Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

seda?“

      Stan vastas pärast mõningast kõhklushetke: „Njaa… aga kui kiiresti see siis toimuks?“

      „Võtan sinuga uuesti ühendust nii kiiresti, kui vähegi saan… kui olen rääkinud teiste arstidega. Te olete ju ikkagi töötajad ja peate ettevõtte huvile lojaalsed olema, või mis? Olen nüüdseks olukorrast teatud ülevaate saanud, Stan, ja paistab, et juhtumeid on tõesti mitmes külas. Siiski peame juhinduma ka enda tervikanalüüsist ja välistama kõik muud võimalikud põhjused. Kuna tegu on ikkagi kaheksa-aastase uurimistööga, siis ei saa ma seda panust lihtsalt hukka lasta – ainuüksi sellepärast, et osadel lastel lööb samal ajal välja mingisugune haigus, ja selles siis oma ravimit süüdistada.“

      „Ma austan seda suhtumist,“ vastas Stan, „ning palun sinult ja juhtkonnalt kiiret panust. Kui me lapsi haiglas lähemalt ei uuri, ei jäta me endast muljet kui tõsiseltvõetavast ravimifirmast. Nii arvan mina.“

      Stan lisas ruttu, mõtlemata võimalikele tagajärgedele: „Ja sel võivad olla oma tagajärjed.“

      Magnus tundus kõhkvel: „Mida… sa sellega öelda tahad?“

      Stan jättis auto tee äärde seisma. Pulss lõi kiirelt ja ta üritas end koguda, enne kui vastas: „Mõtle natuke kaugemale. Mõtle, missugust kahjutasu võidakse meilt nõuda ja siis veel ju kogu loo moraalne külg, vähemalt minu kui arsti jaoks. Ma ei taha lihtsalt pealt vaadata, kuidas nende laste tervis aina halvemaks läheb – seda meie ravimi tõttu. Räägin ka meie meeskonna teiste arstidega, aga ma arvan, et vähemalt Santa Teresita lapsi tuleb esimesel võimalusel haiglas uurida. Paraguays on ka meedia, külluses ajalehti ja telekanaleid.“

      Magnus hingas välja ja küsis siis liialdatult sõbralikul toonil, peaaegu sosistades: „Mida sa nüüd öelda tahad, Stan?“

      Magnuse hääletoonis oli midagi ootamatut. Stan ei teadnud, mida öelda. Teeäärsed kebratšopuud vihisesid tuule käes.

      „Pean silmas seda, et olukord võib lekkida,“ vastas Stan. „Riskime sellega, et keegi indiaanlastest võtab meediaga ühendust.“

      Magnus tundis kergendust.

      „Muidugi… selge see. Mõtlesin algul, et… ei, sel pole mingit tähtsust. Peame nüüd lõpetama, Stan. Helistan otsekohe teistele juhtkonnas ja luban, et võtame sinuga peatselt uuesti ühendust.“

      „Kui ruttu?“

      „Ma ei tea.“

      „Täna õhtupoole?“

      „Seda ma ei saa lubada, aga nii ruttu, kui võimalik. Kas see sobib vastuseks?“

      Stan ei teadnud, mida vastata, ja enne kui ta seda teha jõudis, oli kõne juba lõpetatud.

      4

      Jaama põrand oli kaetud musta ja punase marmoriga. Reisijatega koos sabas seistes vaatas Ida suuril silmil ringi: marmorist koorekarva läbikäigud ja püramiidikujulised väravaehitised olid kaunistatud metallvappide ja kuldtähtedega. Laes rippusid suured kroonlühtrid, silma hakkas üks suur eskalaator ja seintel polnud ainsatki reklaami.

      „Liin kulgeb ilmselt piki Moskva jõge ja sellepärast see nii sügaval asubki,“ täheldas Lasse.

      Sügaval maapõhjas, Moskva-nimelises linnas, mõtles Ida. Kui klaustrofoobseks võib veel minna?

      Ida ja Lasse liikusid eri järjekordades, pilk maha suunatud, vahetasid münte ja jätsid oma kotid hoiukappi. Lasse vaatas aeg-ajalt üle õla, aga tundus, et keegi ei jälgi neid. Nad lukustasid kapid, kontrollisid igaks juhuks veel luku üle ja läksid siis trepist üles tagasi tänavale.

      Eemalt paistis Punane turg ja peagi jõudsid nad ühte parki, kus luiged jäätunud tiiki ühes uisutajatega jagasid. Pargi teisest otsast kostis muusikat ja puude vahelt paistis vaevaliselt ka kuulajaskond.

      „Ilmselt mingisugune kontsert, lähme ringi,“ ütles Lasse.

      Nad läksid üle Vozdviženka tänava ja sealt ümber nurga. Teisel pool teed paistis suur värav ja jalgtee, mis viis Kremli müüri äärde. Turistibussidest väljus üha uusi turiste, kes asusid Kremli poole teele.

      „Peida Neitsikivi laegas aluspükste sisse, muidu võib sellega veel turvakontrollis probleeme tekkida.“

      Ida vaatas üles müüride poole.

      „Laegas on natuke liiga suur.“

      „See on ainus võimalus.“

      Ida ja Lasse läksid mööda Jaapani turistigrupist ning ühe bussi varjus peitis Ida laeka ära, nagu Lasse soovitas.

      Ida pulss oli jälle kiiremini lööma hakanud. Kreml – sellist kohta näevad inimesed pigem külma sõda käsitlevates filmides. Kas me päriselt ka lähme sinna sisse? On see ikka hea mõte? Seal on ju kindlasti hulga valvureid.

      „Lasse,“ lausus Ida vaikselt.

      „Jaa.“

      „Ma tunnen end halvasti. Kas me ei võiks lihtsalt kuhugi hotelliruumi minna?“

      Lasse vaatas talle otsa sellisel moel, mis oli Idat juba ammu häirima hakanud, nagu oleks ta tüütu laps, kes oma jonni ei jäta. Taas naiivne noor naine. See… silmatorkamatu?

      „Ida, ma saan aru, mida sa tunned. Kogu see lugu on ka minu meelest sama ebareaalne, aga sa nägid ju Alma sõnumit. Ta vajab kohe meie abi.“

      „Alati Alma, või mis?“ küsis Ida. „Alati on Alma teadus esikohal, miski muu pole oluline.“

      Lasse vaatas Idale kaua ja justkui süüdlaslikult otsa, mis ärritas Idat veelgi.

      Ida pööras pilgu maha ja vandus endamisi.

      Keerulises olukorras reageerin ma alati nii, vaatan lihtsalt enda ette. Ja lähengi rolliga ilma mõtlemata kaasa.

      Lasse patsutas Idat õlale, aga Ida tõmbus eemale. Ta nägi silmanurgast, et Lasse silmitseb üht torni.

      „Ida, meil pole valikut. Peame jätkama.“

      „Ei, ilmselgelt mitte,“ pomises Ida.

      Ta vaatas nüüd üles, silmad kissis.

      „See Alma lugu,“ ütles ta. „Peame sellest rääkima.“

      „Mitte praegu, Ida. Sellest saad ju ometi aru? Praegu pole õige aeg.“

      „Kunagi pole õige aeg. Olen oodanud kogu elu, millal see õige hetk saabub.“

      Lasse vaikis, haaras Idal lihtsalt käest ja nad hakkasid aeglaselt edasi kõndima.

      Paari minuti pärast jõudsidki nad Kremli piirkonna sissekäigu juurde ja kumbki ostis poole päeva pileti, mis tagas sissepääsu kõigisse peamistesse hoonetesse, sealhulgas Püha Laatsaruse kirikusse, Lenini mausoleumi ja Kongresside paleesse.

      „Loodetavasti me ei ärata tähelepanu,“ sosistas Lasse.

      Niipea kui nad olid valvuritest möödunud ja sisehoovi jõudnud, kõndisid nad Tsaar-kellast mööda Potešnõi paleesse, Kremli müüri tornid ümberringi kõrgumas nagu hiiglama suured tumepunased sõrmed.

      Mõlemad nentisid lühidalt, et siin näeb kõik lausa imeline välja.

      „Kes oleks küll võinud arvata, et me siia satume? Missugune koht!“

      Ida märkas Lasse näol väsinud naeratust.

      „Pärast Rovaniemit?“

      Ida üritas seda naeratust veidi elus hoida, aga ta nägi, et Lasse silmad ei naernud.

      Nad vaatasid mitu korda üle õla. Eemal sisehoovis marssis kaheksa elegantses mundris sõdurit ja giid juhatas sakslastest turistigrupi Tsaar-suurtükist mööda.

      „Vaata siia,“ ütles Ida ja jäi kogu piirkonda kujutava kaardi ette seisma.

      „Kas selle nimi oli vist RGA? Vaata, seal see ongi. Russian State Archive.4 Kus me praegu oleme?“

      Paari minuti pärast jõudsid

4

Vene Riigiarhiiv. Tlk.