Majad jõe ääres. Erik Tohvri

te siis usute?” oli teine siis juba kärsitult küsinud.

      „Inimest. Inimese headust ja seda kasvatavaid tegureid.”

      „Arvate, et inimene saab heaks usu ja Jumala läbi?” muigas koolivalitsuse juhataja üsnagi sarkastiliselt. „Ise olete õpetaja!”

      „Jumal, jah – see võib olla müüt. Aga usk peab inimesel olema!”

      „Usk, aga millesse? Ikkagi Jumalasse!”

      „Uskuda võib kõike – kivi, puud, kasvõi omaenda sõrmeküünt, kui sellele vaid anda jumalik võime. Mitte Jumalat, aga jumalust tuleb uskuda!”

      Koolivalitsuse juhataja vangutas pead. Arutelu oli hetkeks ka teda huvitanud, aga samas võttis ta jälle ametliku tooni.

      „See on fetišism, aga me räägime religioonist! Te õpetasite usuõpetust, mürgitasite laste hinge! Miks?”

      „Ma ei ole kedagi mürgitanud! Kristluse põhiaated…”

      „Alandlikkus, kuulekus, orjalikkus! Et kui sind lüüakse ühele põsele, pööra kähku teine! Niiviisi on pool maailma orjastatud!”

      „Ma ei vaidle, aga mina püüdsin usuõpetuse kaudu inimesi paremaks kasvatada…”

      „Skolastika! Nõukogude võim on kiriku koolist jäädavalt lahutanud!”

      Omapärane mees oli see maakonna koolivalitsuse juhataja. Mitte ebasümpaatne, aga tema tarkus tundus häirivalt papagoilikuna. See on, see ei ole, pudenesid tema suust valmisideed – süvenemata ja pealispinnaliselt. Kogu senine jutt oli nagu ettevalmistus millekski tähtsamaks, mis kuulus selle audientsi obligatoorsesse programmi.

      „Meil on praegu kõige tähtsam – koolid käima panna. Inimesi on puudu, mitmed on lahkunud, ikkagi sõda… Aga teie olete teisest maakonnast, teie kohta on andmed puudulikud!” trummeldas nähtavasti ka ise alles hiljuti kohale määratud mees sõrmedega lauale.

      „Teenistuskiri on teie käes, seal on kõik kirjas,” kehitas Aleksander õlgu. See visiit oli ootamatult pikaks kujunenud, ta tundis end tööotsija asemel peaaegu süüdistatavana.

      „Mitte just kõik… Teenistuskäik paistab olema korralik, staaž austusväärne, aga…”

      „Teid huvitab minu poliitiline meelsus?”

      „Täpsemalt – ideoloogiline positsioon!” noogutati laua tagant. „Kuidas te suhtute nõukogude võimu?”

      See oli väga otsene küsimus ja nõudis ilmselt ka otsest vastust. Aleksander teadis, et vastusega viivitamine oleks kurjast, aga ta ei saanud ju otsesõnu vastata.

      „Mina olen õpetaja, mitte poliitik. Ma olen õpetanud lapsi! Kodanikuna ei ole ma valitseva võimuga vastuollu sattunud…” seletas ta siis, märgates kohkumisega, et sõnad kõlavad väheveenvalt.

      „Õpetanud? Millises vaimus?”

      „Headuse vaimus…” Aleksander tundis, et jutt hakkab ummikusse jooksma. Selle umbes viiekümnese heledapäise, heledate kulmude ja ripsmetega mehe pilk puuris teda lausa läbinägevalt ning tal hakkas järjest ebamugavam. Loobuda, tõusta ja ära minna? Aga mis saab edasi?

      „Praegu on raske aeg, saate isegi aru. Sõda, pool Saaremaad on veel sakslaste käes. Inimesed on laiali, transport ei tööta, isegi kirjad ei käi veel korralikult… Väga raske on olukorrast ülevaadet saada! Aga koolid tuleb käima panna,” seletas ametimees juba veidi kärsitult.

      „Kui te usute vana mehe lubadust – ma püüan kõik teha, et Lepakul koolitöö normaalselt läheks. Teil on vaja koolijuhatajat ja minul töökohta. Võibolla ma peaksin väitma, et olen hinges alati kommunist olnud, aga ma ei taha valetada. Ma olen küllalt palju näinud, et midagi kergelt omaks võtta!”

      Meeste pilgud kohtusid. Koolivalitsuse juhataja kehitas õlgu ja viskas prillid lauale.

      „Te olete üllatavalt avameelne,” märkis ta hämmastusega.

      „Ma ei oska seda puuduseks pidada,” naeratas Aleksander. „Ma olen alati ausust ja otsekohesust vooruseks pidanud.”

      Ametimehe laubale ilmus kurd, nähtavasti püüdis ta teise öeldut konkreetses kontekstis lahti mõtestada.

      „Ironiseerite?”

      „Ei sugugi! Aga sõjaajal on paljud selle tõe unustanud.”

      Juhataja haaras jälle prillide järele, ta näol vaheldusid nõutus ja kärsitus.

      „Hea küll! Riskeerime!” otsustas ta siis ja lõi rusikaga lauale.

      „Millega?”

      „Sellega, et te mind alt ei vea. Lõpuks pean ju mina teie eest vastutama!” ametimees ulatas käe.

      Lepakul pidi olema kuuekümne õpilase ringis, kuue klassi peale vaid kaks klassiruumi. Õpetajaidki olevat peale juhataja ainult üks, hea, et temagi on paigale jäänud, tunneb kohalikke olusid. Tunniplaaniga tuleb muidugi tegemist, passita kõik nii paika, et sobiksid… Õppekavasid pole niipea lootagi, peab ise midagi välja mõtlema, aga see ei ole kõige raskem. Töö on ikkagi tuttav… mõtiskles Aleksander Sooveer ja püüdis kramplikult meelde tuletada koolivalitsuses kuuldud õpetaja nime. See oli nagu peoga mälust võetud ja vanamees raputas tusaselt pead, tundes järjekordselt, et on hakanud unustama.

      Udu oli hajunud, pilved kõrgemale kerkinud. Tasapisi tõusnud tuul liigutas teeservas rohukõrsi ja puistas tee kohale ulatuvalt toomingaladvalt peotäie kirevaid lehti, mis vankri ja ruuna laia selja värviliste laikudega katsid. Siis ilmus paremalt poolt otse tee äärde jõgi. Tume vesi näis seisvat paigal, peegeldades koltuvaid kõrkjaid ja vastaskaldal kasvavat metsa. Ainult kupulehtede ühes suunas välja veninud vartest võis aimata, et vesi siiski voolab – aeglaselt, aga kindlalt liikudes sinnapoole, kuhu vedas kõrb hobune kahe sõitjaga vankrit.

      „Mis sina siis mõtled?” pöördus vanaisa poisi poole.

      „Midagi,” vastas poiss, nagu selles eas ikka vastatakse.

      „Et läheme siis uut kodu vaatama, jah?”

      „Mm-mh…” venitas noorem ja elavnes äkki. „Kas seal kala püüda saab?”

      „Jõgi on, eks siis vist saab,” arvas vanaisa.

      „Kas seesama jõgi? See?” näitas Eerik käega.

      „Seesama.”

      „Siis oleme ju varsti kohal?”

      „Varsti. Nüüd tuleb sild, siis risttee ja siis veel kaks kilomeetrit.”

      „Kust sa tead?”

      „Anna-tädi juhatas, ta oli kunagi siitkandist lehma ostnud.”

      „Kas Mooni?”

      „Ei vist, see oli ammu, enne sõda juba.”

      Mõlemad pöörasid pilgud ettepoole, nagu lootes juba näha paistmas nende uut kodukohta, millel oli küll hoopis võõras nimi – Lepaku. Aga veel enne, kui oodatud sild ja risttee paistma hakkasid, jõudsid nad kohta, kus hiljuti oli lahingut peetud. Otse tee ääres oli mets segamini rasitud, puud juurtega üles kistud, okste vahelt valendas murdunud tüvesid ja langenud puuladvad ulatusid otse maanteeservale. Teepeenar ja jõeäärne heinamaa olid üles küntud, seal mustendasid mullakuhilad ja mürsutrehtrid, milles läikis piimjas, savisegune vesi. Teekraavis, pikk kahuritoru otsapidi pervemättas, losutas tank, selle kõrval ratastelt maha jooksnud roostepunane roomik nagu kevadine ussinahk. Ka sild, mis nüüd nähtavale ilmus, oli ebatavaline – koorimata männipalkidest kiiruga kokku klopsitud, käsipuudeta. Just selline, mis sobis sellesse kaosesse.

      Kõike seda silmitsedes tundis vanamees järjest suurenevat ängistust, poisi silmist aga paistis varjamatu hirm ja ta nihkus vanaisale lähemale. Senini vaid kaudselt tunnetatud mõistele sõda andsid hiljutise lahingu jäljed hoopis vahetu, peaaegu füüsiliselt tajutava sisu.

      „Isa, sõidame siit ära! Ruttu ära…” Poiss kujutles, et kohe ilmub avatuks jäänud tankiluugist