult.

      Siis ilmus veel kolm liblikat. Ja veel kolm. Kaheksa veel. Kümme veel…

      Sõnum oli pikk.

      Kivi tõmbab siniliblikaid enda ligi. Kui mitu tükki lendab karbi peale, võib kindel olla, et see ongi õige. Sel juhul võtke kohe karp omale. Muidu aga ärge tehke millestki välja. Kui liblikad leiavad õige akti, aktiveerin järgmise koti. Hoiatus, vaatan sisu ise läbi. See peaks ruttu minema. Sel juhul lahkuge OTSEKOHE saalist.

      Ida näitas Lassele sõnumit ja vaatas siis silmanurgast liblikaid ja teisi karpe.

      Mis paganama asjaga see inimene küll tegeleb?

      Lasse vaatas imestunult pealt, kuidas liblikad saali täitsid. Neid tekkis üha enam juurde. Üks hallipäistest naistest hakkas lähimat liblikat taga ajama, aga tal ei õnnestunud looma surmata. Siniliblikad lendasid akende ja raamaturiiulite külge, aga ka koopiamasinatele ja töölaudadele. Õige pea olid nad saavutanud kõigi tähelepanu ja hallipäised naised hüüdsid valvuritele, et nad korra majja lööks. Üks Oxfordi teadlastest hakkas liblikaid nähes vaikselt naerma ja Ida nägi, et Vlad ja Jurigi muigasid. Töötajad aga jooksid edasi-tagasi ja üritasid liblikaid kõigest väest tappa. Keegi aga ei paistnud märkavat kirjutuslaua aluskapi varjus olevaid kotte, kust lendas üha uusi liblikaid.

      Samal ajal tegi Alma mikrofiššaparaadi kaane lahti ja pani ühe lahtise suuga koti kaane alla. Ida pilku nähes noogutas ta kergelt. Siis pani ta aparaadi tööle, nii et see hakkas tugevalt kiirgama.

      Rohkem Ida midagi ei märganud, kuna Lasse koputas talle õlale ja osutas täpselt Vladi ja Juri selja taga istuva meesterahva poole, kes istus kössivajunult laua taga, käes suurendusklaas ja käsitsi kirjutatud dokument. Ühe tema avamata karbi peale oli maandunud juba kümmekond liblikat.

      Kui mees liblikaid märkas, üritas ta neid kätega eemale vehkida, nagu oleks see täiesti loomulik, et liblikad on tema laual. Sellegipoolest tulid liblikad tagasi ja neid lendas ka kümnete kaupa juurde.

      See ilmselt ongi õige karp, mõtles Ida.

      Saalist kostsid vihased hääled. Valvur oli hakanud liblikaid ametimütsiga maha lööma, mida üks naistöötaja omakorda takistada püüdis, nii et nende vahel tekkis sõnavahetus. Üks kolleeg avas Moskva jõe poole jääva akna, lootes, et liblikad lendavad välja. Kaks hallipäist arhivaari olid kisama hakanud, nii et ka teiste saalide töötajad tormasid kohale.

      Samal hetkel kostis teistsugune hääl: vaikne sumin.

      Nagu teisedki oli ka Alma püsti tõusnud ja hakanud saalis otse edasi kõndima. Mikrofiššaparaadi juurest kostis üha tugevam sumin. Aparaadi peale pandud kott lebas aparaadilampide vastas ja õige pea lendas sealt midagi välja – otse Lasse juurde, kes käe ette tõstis.

      Ja siis Ida nägi, mis toimub.

      See oli mesilane, kes maandus Lasse käel. Lasse sirutas käe välja, aga juba oligi mesilane teda nõelanud.

      Ida tõmbas salli ruttu ümber, nööpis jaki kurguni kinni ja tõusis püsti. Kotist kerkis suur mesilaseparv, mis asus saali täitma.

      Esimesena pistis karjuma üks naisterahvas, keda mesilane kaela nõelas. Mesilased lendasid kiiresti edasi-tagasi ja näisid nõelavat kõiki, kes neile ette jäid.

      „Ahh!“

      „Bõstra! Võhhadite!“

      Valvurid üritasid saali tühjaks ajada ja kõik hakkasid võlvkäigu poole tormama. Üha enam inimesi pistis karjuma ja ka hallipäised arhivaarid jätsid oma ametiposti ja ühinesid järjekorraga.

      Hullumeelsus, mõtles Ida, see ei toimu ilmsi.

      Kui ta end järjekorras edasi üritas pressida, sikutas Lasse teda varrukast ja sosistas: „See on minu käes.“

      Ida nägi, et liblikaid täis karp Lasse selja taga oli lahti ja Lasse hoidis midagi käes. Laua taga istunud vanem mees oli juba järjekorda läinud ja üritas nägu varjata.

      „Võta see enda kätte,“ ütles Lasse ja andis eseme Idale.

      Ida sai ainult niipalju aru, et ese oli nelinurkne ja liblikaid täis ning alles siis märkas ta, et ta oli ise ka üleni liblikaid täis.

      Nii palju, ma ei tohi neid vigastada! Aga kuidas ma… nagu oleks elav riie seljas.

      „Välja nüüd,“ sosistas Lasse.

      Samal ajal kui Ida võlvi poole rühkis, nägi ta, et Vlad ja Juri käisid laudade vahet ja lappasid karpe läbi. Järsku pistis üks neist röökima ja tõstis käe silme ette, Ida oli aga selleks ajaks juba järjekorras edasi jõudnud ja üritas üha edasi trügida. Kõrv tulitas ja kukal andis ka tunda ning lisaks märkas Ida, et keegi jõllitab teda.

      Too pikk heledapäine mees.

      Vlad.

      Mitu mesilast oli mehe näole maandunud, ilma et ta oleks sellest välja teinud. Vladi näol oli keskendunud ilme ja ta pilk oli suunatud liblikatele Ida riietel. Tema pilgus oli kõhklusenoot, nagu ei usuks ta oma silmi, nagu… oleks ta Ida ära tundnud.

      Pean välja sama, pean edasi trügima…

      Ida otsis pilguga Lasset ja Almat, aga ei näinud kumbagi. Üks hallipäistest naistest hüüdis midagi vene keeles ja siis inglise keeles: „Slowly, so no one will get hurt!“16

      Samal

16

„Aeglaselt, et keegi viga ei saaks!“ Tlk.