Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

ütles Lasse. „Mida me teeme?“

      „Ostame uued riided. Värvime juuksed.“

      Telefonist kostis piiks.

      „See on Almalt!“

      Ida ja Lasse pilgud kohtusid, justkui nentimaks, et nad tõepoolest ongi Alma leidnud.

      Nad lugesid sõnumit koos:

      Olen proovinud teile helistada. Olen Kremlis. Kuidas Venemaale saite? Mul on abi vaja. Tulge kohe siia. Otsige üles RGA-arhiivi sissepääs ja saatke mulle siis sõnum. Riietuge ümber. Ja ärge puudutage mind ega minu riideid. NB! Tähtis! Kas kivi on teie käes? A.

      Lasse võttis Ida käest telefoni ja hakkas vastust toksima.

      „Mida sa teed? Mida sa kirjutad?“

      Lasse näitas teksti.

      Saime sisse valepassidega. See on meie käes. Tuleme kohe.

      Lasse vaatas ringi, aga tundus, et keegi polnud neile tähelepanu pööranud.

      Õige pea tuli ka vastus.

      Valepassid? Mis teie nimed on? NB! Tähtis!

      „Miks ta seda teada tahab?“ küsis Ida.

      „Pole õrna aimugi,“ vastas Lasse ja saatis uue sõnumi:

      Patrick ja Alison Jacobs. Ameeriklased.

      Kreml? mõtles Ida ja tundis, kuidas pulss kiireneb. Ja miks tal abi vaja on?

      „Peame kiirustama, aga vaata sinna,“ ütles Lasse ja osutas tualeti sümbolitega uksele.

      „Me ei lõhna kuigi hästi.“

      Kui mõlemad olid end kiiresti pesnud, läksid nad jaamahoonest välja, kus kõik säras talvise päikse kumas. Ida mässis salli pea ümber. Nende ees Komsomoli väljaku juures oli veel kaks raudteejaama, mille vahet liikusid reisijate hordid. Kuigi õhk oli jääkülm ja kuiv, ei kandnud keegi mütsi ega labakuid. Tuviparv lendas selle suure halli pulmatorti meenutava hoone poole, mida Ida oli enne rongiaknast näinud.

      „Minu teada kutsutakse neid punasteks väravateks. Valitsushoone. Selliseid kolosse on linnas seitse ja need on tuntud kui Stalini seitse õde. Ja seal on ilmselt sissepääs.“

      Lasse osutas suursuguse hoone poole, mida kaunistasid joonia stiilis sambad ja ilmatuma suur kaheksanurkne kuppel, mille tipus säras terastäht.

      Nad kontrollisid, ega keegi neid ei jälita, ja hakkasid siis paralleelselt autoteega sinnapoole kõndima. Üks vanem paar laulis tee ääres psalmi ning kulunud jakis eakas mees müüs võrkkotte. Temast möödus kaks keskealist meest, kes hakkasid vanameest nähes ta peale kisendama ja oma moodsate GUM-i kilekottidega viibutama.

      Lasse ja Ida jõudsid kõigepealt metroo vestibüüli, kus seinaniššides ilutsesid eksklusiivsed kaunistusdetailid ning laes rippusid suured kroonlühtrid. Kaks laia eskalaatorit viisid alla platvormile, mille sambad olid valgest marmorist ja katus barokkstiilis oranžkollasest portselanist.

      Välja paistab küll nagu Versailles’, mõtles Ida, ja uuris mosaiike lähemalt.

      Neil kujutati Leninit, punast lippu ja rahvamasside ees või lahinguväljal kõnelevaid agitaatoreid.

      „Nõukogude rahval pidi olema kõik kõige parem, vähemalt väljast vaadates,“ pomises Lasse, kes oli nüüdseks piletisüsteemist aru saanud ja ostnud kummalegi sinise plastikkaardi. „Sellepärast nad nii luksuslikke metroojaamu ehitasidki. Ega sa ühtki miilitsat ega vahti näe?“

      Ida raputas pead.

      Nad sõitsid veel ühest eskalaatorist alla ja sörkisid järgmisele rongile, sattudes vagunisse, kus keegi halvasti riietunud mees aeglaselt minooris laulis. Sisustus koosnes pikkadest pinkidest, mille seljatoed jäid akende poole. Nad pressisid end ühe magava meesterahva ja relva kandva sõduri vahele. Relv meenutas midagi püssi ja granaadiheitja vahepealset. Nende vastas seisev naine sosistas midagi oma väiksele pojale, kes ei saanud kuidagi relvalt silmi ära.

      Lasse ulatas mobiili Idale.

      „Veel üks sõnum.“

      On TÕESTI abi vaja. Olen ohus. Vlad oma abilistega siin. Olete siin 1931. ja 1932. a. kultuuripoliitiliste sündmuste avalikustamise pärast. Olete teadlased, olen teie nimed registreerinud. Rääkige inglise keeles. Olge ettevaatlikud. Ärge üleriideid ära andke. Kotte ärge sisse võtke. Mul on hall mantel. Pidage meeles: te EI tohi mind katsuda. Saatke sõnum, kui olete kohal. Kiirustage!

      Ida ja Lasse vaatasid teineteisele otsa.

      Vlad, mõtles Ida, kas Vlad on siin?

      Ida värises. Tema, kes mind tulistada üritas?

      „Mida ta sellega öelda tahab? Miks sellega nii kiire on?“

      Nad lugesid sõnumi veel kord läbi.

      „Nüüd jõuame vist küll otse mingi sündmuse keskmesse,“ ütles Ida. „Millegi ohtliku.“

      „Ja Vlad,“ ütles Lasse, surus lõualuud kokku ja vaatas ümberringi. „Mida kuradit. Peame tõepoolest ettevaatlikud olema,“ sosistas ta. „Enam pole tegu Östersundi kuradi kantsiga.“

      Lasse voltis turistikaardi lahti ja rääkis siis edasi: „Peame Almat aitama. Niisiis Kreml… Ja lähme metrooga… vaatame nüüd… Lähim jaam on Aleksandrovski Sad.“

      Ma ei jaksa enam, mõtles Ida, tahan lihtsalt Alma juures voodisse heita, magada, duši all käia, sooja toitu süüa. Ma ei jaksa enam põgeneda, ma hakkan…“

      Ta tundis, et pisarad hakkavad kohe jooksma, ja vaatas Lassele otsa. Tema näost kumas midagi, millega Ida polnud harjunud.

      Ebakindlus. Hirm.

      Moskva. Päriselt ka.

      „Teen ettepaneku, et paneme oma kotid jaama lukustatavasse kappi,“ ütles Lasse vaikselt. „Kõik, välja arvatud ehted, Neitsikivi ja passid.“

      Ida vaatas silmanurgast kottide poole.

      „Oled sa kindel? Kas see pole liiga riskantne? Meil pole päris niisama kes teab mis tühja-tähja kaasas.“

      Lasse näitas uuesti sõnumit.

      „Parem teeme täpselt nii, nagu ta ütleb.“

      Rong jäi seisma Lubjanka ja Park Kulturõ juures. Peale tuli kaks valvurimundris meest ning Ida jäi vaikselt enda ette vahtides seisma, kuni nad Aleksandrovski Sadis väljusid.

11. juuli, Boqueron, El Chaco provints, Paraguay põhjaosa

      Tumeroheline džiip käis tühikäigul ning Stan McAuley nõjatus rooli kohale, et esiklaasi puhastada. Poripritsmed ja surnud putukad olid kuivanud klaasile paksuks mustusekihiks, mida Stan nüüd käisega puhtaks üritas nühkida. Viimaks õnnestuski tal piisav osa klaasist enam-vähem nähtavaks saada.

      Peaaegu kaks tundi neil teedel, mõtles ta. Kõik need paganama külad peavad ikka üksteisest nii kaugel asuma. Ja siis muidugi pala-vus. Ja mitte sugugi vähemoluline pole ka hiljuti esile kerkinud küsimused ja nurin. Oleks vaid Delia ja Gómez juba kohal…

      Järsku kostis kuskilt puude vahelt pladin, mis katkestas Stani mõtted.

      Kindlasti mõnes Pilcomayo lisajões ujuv kaiman. Jaa, kaimanitega juba kokku puutuda ei tahaks.

      Stan võttis taas rooli taga istet ja pani käigu sisse.

      Edasi sõites silmitses ta armatuurlauale kleebitud perefotot. Tema abikaasa ja kaksikutest tütred naeratasid otse kaamerasse. Foto oli tehtud viimasel puhkusereisil Brasiilias Florianópolises. Stan naeratas, mõeldes neile ja nende uuele rõduga korterile Asunciónis.

      Tee oli kitsas ja muutus üha tolmusemaks. Mitmel pool oli näha metsatöömasinate jälgi ning savanniplatoolt, kus kasvas eriti kõrge rohi, imbus põlenud puude lõhna, kuigi suitsu otseselt ei paistnud. Tasapisi läks tee jälle laiemaks ja lausa kaherealiseks. Esimesel puitsildil oli küla nimeks Santa Teresita, sellele järgnes mingisuguse pühaku