Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Alma leidmine. Moskvas. Kuidas see välja näeb?

      Aga…

      Ida neelas pisarad alla ja tõusis istuli.

      Eva.

      Ema.

      Võimalik, et me leiame ta. Kas Alma ei öelnud mitte nii? Et Neitsikivi abiga võime leida mu ema.

      Aga mida see kõik tähendab? Ema? Kas sel juhul ei peaks tema mind leidma? Kas emad pole mitte selle jaoks?

      2

      Lasse oli taas koridori kadunud ja tagasi tulles kardinad ette tõmmanud.

      „Tead sa, mida ma oletan?“ küsis ta. „Et siin maal saab küll mida tahes soetada. Ja seda kellelt tahes.“

      Ida ei jaksanud mõelda, millele Lasse vihjab.

      „Näiteks selle,“ teatas ta ja ulatas Idale vanaaegse Nokia mobiili.

      Nad olid natuke aega vait. Ida pööras pilgu aknast välja, kus möödusid üha uued asulad, ja vaatas siis uuesti kirillitsa tähtedes telefoniekraani. Lasse proovis erinevaid nuppe ja noogutas.

      „Mees tahtis natuke mõtlemisaega, aga lõpuks andis ta järele. Nüüd on ainult kõnekaarti vaja, siis saame viimaks Almale helistada. Kohale jõudes saab selle kindlasti osta, aga laadima peab seda ka, sest aku on kohe tühi.“

      „Kui pikk maa Moskvasse veel on?“ küsis Ida.

      „Ma ei tea kindlalt, aga ma arvan, et mitte eriti palju.“

      Keegi möödus koridoris. Lasse kuulatas ning hakkas siis oma järelejäänud võileiba sööma.

      Seejärel oli kõik uuesti vaikne.

      „Venelased on palju sõbralikumad, kui ma arvasin. Kui juba paari venekeelset sõna oskad, aitavad nad hea meelega.“

      Ida vaatas endiselt aknast välja. Eemalt paistis tohutu hall hoone nagu hall pulmatort keset tavalisi korrusmaju. Vangla? Ei, vaevalt küll, nii lähedal raudteele.

      Rong võttis hoogu maha ja rongijuht pomises midagi Leninist, samas kui raudteerööpad aina laiemaks hargnesid.

      „Näed? Nii palju rööpaid. Lenin on jaama nimi. Varsti olemegi ilmselt kesklinnas,“ kostis Lasse.

      Ühel viletsal majafassaadil oli McDonald’si ja mingisuguse puhastusvahendi reklaam, kus koduperenaine, naeratus näol ja põll ees, ülikonnas abikaasat kallistas.

      Kas oleme juba kohal? mõtles Ida. Kas kõik hakkab jälle otsast peale? Enda peitmine tänavatel, ümberriietumine ja üle õla vaatamine?

      Kas ma kardan?

      Peagi jäi rong tugeva huilge saatel täielikult seisma.

      Lasse võttis pagasiriiulitelt koti, kust paistis üks raamat. Solanderi päevik – jah see – ja paberite vahelt hakkasid veel silma mõned fotod, paberilipakad, väljalõiked, ajaleheartiklid, kirjad ja väikse, pidžaamas lapse pilt.

      Need peaks see Mikael küll tagasi saama. Ainult päevik peaks meile endale jääma? Peab hiljem Almalt küsima.

      Nad kõndisid ukse juurde, ootasid natuke aega, kuni inimesi jäi vähemaks, ning läksid siis perroonile, kus nad juba teiste inimeste sekka sulandusid. Õhk oli väga külm.

      Jaamahoones tervitas neid kümne meetri kõrgune lihvitud plaatidest lagi ja tohutud graniitseinad, kuhu oli kirillitsas trükitähtedega graveeritud: LENINGRADI VAKSAL. Teksti kõrval seisis Lenini büst.

      „Polegi kõige kehvem,“ märkis Lasse. Olles veendunud, et keegi neid ei jälgi, hakkas Lasse lugema, et hoone on ehitatud tsaariajal itaalia stiilis ning korintose sammastega. Eemalt paistsid neoonsiltidega poed, mille kirjapildist üritas Ida aru saada.

      „Apteegi suudan ma igatahes tuletada. Kas meil on sealt midagi vaja?“ küsis ta.

      „Ma ei usu. Oota siin, paar asja tuleb nüüd korraldada.“

      Trepid ja läbikäigud olid paksult rahvast täis. Üks naine oli põlvili ja kuivatas kivipõrandale tekkinud veeloiku, mille servad olid jäätunud. Keegi kasukas mees astus täpselt loigu servale, pritsides naisele vett, nii et too pea tõstis ja midagi mehe poole karjus.

      Moskva, mõtles Ida.

      Peagi nägi ta ka Lasset, kes rääkis kohvikus baarileti taga kahe mehega. Mehed olid nooremapoolsed ja paistis, et samuti Läänest. Ühel oli jakivarrukal Kanada vahtra kujutis. Kui Lasse Ida poole viipas, ühines Ida nendega, aga ei sekkunud vestlusse.

      Peagi suutis Lasse mehed naerma ajada ning tellis siis kolm õlut ja nad hakkasid üheskoos kaarti uurima, rääkides midagi inglise keeles.

      Seejärel osutas üks meestest kohviku vastu jääva kioski poole, kuhu Lasse ka minekut tegi. Samal ajal vilistas punaka habemega baarmen Idale ning pani teekruusi baariletile.

      Üks meestest lausus midagi baarmenile vene keeles ja viis tee-kruusi Idale. Peagi oli ka Lasse Ida laua juures tagasi ja ulatas talle kõnekaardi, suveniirsalli ja The Moscow Timesi värske numbri.

      „Lehekülg neli. Ole ettevaatlik, rahvas ilmselt vaatab meid, näeme läänepärased välja. Õnneks sain laadijat laenata. Baarmen laeb telefoni natuke aega, niikaua kuni joome, ja siis saame juba Almale helistada. Ära tee midagi, mis võiks tähelepanu äratada.“

      Lasse läks tagasi kahe meesterahva juurde, nagu reisiks ta koos nendega.

      Ida lappas lehte aeglaselt, kuni jõudis leheküljeni neli. Paistsid paar artiklit, üks kuulutus ja karikatuur. Viimasel kujutati päikeseprille kandvaid kõhnu politseinikke, kes jahtisid jõuluvana, kes omakorda ajas taga üht teismelist tüdrukut.

      Alles siis nägi Ida rubriigi pealkirja.

      „Nobel murder suspect chase in Rovaniemi.“1

      Ja siis allpool – Ida näopildiga foto.

      Ida võpatas ja tõmbus istmel kössi, tundes, kuidas pisarad kurku tükivad.

      Siin ka! Ma pole mingi mõrvar! Kas see ei lõpe kunagi? Alma peab meid aitama.

      Aga mis seal kirjas ongi?

      „Student colleagues describe Ida Nordlund as shy and inconspicuous, though sharp minded – but incapable of any crimes.“2

      Idal oli raske selgelt mõelda. Ta tundis, et teda jälgitakse, ja ta pani käed näo ette.

      Silmatorkamatu ja tagasihoidlik? Kas see olen mina? Kas minu kursusekaaslased näevadki mind niimoodi?

      Mingil moel on see ju veel hullem. Minu süütust peab saama kuidagi tõestada. Aga see siin…

      Olen seljatanud üleriigilise tagaotsimise. Olen pidanud võitlema hullumeelsete huntide ja lindudega. Minu pihta on tulistatud ja olen näinud, kuidas inimese soolikad sillalt alla ripuvad. Olen sukeldunud jääkülma vette, valmis seal peaaegu surema. Silmatorkamatu? Mida kuradit! Ainuüksi sellepärast, et ma pole mingi peotšikk?

      Vaid tavaline… inimene?

      Ida ohkas. Jah, olen nutnud viimased päevad nagu mingisugune jobu. Nüüd aitab.

      Samal ajal pani baarmen letile kapsarullid. Lasse tõmbas tooli välja ja istus tema kõrvale. Nende selja taga panid kanadalased oma seljakotid selga ja üks lehvitas neile, Ida aga vaid jõllitas enda ette.

      „Need on golubtsõ,“ ütles Lasse ja osutas pirukatele. „Riisi ja lihaga. Võib öelda kapsarullid.“ Lasse vaatas ringi. „Pane sall ümber, aga loomulikul moel. Siin on mobiil uue SIM-kaardiga. Helista nüüd.“

      3

      Ida sisestas PIN-koodi, mille Lasse oli ajaleheservale kirjutanud, otsis menüüst rootsi keele ja valis Alma numbri.

      Ta ootas kaheksa kutsungit.

      Vastust ei tulnud ja kõne katkes.

      Ida proovis uuesti. Veel kaheksa signaali ja jälle katkes.

      Ida

1

Nobeli mõrvas kahtlustatu tagaajamine Rovaniemis. Tlk.

2

„Kaasüliõpilased kirjeldavad Ida Nordlundi kui tagasihoidlikku ja silmatorkamatut, kuid nupukat neiut, kes pole siiski mõrvaks suuteline.“ Tlk.