Majad jõe ääres. Erik Tohvri

lauatükki aerudeks ja sõudsid jõekesel hommikust õhtuni, kuni ühel päeval…

      „Poisid, kust te paadi saite?” pani räme hääl seilajad võpatama. Otse nende kodukarjamaa kaldamättal, just paadi sadamakoha lähedal seisis võõras mees, läikiva nokaga müts peas ja püss seljas. Enne kui poisid ehmatusest toibusid ja vastata said, pistis mees vanduma, nimetas neid paadivarasteks, lubas kere peale anda ja politsei kutsuda.

      „Jalamaid sõudke siia, koerapojad sihukesed!”

      Eerik tundis, kuidas ülekohtune sõim ta vakatama pani. Selle asemel et paadileidmislugu rääkida, istusid mõlemad uljad meresõitjad halvatud jäsemete ja keeltega, hingepõhja hakkas hirmu kõrvale tasapisi tekkima trotsi.

      „Siia! Kähku, kurat võtaks!”

      Vastaskallas oli lähemal, tunduvalt lähemal kui kodupoolne, kus räuskas tundmatu.

      „Tal on püss…” sosistas naabripoiss, taibanud pilgust Eeriku mõtte. „Ta võib lasta!”

      „Meil… meil ei ole aere…” kogeles Eerik hädiselt välja esimese vale, mis usutavana näis. Mehel oli püss.

      „Mis! Kuidas te siis sinna saite?”

      „Aer läks käest lahti…”

      „Kus ta siis on, ta ju ujuks! Valetad!”

      „Meil oli plekist aer, see läks põhja…” seletas Eerik. Hiljem ta imestas isegi, kuidas talle selline mõte tekkis. Püssimees igatahes jäi mõtlema.

      „Sõudke siis kätega! Või… ma viskan teile kaika!” Mees vaatas ümberringi ja kadus võssa lubatud abinõud otsima.

      „Nüüd!” sosistas Eerik ja poisid tõmbasid oma lauatükkidega paati vastaskalda poole nii kuis suutsid, endal süda hirmust kurgus. Paadinina tonksas vastu kaldaperve, mõlemad kargasid maale ja panid liduma, nagu jalad võtsid. Eerik jõudis veel märgata, kuidas paadinina äratõukest noogutama jäi ja sõiduriist pikkamisi kaldast kaugenema hakkas. Siis laksatas vastaskaldalt lask, kuul jooksis vilistades üle põgenejate peade. Lage heinamaa ei pakkunud varju ja vaevalt oleks kumbki poistest varjumisele mõelnud, jalad jooksid mõistuse kontrollita. Teine lask vallandas Eeriku suust hädakisa, mis kogu kopsude jõuga välja paisati:

      „Ärgee… laske-e!”

      Kui nad silla kaudu lõpuks koju jõudsid, oli suurem hirm juba möödas, asi omavahel läbi arutatud ja lepitud sellega, et mees ei sihtinudki pihta, tahtis ainult hirmutada. Aga üleelatu jäi mällu ja hakkas öösiti korduma – voodi juurde rutanud vanaema pidi Eerikut tublisti raputama, enne kui poiss ärkas ja lakkas karjumast.

      „Oleks natukegi suhkrut, teeks suhkruvett,” kurtis ema Anna-tädile, Eerik aga vahtis tundide kaupa lakke ega suutnud uuesti uinuda.

      Robert oli vahepeal oma surmariista ära pannud, ilmus kuuriuksele ümbrust silmitsema ja ütles Eerikule:

      „Vaata, et sa lõuad pead, muidu!”

      „Kust sa selle said?”

      „Päh, neid on küllalt, sakslased loopisid metsa. Tahad endale ka või?”

      „Ei, ei taha!”

      „Nannipunn oled või?”

      Eerik ei vastanud midagi ja Rops kehitas õlgu.

      „Noh, eks sa ise tead,” ühmas ta ja kaotas uustulnuka vastu huvi. Ta luusis mõne sammu aiaäärses rohus, ise jalgade ette silmitsedes, nagu oleks sinna midagi ära kaotanud, ja lippas siis üle hoovi majja. Ootamatu kohtumine lõppes samuti äkki, nagu oli alanudki. Eerik sammus hobuse juurde, kohendas laialivajunud heinu ja samas tõstis kõnelust kuuldes pea. Mööda tänavat lähenes isa koos kellegi naisega, kel oli seljas karvase kraega mantel, jalas mustad botikud ja kes astudes hoolega jalgade ette vaatas, nagu kartes komistada.

      „Tütrepoeg. Eerik, sinu uus õpetaja,” tutvustas Aleksander Sooveer ja naine noogutas, ilma et oleks vaevunud poisile naeratama. Aga Eerik ei pannud seda tähele, vanaisa saabumine oli talle tagasi andnud vahepeal kaduma kippunud turvatunde ning kõik oli jälle korras.

      IV

      KOLLEEGID

      Ootamatu koputus oli Elfriide Eimanni mõtetest äratanud. Ta tõstis pea ja jäi kuulatama – oli see tõesti albumilehitsemisest tekkinud meelepete või oli tõesti keegi ukse taga? Sest juba aastaid oli ta iga koputuse seostanud ühe mehe nimega, unistanud võimatu võimalikuks. Südames pesitsev lootus ja mõistuse hääl mängisid omavahel pimesikku, üks ei leidnud teist, rääkimata kokkuleppele jõudmisest. Soovunelm ärkas alati enne kui teadvus ning suutis välkkiirelt sõlmida kokku sadu kordi katkenud lootuseniidi.

      Koputus kordus ning naine tõusis tugitoolist, kõndis ukseni ja küsis, ise kohkudes oma ebakindlast häälest:

      „Kes seal on?”

      „Ma tulin kooli asjus,” öeldi ukse tagant. Muidugi, see ei saanud ju olla Ulrich, aga ikkagi… Naine tundis kerget pööritust, toetus seinale ja sulges silmad.

      „Kool ei tööta veel, tulge paari nädala pärast.”

      „Kool hakkab tööle, ma olen uus juhataja!” kostis ukse tagant.

      „Kuidas? Kes te olete?”

      „Ma olen Lepaku kooli uus juhataja.”

      See löök tabas naist ootamatult. Juba esimeste linna tagasipöörduvate sõjapõgenikega oli ta koolivalitsusse kirja saatnud, lisanud juurde kõikvõimalikud andmed enda kohta ja palunud eelmisest, välismaale põgenenud juhatajast vabaks jäänud kohta. Nüüd oli seegi plaan karile jooksnud nagu kursi kaotanud laev.

      Ukse taga köhatati nõutult ja see äratas Elfriide Eimanni tardumusest. Ta sikutas lahti massiivse raudriivi, keeras võtit ning avas kriuksuva välisukse. Lävepaku taga seisis pikakasvuline vanapoolne mees ja naeratas andestustpaluvalt.

      „Tulin maad kuulama, Aleksander Sooveer on mu nimi. Tahaks koolimaja ja juhataja eluruume näha.”

      „Kas te olete juba kohale kinnitatud?”

      „Jaa, mul on käskkiri kaasas. Portfellis, see on vankris…”

      „Huvitav! Minu teada pidi siia määratama keegi teine inimene,” kergitas naine kulme.

      „Mina ei tea sellest kahjuks midagi,” laiutas ukselseisja käsi. „Koolivalitsus pakkus mulle kohta ja mina võtsin vastu.”

      Naine mõtiskles hetke.

      „Hea küll, ma tulen sinna,” ütles ta ja sulges ukse lootuses, et vanamees ees ära läheb ja talle pisutki aega jätab uue olukorraga kohanemiseks. Aga aknast heidetud pilk tõestas vastupidist – see uueks juhatajaks nimetatu ei mõelnudki minema hakata, vaid seisis kannatlikult ukse taga ja ootas, sellega nagu rõhutades, et temale on antud võim Elfriide Eimanni käsutada. Naisõpetaja tundis, et rahunemise asemel ärritub ta veelgi enam. Ta avas riidekapi, loopis sealt välja mõned riided, jättis aga samas kõik sinnapaika, tõmbas botikud jalga ja mantli õlgadele ning läks, tundes, et oleks ikkagi veel kohanemisaega vajanud. Elfriide Eimann oli tulevase juhatajarolli endale liiga lähedaseks mõelnud, ta oli end hakanud uues osas tundma juba siis, kui eelmine juhataja, noorepoolne Harald Siimenson talle nõrkushetkel pihtis:

      „Proua Eimann, nüüd on küll selge, et sakslased selle sõja kaotavad. Tulevad jälle enamlased oma terroriga… Aga minul on naine ja kaks last! Ainuke võimalus – siit ära minna, Soome või Rootsi…”

      Teinekord arutas ta üsna kainelt, kiretult poolt- ja vastuargumente vaagides:

      „Tegelikult ei ole mina ju milleski süüdi, mis nad mulle ikka teevad…”

      Siis oli elukogenud naisõpetaja see, kes noore juhataja kuivama hakanud kahtluseseemet tasapisi turgutada püüdis – kaastundliku pearaputamisega, kui Siimenson rääkis siiajäämisest, ja osavõtliku noogutamisega, kui jutt käis äraminekust. Ja siis, kui rinne juba Narva jõe taha jõudis, laoti juhatajapere väheldane kraam väikesele veoautole, mille musta plekkahju sarnane puugaasigeneraator kirbet vingu levitas. Harald