Majad jõe ääres. Erik Tohvri

sõdurid, laiad telkmantlid õlgadel, automaadid risti rinnal.

      „Isa, venelased! Sõidame ruttu ära, venelased!” hüüdis poiss kabuhirmus ja tegi katset ise ohje haarata. Ja enne, kui vanaisa oleks poisile midagi rahustavat öelda jõudnud, hüüdis üks lähenejatest käskivalt:

      „Stoi!”

      „Isa, mis nad tahavad?” habises poiss.

      „Rumal, ole rahulik, nad ei tee midagi halba!” ütles vanaisa, aga temagi hääl polnud rahulik nagu tavaliselt. Poiss vakatas, aga ta kramplikult tuksuvad suunurgad reetsid paanilist hirmu. Hobune oli peatunud ning nüüd vaatasid kõik kolm lähenejate poole, kes nagu enda väärikust tundes pikkamisi lähemale sammusid, käigul pendeldavad lakitud päradega automaadid rinnal.

      „Dokumendid!”

      Sellest sõnast sai isegi poiss aru ja jälgis pingsalt, kuidas vanaisa põuest rahakotti otsis. Ta märkas, et isa käed värisesid lausa silmnähtavalt ega suutnud kohe vajalikku paberit leida.

      „Ma olen… õpetaja, lähen uut kooli… töökohta vaatama. Tema on minu tütrepoeg,” seletas Aleksander ja tundis võõristusega, kuidas ammu tarvitamata vene keel ta suus konarlikult kõlab. Ometi oli ta omal ajal vene keeles õppinud, valdas seda täielikult, aga nüüd korraga ei suutnud leida õigeid sõnu.

      „Me kontrollime kõiki, tulge vankrist maha!” ütles üks soldatitest, auastmelt arvatavasti vanem või muidu eestvedaja. Teine seisis paar sammu eemal ja jälgis hoolega ümbrust, käsi automaadipäral.

      „Mis… mis nad tahavad?” sosistas poiss.

      „Roni maha, kästi maha minna!”

      „Kas nad võtavad hobuse ära?”

      Soldat, kes oli eemal seisnud, astus ligi, torkas käed vankrisse. Kobas läbi heinad ja istmekoti.

      Relvi otsivad, taipas vanamees ja ütles kergendatult:

      „Seal ei ole mitte midagi!”

      „Ei või teada,” pomises dokumenti uuriv vanem soldat. Noorem soris vankrikasti läbi ja raputas pead.

      „Ei ole midagi.”

      „Ma ju ütlesin!” kinnitas Aleksander. Vanem aga ütles endiselt kiretu häälega:

      „Ei või teada.”

      Ta lasi veel kord silmadel üle vallamajast antud dokumendi käia, kuigi see oli eestikeelne ja selle sisust ei taibanud ta ilmselt midagi. Noorem aga, kes oli oma kohustuse täitnud, astus hobuse juurde ja sügas looma koonu. Ning vana ruun kobas mokkadega leplikult sügaja kätt. Seda nähes vabanes poiss otsekui lummusest. Senisest kõnelusest ei olnud ta midagi aru saanud ja tema kartus võõramaiste soldatite ees oli veelgi kasvanud. Nüüd aga mängis vana Miku omapärase tõlgi osa, hobuse keelt oskasid mõlemad võrdselt, nii poiss kui automaadiga soldat. Ja ruun kobas oma mokkadega soldati kätt samamoodi kui Eeriku oma.

      Vanem mundrimees heitis pilgu ka paberi teisele küljele, andis selle siis tagasi ja ütles kuidagi tülpinult:

      „Hea küll, sõitke edasi!”

      „Meil pole enam kaugele minna, vaid paar kilomeetrit,” hakkas Aleksandri vene keel alles nüüd soravalt jooksma. „Peab minema, kool ootab! Ma juba kartsin, et te ei lasegi meil edasi sõita.”

      „Me peame kõiki kontrollima,” noogutas noorem soldat. Vanem aga tõmbas telkmantli hõlmad koomale ja ütles lõpuni mitu korda alustatud lause:

      „Ei või teada, kes on kes. Näost ei ütle!”

      Paarsada meetrit logises vanker mööda autojälgedest rööplikuks sõidetud suurteed, enne kui poiss söandas äsjase hirmu tõttu ikka veel sosinal küsida:

      „Mis nad rääkisid?”

      „Midagi, kontrollisid, kas me pole sakslased.”

      „Sakslased on ju mundris!” teadis poiss.

      „Eks praegu liigub neid ringi igasuguseid. Sa lõid kartma?”

      „Jah…” tunnistas noorem ja lisas siis õigustavalt: „Aga sinu käed värisesid kah!”

      Vana Sooveer ei vastanud, ta vajus mõttesse. Äsjane kohtumine oli jälle tõestanud, et kuuekümneselt teismelisele isaks olla ei ole kerge, vanusevahe on liiga suur, et osata end lapse ossa kujutleda. Üldse oli selle poisi lapsepõlv sattunud raskesse aega, sõjaaega. Lapsepõlves on aga inimene nii aldis kõike väljastpoolt tulevat omaks võtma… Sakslaste ajal avalikustatud punase terroriaasta hirmuteod olid poisile sõnast venelane teinud peaaegu et inimsööja sünonüümi, mida tuli karta ja vihata… Kuidas selgitada Eerikule, et tegelikkus on palju keerulisem, et tegemist pole hoopiski võõra rahvuse, vaid kuritegeliku riigikorraga, mis oli iseseisva Eesti riigi anastanud? Õpetajana oli Aleksander Sooveer alati tauninud kahepalgelisust, kuid nüüd pidi ta seda õpetama – kõigepealt oma järeltulijale, sellele poisile. Selleks et uutes pealesunnitud tingimustes edasi elada, oli see paratamatu ja hädavajalik. Aga õpetada oli vaja nii, et näilise lojaalsuse kõrval ikkagi säiliks ja süveneks ka isamaalisus…

      Teed palistav mets lõppes ja maastik muutus lagedamaks. Kui nad suurelt teelt jälle kõrvale keerasid, hakkas põõsastikku üha enam tekkima kadakaid, algul üksikuid, siis aga tõrjusid nad lehtpuud koguni välja. Seejärel ilmusid kadakate vahele pruunikstõmbunud samblikega ääristatud paepaljandikud, sekka oli näha kuluseguseid, sügisrõskusest täis imbunud rohumättaid. See oli vaene ja viljatu maa.

      Linnalapsena oli poiss harjunud majadega, mis moodustavad tänavad ja kvartalid, mis varjavad ja kaitsevad ja millest igaühel on oma, sõbralik või vähemalt tuttav nägu. Selline alasti lagedus masendas teda, niisuguses kohas ei saanud ometi olla kodu…

      Vanamees küünitas üle hobuse ettepoole vaatama. Tõepoolest, üle lageda välja paistsidki mingid hooned, neid oli seal terve kobar. Tihedalt kokkulükitud pikad üürikasarmud luitunud seinte ja kuidagi ebaproportsionaalselt suurte pilpakatustega, mis ühekorruselised hooned veelgi madalamaks vajutasid. Korstnarida jaotas piiritulpadena iga maja korteriteks, iga korstna kohta jäi üks kuueruuduline aken.

      „Näe, see vist ongi,” näitas vana käega ja nüüd tõusis ka poiss ettepoole vaatama.

      „Kas see ongi Lepaku?” küsis ta, nagu ei usuks oma silmi.

      „Jaa, see ongi,” kinnitas vanaisa juba kindlamalt.

      Ei, need ei olnud tuttavad, ammugi mitte sõbralikud linnamajad. Siin, keset lagedat, oli kõik võõras, tõrjuv ja vaenulik. Need majad vihkasid puid, nad olid tõrjunud metsa kaugele silmapiirile ja seisid ise ligistikku nagu ohtu aimav loomakari kokku hoides, valmis igat lähenejat jalahoopidega eemale peletama. Poiss suutis suurivaevu end tagasi hoida, et mitte pettumusest nutma puhkeda, niivõrd erinev oli tegelikkus sellest kujutluspildist, mille ta vanaisa jutu põhjal oli endale loonud. Lepaku pidi ju olema ilus koht suure jõe kaldal…

      „Kas me tõesti hakkame siin elama? Nendes majades?” päris Eerik ja ta hääles oli lootus, et see on eksitus, Lepaku on veel kaugel.

      „Noh, mis siin viga?” imestas Aleksander ja tema hääles ei olnud pettumusnooti, pigem rahulolu sellega, et tüütu teekond hakkab lõppema. Elukogenud inimesena oli ta valmistunud hullemaks, sest need, kes on teadlikud eelseisvas pettumuses, pettuvad tegelikult õige harva. Poiss aga pööras pilgu ära ja tõrjus pisaraid tagasi. Temalt oli võetud ta ilus linnakodu ja nüüd taheti anda asemele mingisugust teist nendes lobudikes, pakkuda talle osa selles kaugele paistvas viletsuses. See oli teenimatu ülekohus.

      Ootamatult hobune seisatas. Vanamees ja poiss vaatasid korraga ettepoole – üks heldinud, pisut nõutute silmadega, teine läbi pisarateloori. Otse hobuse jalgade ees voolas vesi, nad olid jälle jõe äärde jõudnud. Hoopiski kitsaks jäänud teekene laskus vette ja ilmus jälle vastaskaldal, teisel pool laia ja kiirevoolulist jõge. Tundmatu asula oli end võõraste vastu kaitsnud ka veetõkkega ning seda nähes pidi poiss jällegi peaaegu töinama hakkama.

      „Ei lähe vette! Ei lähe, upume ära!” hädaldas ta pooleks pisaratega. Ka vanamees oli nõutu, teejuhatuses polnud