Majad jõe ääres. Erik Tohvri

miks peaksid sina minema?” oli Elfriide hirmuga küsinud.

      „Ma olen sakslane, sest minu isa oli seda.”

      „Aga sinu lapsed?”

      „Ka nemad on sakslased!” raius mees. „Nad tulevad minuga!”

      „Aga… mina?” julges naine vaid sosistada ja koges, et vaikimine ei ole alati nõusolek, Ulrichi ilme oli selleks liiga tõrjuv ja rääkis selget keelt.

      Kui „Vaterland” sadamakai äärest eemaldus, otsis Elfriide pilkasjatultUlrichit–meesoliendteistetahapeitnudvõihoopis laeva siseruumidesse kadunud. Reelingu ääres seisid aga lapsed, Eva ja Otto, nad olid oma uue kodumaa keele omaks võtnud ja naine kuulis läbi sadade lahkumishüüete ka neid:

      „Tante Elfy, auf Wiedersehen! Auf Wiedersehen!”

      Ulrich oli hüljanud tema ja nende aastaid kestnud kooselu nagu tühja sigaretipaki. Ja nüüd, kui ta istus, kinnine album põlvedel, sosistas mingi sisehääl tüütult ja järjekindlalt:

      „See oli kättemaks sulle – Richardi eest!”

      „Lahutust nõudis Richard, mitte mina…” püüdis naine vastu vaielda.

      „Pärast seda, mis sa talle teinud olid!”

      „Igaüks võib eksida ja komistada…”

      „Mitu korda?”

      „Ma armastasin Ulrichit, muu oli mulle ükskõik!”

      „Ka sinu tütar oli sulle ükskõik?” süüdistas hääl aina tüütumalt.

      „Jäta, ta on surnud!”

      „Siis ta veel elas.”

      „Jäta!”

      Pärast niisugust kohtumist võis juhtuda, et album jäi mitmeks nädalaks riiulile tolmuma, kuid siis võttis ta selle jälle kätte. Pilte oli seal palju. Isast oli noorpõlvepilt – uljas Peterburi kardavoi ratsapiitsa ja kikkis vurrudega nõjatumas lakitud postamendile. Tuhande üheksasaja viiendal aastal tõmmati ta laip Moikast välja, koos sadulaga, saapadki veel jalaraudades. Elfriide oli siis seitsmeaastane, pärast isa surma muutus seni nii armas Peterburi emale aga vastumeelseks. Mässuliste kartuses istus ta vaid lukustatud uksega korteris ja korrutas:

      „Elfriide, laps, me sinuga oleme eestlased, eestlased…”

      Aga Tallinnas ei suutnud ta kaua kohaneda, teda vaevas igatsus suurlinna järele ja mõne võõraga jutule saades küsis ta tingimata:

      „Kas te olete elanud Peterburis? Mein Gott, ma elasin seal viisteist aastat! Pjatnadsat let, verstehen Sie?”

      Surmani ei õppinud ema rääkima eesti keelt nii, et selle juures vene- ja saksakeelseid sõnu poleks tarvis läinud. Sama oli ka teiste keeltega, kõik need olid tal segatud ühte patta, ja kui ta siis sealt lusikaga riisudes püüdis õiget välja õngitseda, lipsas alati mõni vale pala hulka. Peterburist oli ema pärinud igatsuse kõrgemasse seltskonda pürgida ja kinnismõtte, et tema luhtunud unistuse peab teoks tegema Elfriide. Kõigepealt pidi see olema üks parem Töchterschule ja siis Universität ja siis abielu mõne silmapaistva perekonna järeltulijaga. Töchterschule sai läbi, aga siis tegid maailmasõda ja revolutsioon ema plaanidesse oma korrektiivid. Elfriide lõpetas pedagoogilised kursused ja temast sai vastloodud vabariigis kooliõpetaja. Ning siis tuli ta ellu Richard Eimann.

      Ema ei tahtnud kuuldagi abielust vaese kohtuametnikuga, ähvardas tütrel juuksed peast katkuda, ja kui oma võimetust taipas, nuttis end poolpimedaks. Pulma ta siiski tuli, istus tõredana ja vaikivana nagu matustel ja pani vakatama needki, kes tavapärast pulmalusti taga nõudsid. Hiljem sai Elfriide aru, et emale olidki tema pulmad elu unistuse matuseks olnud, sest ta ei väsinud kadunukest taga nutmast. Kõik oli ju tema plaanidele otse vastupidiselt läinud – peigmees oli vaene ja tundmatu, ning mis kõige hullem – tema vanemad olid hoopis maainimesed, isegi mitte oma talu, vaid rendikohapidajad. Ainuke, mis väimehel vastuvõetavat, oli nimi, ja üks väheseid jutuajamisi vastsete langude vahel oligi niisugune:

      „Elfriide sai ilusa nimega mehe. Richard, das klingt schön… Kuidas küll teie selle nime peale küll tulite?” küsis ema mitte ilma irooniata.

      „Näh, eks me käind paruni käest küs’mas, tuu ütel’. Et tuu pidi jõumiist tähendama, aga ei üht, kiitsak tull’ tõine!”

      Pruutpaar oli kõrvuni armunud ja köögiga tuba hoovimaja ärklikorrusel oli neile seitsmes taevas, kuhu ei pidanud ulatuma ükski maine mure. Ämm vältis väimehega kokkusaamist ja käis tütre juures vaid siis, kui teadis Richardi tööl olevat. Vinnas oma koguka kere nagisevast keeruga trepist üles, pani lilledega kübara köögikapile ja vajus lõõtsutades istmele.

      „Mein Kind, missuguses urkas sa pead küll elama!”

      „Meile on see paradiis, mamma!”

      „Sa oled loll laps! Ein dummes Kind!” vihastus ema. „Näljaparadiis!”

      Teinekord heldis ta omaenda hoolitsevatest mõtetest.

      „Bedninkaja, sa pead nüüd elulõpuni töötama! Das ganzes Leben!”

      „Sinagi oled ju alati töötanud, sakstele toitu vaaritanud.”

      „Selle mõttega, et sinul paremini läheks!”

      Elfriide ei võtnud ema juttusid südamesse ja üllatus isegi märgates, et oli hakanud mehega suheldes ema väljendeid kasutama. Algul nii romantilisena tundunud keerdtrepi nagin hakkas talle närvidele käima. Veel üsnagi kõbus mööbel levitas kopituselõhna, aknast paistev tulemüür tekitas vanglatunde. Rahulolematuseuss nakitses salamahti ta hinges, kuni Richardki seda tähele pani.

      „Friide, kallis, sind vaevab miski…”

      Naine laua taga oli end jälle mõttesse unustanud, punane tint sulel kuivanud, pilk eksles vastasmaja tulemüüril.

      „Ei, ma niisama… Mõtlesin!”

      „Millest, Friide kallis?”

      „Ära hüüa mind nii! Friide on toatüdruku nimi!” pahvatas istuja ja paiskas samas välja oma rahulolematuse, ise oma rahulolematust toonist kohkudes: „Richard, kas me jäämegi siia elama, kogu eluks?”

      Ei olnud mehelegi teadmata ämma külaskäigud ja jutud, mis siis aeti. Ometi oli ta lootnud, et naine võtab seda kergemalt. Polnud neil seni veel ühtegi tõsisemat tüli olnud, poolteist aastat olid ülekaalus olnud leebed sõnad ja armastavad pilgud. Sellest päevast aga kõik muutus, noorpaari üksmeel hakkas kärisema pea igast õmblusest. Elfriide rahulolematusepurse oli mingisse tõkketammi avause murdnud ning seda ei õnnestunud nii lihtsalt lappida. Mõlemad piinlesid ja otsisid väljapääsu, nääklesid, riidlesid ja leppisid, et jälle otsast alata. Seni, kuni Elfriide kord koju tuli ja hirmuvärinaga hääles teatas:

      „Richard… Ma olen rase!”

      Mees oli nii ettevaatamatu, et ei varjanudki oma rahulolu. Ta surus naise enda vastu ja silitas teda õrnalt.

      „Ometi viimaks, kallis!”

      „Sa… sa tegid seda meelega!” Elfriide purskus nutma, tõukas mehe eemale ja murdus voodisse. Hiljem, juba rahunenult, kuulas ta Richardit talle sõnagi vastamata, punaseksnutetud silmad laekonarustesse haakunud, käsi nutumärga taskurätti muserdamas.

      „Friide, kullake, see muudab kõik! Just sulle on seda vaja, sulle ja minule, laps annab meile tagasi selle hea, mis meil oli… Lapse kaudu me leiame jälle teineteise.”

      „So es geht…” ohkas ema uudisest kuuldes. Aga siis, taibates, et seni vaid teoreetiline vanaemaks saamine on käegakatsutavas läheduses, kuulutas: „Mina teile lapsehoidjaks ei tule!”

      Ega ei tulnudki, hoopis laps viidi tema juurde plüüšvaipadesse uppuvasse korterisse, kus ema koos poolkurdi sakslasest vanamutiga elas ja viimasele ühtaegu kokaks, teenijaks ja seltsidaamiks oli. Igal hommikul koolimajja minnes viis Elfriide lapse sinna ja tõi õhtupoolikul jälle ära.

      „Sa pead koju jääma! Vähemalt niikauaks, kuni tüdruk kooliealiseks saab!”