See, mis ei tapa. David Lagercrantz

ja jalgadel, rinnal ning õlgadel. Hanna jutu järgi oli poiss oma rabelemisega neis ise süüdi, Frans Balder nägi juba teisel päeval ühte taolist hoogu ja see oli tõeliselt kohutav. Ent sinikatega oli tema meelest siiski midagi valesti.

      Ta kahtlustas, et poisi kallal oli tarvitatud vägivalda, ja palus abi perearstilt ning tuttavalt endiselt politseinikult, ja ehkki ka nemad ei saanud tema kahtlusi lõplikult kinnitada, läks ta üha rohkem ärevile ning kirjutas terve rea kirju ja kaebusi. Seejuures unustas ta poisi peaaegu ära. Ta märkas, et tema olemasolu on lihtne unustada. August istus enamasti Saltsjöbadeni majas tema jaoks sisustatud merevaatega toas põrandal ja pani puslesid kokku, need olid lootusetult rasked, sadadest tükkidest koosnevad pusled, ta pani need hiilgavalt kokku ainult selleks, et kohe jälle laiali lammutada ja otsast peale alustada.

      Alguses jälgis Frans teda lummatult. Nagu näeks suurt kunstnikku töötamas, ja mõnikord tekkis tal illusioon, et poiss võib iga hetk tema poole vaadata ja midagi tõeliselt täiskasvanulikku öelda. Kuid August ei öelnud kunagi sõnagi, ja kui ta pea pusle kohalt tõstis, libises tema pilk Fransist mööda aknale ja merelt peegelduvale päikesele, ning lõpuks jättis Frans ta rahule. August jäi üksi, ja ausalt öeldes ei viinud Frans teda kuigi sageli ka välja, isegi aias käisid nad harva.

      Formaalselt ei oleks ta ju tohtinud poisi eest hoolitseda ja enne juriidiliste küsimuste joondeajamist ei tahtnud ta millegagi riskida, sellepärast lasi ta majapidajannal Lottie Haskil hoolitseda poeskäimise, aga ka toiduvalmistamise ja koristamise eest. See valdkond oli Frans Balderile võrdlemisi võõras. Ta tundis arvuteid ja algoritme, aga muuga oli kehvem lugu, ja mida aeg edasi, seda tihedamini istus ta arvuti ees, vahetades advokaatidega kirju, ja öösiti magas ta sama halvasti nagu USA-s.

      Ees ootasid hagid ja murrangulised ajad, igal õhtul jõi ta pudeli punast veini, tavaliselt Amaronet, see ei aidanud eriti, võib-olla ainult lühiajaliselt. Tema enesetunne muutus üha kehvemaks ja ta fantaseeris õhku haihtumisest või kadumisest kuhugi ebasõbralikku kohta, silmapiirilt ära. Ent ühel novembrilaupäeval juhtus midagi. Oli tuuline ja külm õhtu, nad kõndisid Augustiga Stockholmi Söderis mööda Ringvägenit ja külmetasid.

      Nad tulid Zinkens vägilt Farah Sharifi juurest õhtusöögilt, ja August oleks pidanud juba tükk aega tagasi voodis olema. Kuid õhtusöök venis pikale ja Frans Balder oli rääkinud liigagi palju. Farah Sharif kohe oskas panna inimesi südant puistama. Nad tundsid Fransiga teineteist IT-õpingute ajast Londoni Imperial College’is ja praegu oli Farah kogu riigis üks vähestest, kes tema tasemeni küündis, või vähemalt üks vähestest, kes suutis tema mõttekäiguga sammu pidada. Fransi jaoks oli tohutult vabastav suhelda kellegagi, kes temast aru saab.

      Ent Farah oli ka naisena tema jaoks ahvatlev, ehkki hoolimata korduvatest katsetest polnud tema võrgutamine seni õnnestunud. Frans Balder polnud just eriline naistemees. Ent seekordne kohtumine lõppes hüvastijätukallistusega, mis oleks äärepealt suudluseks üle läinud, ja Frans pidas seda suureks edusammuks. Seda mõtet mõlgutades möödusid nad Augustiga Zinkensdammi spordiväljakust.

      Frans otsustas järgmiseks korraks lapsehoidja kutsuda, ja siis võibolla … Kes teab? Veidi kaugemal haukus koer. Selja taga karjus keegi naine, raske oli aru saada, kas ärritunult või rõõmsalt, ta vaatas Hornsgatani ristmiku poole, kaaludes, kas võtta takso või sõita metrooga Slussenisse. Õhus oli vihma aimdust, jalakäijate fooris lõi ette punane tuli, teisel pool tänavat seisis umbes neljakümneaastane räsitud välimusega mees, kes tundus kuidagi tuttavavõitu, ja sel hetkel haaras ta Augustil käest kinni.

      Ta tahtis olla kindel, et poeg jääb kõnniteele seisma. Samal silmapilgul tundis ta, kuidas käsi pingesse tõmbub, justkui reageeriks poiss tugevasti millegi peale. Poisi pilk oli läbitungiv ja selge, otsekui oleks too loor võluväel eest ära tõmmatud ja sissepoole vaatamise asemel tajuks August selle ülekäiguraja ja ristmiku kohta midagi sügavamat ning suuremat kui kõik teised. Kui valgusfooris süttis roheline tuli, ei liikunud Frans paigast.

      Ta lasi pojal sama koha peal seista ja enda ees avanevat pilti vaadelda, kogedes ise samal ajal sügavat meeleliigutust, mis oli tema meelest kummaline. See oli ju lihtsalt pilk, ei muud, ja see pilk polnud isegi kuigi positiivne ega rõõmus. Ometigi meenutas see Fransile midagi kauget ja unustatut, mis oli tema mälusopis tolmunud, ja esimest korda üle hulga aja sigines tema mõtetesse lootuskiir.

      2. peatükk

20. november

      MIKAEL BLOMKVIST oli kõigest paar tundi maganud, ja seda lihtsal põhjusel, et oli öösel lugenud Elizabeth George’i kriminaalromaani. See polnud muidugi kuigi mõistlik tegu. Hommikupoolikul pidi Serner Media ajakirjandusguru Ove Levin tulema rääkima Millenniumi edasisest saatusest, ja Mikael peaks olema välja puhanud ning võitlusvalmis.

      Kuid tal polnud vähimatki tahtmist mõistlik olla. Ta tundis end rahulolematuna, ajas end vastumeelselt voodist välja ja tegi Jura Impressa X7-ga ebatavaliselt kange cappuccino. Masin oli talle kunagi koju saadetud koos teatega „Sa ju ütlesid, et ma ei oska seda nagunii kasutada”, nüüd seisis see köögis nagu meeldetuletus vanadest headest aegadest. Praegu ei olnud tal masina saatjaga enam mingit kontakti, samuti ei tundnud ta, et tema töö talle erilist pinget pakuks.

      Nädalavahetusel oli ta koguni kaalunud, kas poleks aeg hakata millegi muuga tegelema, ja see oli Mikael Blomkvisti taolise mehe puhul üsnagi äärmuslik mõte. Millennium oli olnud tema elu ja kirg, suur osa tema elu kõige parematest ja dramaatilisematest sündmustest olid olnud seotud ajakirjaga. Aga miski pole igavene, võib-olla isegi mitte armastus Millenniumi vastu, uuriva ajakirjandusega tegelevate ajakirjade omanike jaoks pole aeg praegu nagunii kuigi soodne.

      Kõik väljaanded, mis tahtsid avaldada midagi suurt ja ambitsioonikat, kiratsesid, ja tahtmatult tuli talle mõte, et tema enda visioon Millenniumist võib mingis laiemas perspektiivis küll kaunis ja tõeline olla, ajakirja ellujäämisele ei pruugi see aga tingimata kaasa aidata. Ta läks elutuppa, lonksas kohvi ja vaatas aknast välja Riddarfjärdenile. Väljas möllas sõna otseses mõttes torm.

      Vananaistesuve järel, mis soojendas linna veel oktoobriski ja jättis välikohvikud tavalisest märksa kauemaks lahti, saabus täiesti kohutav ilm, pidevalt puhus tugev külm tuul ja sadas vihma, kühmu tõmbunud inimesed kiirustasid läbi linna. Mikael ei olnud kogu nädalavahetuse väljas käinud, ja põhjuseks ei olnud ainuüksi ilm. Tal olid olnud üsnagi suurejoonelised kättemaksuplaanid, aga kõik jooksis liiva ja see polnud sugugi tema moodi.

      Ta ei olnud mingi nõrguke, kes tunneb kogu aeg vajadust ennast tõestada, erinevalt paljudest teistest Rootsi meediahiiglastest ei kannatanud ta pidevalt toitmist ja kinnitamist vajava täispuhutud enesekuvandi all. Teisalt olid viimased aastad olnud üsnagi keerukad, ja kõigest vähem kui kuu aja eest oli majandusreporter William Borg avaldanud Serneri ajakirjas Business Life arvamusloo pealkirjaga „Mikael Blomkvisti aeg on möödas”.

      Ainuüksi see, et säärane artikkel üldse kirjutati ja nii suure kella külge läks, oli märk Blomkvisti endiselt tugevast positsioonist, ja keegi ei väitnudki, et arvamusartikkel oleks olnud hästi sõnastatud või originaalne. Seda oleks võinud kergesti tagasi lüüa kui järjekordset kadeda kolleegi rünnakut. Kuid mingil põhjusel, millest oli tagantjärele raske sotti saada, kasvas kogu see lugu palju suuremaks, võimalik, et alguses võis seda tõlgendada diskussioonina ajakirjaniku elukutse ümber – kas „otsida Blomkvisti kombel majanduselust pidevalt vigu ja hoida kinni aegunud, seitsmekümnendate aastate ajakirjandusest”, või joonduda William Borgi järgi ning „heita kadedus üle parda ja suhtuda Rootsi majanduselule hoo sisse lükanud eesrindlikesse ettevõtjatesse kui positiivsesse nähtusse”.

      Aga sammhaaval väljus debatt kontrolli alt, vihaste väidete kohaselt polevat Blomkvisti rongist mahajäämine viimastel aastatel mingi ime, sest „nähtavasti lähtub ta eeldusest, et kõik suurfirmad on kaabakad” ja seetõttu on tema „artiklid liiga jäigad ja piiratud”. Öeldi, et kaugemas perspektiivis maksab see kätte. Koguni vana bandiit Hans-Erik Wennerström, kelle Blomkvist väidetavalt surma olevat ajanud, teenis kogu looga omajagu sümpaatiat, ja ehkki tõsised väljaanded hoidsid end eemale, sugenes sotsiaalmeediasse laimukirju kuhjade viisi, kusjuures ründajateks ei olnud ainuüksi majandusajakirjanikud ja majandustegelased, kellel oleks olnud põhjust vaenlast