Majad jõe ääres. Erik Tohvri

päris aurumasina. Nüüd on seegi…

      Poiss heitis pilgu vanaisa poole. Jah, ka aurumasin oli vist ära põlenud, kuigi oli metallist. Albert-isa tooks ehk uue, kui oskaks talle teate saata, aga kuhu? Saksa välipostinumber, mille ta tookord oma käega kalendrisabasse kirjutas, visati ära koos kalendriga. See aasta oli lihtsalt mööda läinud ja seinale hangiti uus, mis kandis aastanumbrit tuhat üheksasada nelikümmend kolm. Nüüd on seegi kalender ammu tulehakatuseks ära kulunud.

      Helmi-tädi küsis kord, kas tal oleks kahju, kui isa sõjas surma saaks.

      „Isa?” oli Eerik kohkunult pärinud.

      „Ei-ei, ikka Albert-isa,” parandas küsija kähku. „See sinu pärisisa.”

      Selle peale ei osanud Eerik midagi vastata. Albert-isast oli tema mällu jäänud vaid paar ähmast mälestuspilti. Aga see viimane, see aurumasina toomine, kukkus küll hoopis imelikult välja.

      Külm oli sel päeval olnud, vist veebruarikuu. See oli just koolipäev. Koolis sai ülepäeviti käidud, kõikide linna koolide jaoks oli jäetud vaid üks koolimaja ja seal käidi kolmes vahetuses ülepäeviti. Eeriku endises koolimajas oli saksa haavatute haigla või sanatoorium, neid oli seal küll seotud peade ja kipsis jalgadega. Poiste koolist tulles kooberdas mõni neist alati õues, kolkis tähelepanu äratamiseks karguga vastu raudaeda ja kutsus:

      „Junge, komm hier, bring’ mir eine Revaler Zeitung!”

      „Und mir Berliner Illustrierte. Weisst du das?”

      Poisid jooksid üksteise võidu ajalehekioski ja haiglaks muudetud koolimaja vahet, saades tasuks piimvalgeid kandilisi klaaskomme või killukese õhukest seebimaitselist šokolaadi. Sellel päeval Eerikul aga ei vedanud, ilm oli külm ja ühtegi kipsjalga polnud väljas luukamas näha. Selle eest oli sakslane aga neil kodus, avas Eerikule ukse ja ütles pesueht eesti keeles:

      „Tere, poisu!”

      Just nii ta ütleski – poisu. Umbes samamoodi nagu Annatädi seale toitu viies: põssa-põssa-põssa… Juba see oli võõrastav. Kõik oli kuidagi võõras ja vaenulik – ema istus elutoas diivaniserval, suu kuidagi kriipsuks kokku surutud, ja see tegi temagi võõraks.

      „Eerik, sinu isa tuli sind vaatama… Ja tõi sulle kingituse,” ütles ta ja nihutas laual Eeriku poole pruuni pappkarpi. Tegi seda nii ettevaatlikult, nagu oleks karbis pomm. Ja hääl oli tal kuidagi nohune, nagu oleks piimasabas külmetanud või jälle onu Heinot taga nutnud. Aga see teine, keda ema isaks nimetas, naeratas ja nähtavale tulid suured kollased hambad. Naeratas võidukalt, nagu naudiks ette selle pommi plahvatamist.

      „Ma… ma ei taha!”

      „No-noh,” ütlesid kollased hambad. „Sa ju ei teagi, mis karbis on, vaata ikka järele.”

      Käed ei tõusnud pakki avama. Kõik Eerikus oli korraga tõrksaks muutunud – sest miks oli ema seda pakki nii ettevaatlikult puudutanud? Kui see ei olnudki pomm, pidi pakk vähemalt põletama. Aga siis võttis see võõras, see isa, karbi ja tõmbas krauh! nööri katki. Ja tõstis välja kuldselt läikiva mänguasja. Poiss jäi üksisilmi läikivat asja silmitsema, unustas vist isegi suu lahti.

      Aurumasin! Täpselt samasugune aurumasin kui Poe-Fredil!

      „Nüüd paneme selle riistapuu käima.”

      See… isa laskis tuua köögist vett, valas lampi mingit vedelikku ja süütas tule. Ja siis hakkas masin tööle. Tilluke ratas pöörles ja võttis aina vunki juurde, masin ajas välja valgeid aurupilvi, kogu laud võbises. Siis keeras isa mingit kraani ja kostis tõeline vile! See oli pagana vahva masin, parem kui Poe-Fredi oma. Ja ta oli uus! Vaadaku ka ema, kui tore masin!

      „Jah, ilus…” ütles vanaema tasase häälega. Niisuguse häälega, nagu oleks tal jälle selg väga valutama hakanud ja Eerik peaks apteeki rohu järele minema. Ja siis hakkaski ta päriselt nutma, surus näo kätesse ja nuuksus. Mida oli see mees talle teinud? Igatahes midagi väga halba!

      „Minge ära…” ütles poiss ja astus nagu kaitseks vanaema ette. „Ma ei taha teid! Ma ei taha seda masinat…”

      See oli muidugi vale, karjuv vale, sest just äsja oli ta vaimustusest lausa värisenud. Aga poiss tunnetas, et siin tahetakse teha mingit kummalist vahetuskaupa, et ta peab valima selle kingituse ja oma vanaema vahel, keda ta ammugi emaks oli nimetama harjunud.

      Võõras nagu nõksatas nende sõnade peale. Oma poja sõnade peale. Pani sineli selga, vaatas veel ukselt tagasi ja ütles:

      „Mis te olete küll poisist teinud!”

      Ei, isale ta telegrammi ei saada, sellele pärisisale, kellelt ta polnud muud saanud kui aurumasina ja veidra isanime – Adalbert, mis kodus küll Albertiks lühendati. Eerik Adalberdi poeg Sooveer, nagu seisis eelmisel nädalal vallamajast antud tõendil, kus nad isa ja emaga kõik kolmekesi kirjas olid. Isa ja ema olid tegelikult vanaisa ja vanaema, igaüks ei saanudki asjast aru ja tuli mitu korda üle seletada, et Eerik oli nende tütrepoeg ja mitte päris oma. Aga perekonnanimi oli neil ühine – ikkagi Sooveer ja mitte Berting, nagu see oleks isa järgi pidanud olema…

      Hobune puristas ja mõlemad sõitjad võpatasid. Vanamees uuris hoolikalt teed, heitis pilgu üle õla tahapoolegi, aga näha polnud õnneks kedagi. Maantee oli endiselt välja surnud, nagu oleks paari nädala eest üle veerenud sõjalaine kõik elava kaasa viinud. Udu hakkas tasapisi kõrgemale tõusma, sellest said puud pikkust juurde ja vana ruuna sammgi muutus nagu rühikamaks.

      „Noh, nüüd on vast pool teed sõidetud,” ütles vanamees ja nõõtas hobust, lastes mõtted jällegi omapead liikuma.

      – Jälle tuleb alustada võõras kohas… Nii nagu siis – päris alguses, nelikümmend kaks aastat tagasi. Siis oli hoopis teistmoodi – soe augustikuu, mitte kõle ja märg oktoober. Ja koht oli varem ära nähtud, mitte sootuks võõras nagu nüüd… Eks nüüdki oleks olnud vaja enne läbi käia ja olukorraga tutvuda, aga kuidas? Enne sõda sõideti bussiga, aga kus need bussid praegu, kõik Venemaale veetud… Koolivalitsuse juhataja oli küll imestades kulme kergitanud, kui ta end kohe palus kohale määrata, tingimata ja pikalt kaalumata. Aga aeg on selline, ja kui on hakkamist, elavad inimesed igal pool ära. Lisaks oli Lepaku poolt terve rida argumente – koolimaja pidi üsna kõbus olema, pealegi suure maantee lähedal ja pealinnast mitte kaugel…

      Tookord, tuhande üheksasaja teisel aastal, augustikuus, oli väga palav. Narvast oli Kurnikülla astuda üle kaheksa versta, aga kahekümneaastaselt on see naljaasi. Vaid väike pamp käe otsas, poissmees, palju sel vaja. Aga isegi poissmehel tekkisid vajadused ja küllalt ruttu – jõuluks ostis raamatukapi, mis nüüd…

      „Mis sest kapist, aga raamatud… Raamatuid enam ei ole!”

      „Mis?” küsis poiss vankripärast. „Mis sa ütlesid?”

      „Ei midagi, ma niisama, omaette…”

      – Imelik küll, kuidas mõned asjad meelde jäävad, läbielatud kuude ja aastate ketist lausa kombatava selgusega eralduvad. Nagu seegi päev, mil Kurniküla valla-asjamehed pika laua taga istusid, et uut koolmeistrit läbi katsuda. Tema paberid käisid käest kätte, neid uuriti hoolega ja esimene küsija oli habemik preester:

      „Miks teil laulmine on ainult rahuldav märgitud?”

      „Ei leitud mind eriti musikaalse olevat,” vastas Aleksander.

      „Aga kuidas te palvetundi peate?”

      „Luteri usutunnistuse järgi,” segas end jutusse kohalik pastor, aga pärast koosolekut kutsus ka tema Aleksandri kõrvale ja päris: „Kirikulaulude viisi te ikkagi peate? Ja õpetada oskate?”

      Mitmenäoline Jumal vedas iseendaga oma hingekarjaste kaudu vägikaigast. Usk, usuõpetus, Jumala seaduste tundmine oli esikohal ka Aleksandri koolilõputunnistusel, mis kandis suurt keisrivappi ja pealdist – Keisrinna Katariina II Reveli Linnakool.

      Aga nüüki ei saanud maakonna koolivalitsuses läbi usuõpetust meenutamata. Ka siin uuris juhataja tema pabereid, mida aja jooksul oli kogunenud terve kaustatäis, ja mainis:

      „Te