See, mis ei tapa. David Lagercrantz

Armsi telgitagustest.”

      „Arvad, et Rootsi on selle teadasaamiseks valmis?”

      „Ei, arvatavasti mitte.”

      Tegelikult meeldis see kamp Mikaelile, mitte et ta oleks nendega kunagi pikemalt rääkinud peale niisama lõõpimise. Kuid taadid olid ometigi osa sellest argipäevast, mis talle siin kvartalis meeldis, ja ta ei pannud sugugi pahaks, kui üks neist heitis:

      „Ma kuulsin, et oled häda laps.”

      Vastupidi, tundus, et need sõnad tõukavad kogu tema vastu käivitatud nõiajahi madalale, peaaegu koomilisele tasemele, kuhu see ju kuulubki.

      „… viisteist aastat olen häda laps … kauneim kaob… ent, vennas, ole kraps: hõissa, veel üks naps,”1 tsiteeris ta vastuseks Frödingut ja vaatas otsivalt ringi, püüdes ära arvata, kes kohalviibijatest võiks olla piisavalt ülbe, et väsinud ajakirjanik kõrtsi kamandada. Kuid peale Arne ja tema kaaslaste ei näinud ta seal kedagi, seepärast läks ta baarileti äärde Amiri juurde.

      Suur, paks ja rõõmsameelne Amir oli kõvasti tööd rügav nelja lapse isa, kes pidas seda kõrtsi juba hea mitu aastat. Nad olid Mikaeliga üsna headeks sõpradeks saanud. Mikael ei olnud küll just püsikülastaja, aga nad olid saanud teineteist aidata hoopis muul moel; paar korda, kui Blomkvistile oli õhtuks mõni naine külla tulemas, aga ta ei jõudnud õigel ajal viinapoodi, oli Amir varustanud teda mõne pudeli punase veiniga, Mikael omakorda oli aidanud Amiri ühel dokumentideta sõbral erinevatele ametkondadele kirju koostada.

      „Mis puhul meile säärast au osutatakse?” küsis Amir.

      „Ma saan ühe inimesega kokku.”

      „Kas ka põneva persooniga?”

      „Vaevalt küll. Kuidas Saral läheb?”

      Sara oli Amiri naine, kellele oli äsja tehtud puusaoperatsioon.

      „Viriseb ja sööb valuvaigisteid.”

      „Raske juhus. Tervita teda minu poolt.”

      „Saab tehtud,” ütles Amir ja seejärel rääkisid nad veel natuke tühjast-tähjast.

      Ent Linus Brandell ei ilmunudki välja ja Mikael mõtles, et tema kulul tehti lihtsalt nalja. Samas on olemas ka hullemaid nalju kui kellegi kodupubisse meelitamine. Ta jäi veerandtunniks paigale ja arutas Amiriga majandusasju ning tervisega seotud muresid, enne kui otsa ringi pööras ja ukse poole astuma hakkas. Samal hetkel poiss saabus.

      KÜSIMUS EI OLNUD selles, et August oli täitnud vastustelüngad õigete arvudega. Säärane asi ei avalda Frans Balderi taolisele mehele erilist muljet. Tema tähelepanu köitis midagi arvude kõrval, esmapilgul tundus, et see oli foto või maal, ent tegelikult oli see joonistus, mis kujutas väga täpselt Hornsgatani valgusfoori, millest nad eelmisel õhtul olid möödunud. See oli joonistatud suurepäraselt, kõik pisimadki detailid olid omamoodi matemaatilise täpsusega esile toodud.

      Joonistus oli hiilgav. Keegi polnud Augustile kunagi õpetanud reaalsuse kolmemõõtmelist kujutamist või seda, kuidas kunstnik töötab varjude ja valgusega, ometigi näis ta seda tehnikat täiuslikult valdavat. Valgusfoori punane silm säras neile vastu, ümber selle valitses Hornsgatanil sügisene pimedus, ka see näis hõõguvat, ja keset tänavat seisis mees, keda Frans oli näinud ja kes talle tuttav tundus. Mehe nägu lõppes kulmude kohal. Tema ilme oli hirmunud või vähemalt häiritud, justkui oleks August ta tasakaalust välja löönud. Mehe kõnnak oli ebakindel, jäi arusaamatuks, kuidas poiss oli suutnud seda paberile panna.

      „Issand jumal,” ütles Frans. „Kas sina joonistasid selle?”

      August ei noogutanud ega raputanud pead, vaid vaatas temast mööda akna poole, ja Frans Balderil tekkis kummaline tunne, et nüüdsest alates pole tema elu enam endine.

      MIKAEL EI TEADNUD õieti, mida ta oli oodanud, arvatavasti mõnda Stureplani kutti, noort keigarit. Kuid tulija nägi välja nagu kodutu, lühikesel poisil olid jalas katkised teksased, tema tumedad juuksed olid pesemata ja pilk ebalevalt unine. Ta võis olla kahekümne viiene või noorem, tema jume oli halb ja tukk silmile vajunud, lisaks oli tal ka üsna kole huuleherpes. Linus Brandell ei näinud välja sedamoodi, nagu teaks ta mõnda pommuudist.

      „Kas Linus Brandell?”

      „Peab paika. Vabandust, et ma hiljaks jäin. Juhtusin kokku ühe tuttava tüdrukuga. Me käisime üheksandas samas klassis ja ta …”

      „Ehk asume asja juurde,” katkestas teda Mikael ja läks veidi kaugemal asuva laua poole.

      Kui Amir nende juurde tuli ja diskreetselt naeratas, tellisid nad kaks Guinnessi ning istusid seejärel paar sekundit vaikides. Mikael ei saanud aru, mis teda nii väga ärritab. See polnud üldse tema moodi, võib-olla annab kogu Serneri-draama siiski tunda. Ta naeratas Arne seltskonnale, kes neid eemalt tähelepanelikult jälgis.

      „Ma asun kohe asja kallale,” ütles Linus.

      „Tore.”

      „Kas sa tead, mis on Supercraft?”

      Mikael Blomkvist ei olnud arvutimängudega eriti kursis. Kuid Supercraftist oli koguni tema kuulnud.

      „Nime poolest jah.”

      „Mitte rohkem?”

      „Ei.”

      „Siis sa ei tea ka selle mängu eripära või asjaolu, mis selle nii eriliseks teeb. Seal on eraldi tehisintellekti funktsioon, mille kaudu saad sõjastrateegia asjus suhelda teise võitlejaga, ilma et saaksid – vähemalt alguses – olla täiesti kindel, kas räägid inimese või digitaalse tegelasega.”

      „Ah tõesti,” ütles Mikael. Miski ei pakkunud talle vähem huvi kui mingi mõttetu mängu peensused.

      „Selles valdkonnas toimub praegu väike revolutsioon ja mina olen selles osaline,” jätkas Linus Brandell.

      „Palju õnne. Siis oled sa selle pealt kindlasti kena raha teeninud.”

      „Selles asi just ongi.”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Meie käest virutati see tehnoloogia ära ja nüüd teenib Truegames selle pealt miljardeid, ilma et meie oleksime öörigi saanud.”

      Seda lugu oli Mikael varemgi kuulnud. Ta oli koguni rääkinud ühe vana daamiga, kes väitis, et tegelikult on tema kõikide Harry Potteri raamatute autor, ja J. K. Rowling on selle tema käest telepaatilisel teel ära varastanud.

      „Kuidas see siis toimus?” küsis ta.

      „Nad häkkisid meie arvutitesse.”

      „Ja kuidas te seda teate?”

      „Seda kinnitasid kaitsejõudude raadioluure eksperdid, ma võin anda sulle sealt ühe nime, kui tahad, ja üks …”

      Linus jäi vait.

      „Jah?”

      „Ei midagi. Ka kaitsepolitsei oli asjasse segatud, sa võid rääkida Gabriella Granega, ta on analüütik, kes võib sulle seda kinnitada. Ta mainis seda juhtumit ka ühes eelmisel aastal koostatud avalikus raportis. Mul on toimikunumber …”

      „Nii et see pole ühesõnaga mingi uudis,” katkestas teda Mikael.

      „Ei, selles mõttes ei ole. Ny Teknik ja Computer Sweden kirjutasid sellest. Aga kuna Frans ei tahtnud rääkida ja paaril korral koguni eitas igasuguse arvutihäkkimise fakti, siis ei levinud lugu kuigi laialt.”

      „Aga ikkagi on see vana uudis.”

      „Tegelikult küll.”

      „Miks ma peaksin sind siis kuulama, Linus?”

      „Sest Frans tuli nüüd San Franciscost koju ja paistab mõistvat, mis on juhtunud. Ma usun, et ta istub sõna otseses mõttes pommi otsas. Ta on turvameetmetega täiesti hüsteeriliseks läinud. Kasutab telefonis ja meilides metsikuid krüpteeringuid, laskis koju paigaldada uue häiresüsteemi, kaamerate ja sensorite ja muude värkidega. Ma arvan, et sa peaksid temaga rääkima, sellepärast

1

G. Fröding „Luuletaja Wennerbom” (tõlkinud Ants Oras) – tlk