See, mis ei tapa. David Lagercrantz

sobras mälus – ainus Balder, kes talle pähe torkas, oli Hanna, aga tema oli näitlejanna, jumal teab, mis temast praeguseks on saanud.

      „Kes see on?” küsis ta.

      Ta sai nii põlastava pilgu osaliseks, et see lõi ta tummaks.

      „Marsilt oled pärit või? Frans Balder on legend. Mõiste.”

      „Tõsi või?”

      „Jumala eest, muidugi!” jätkas Linus. „Guugelda ta nime, siis näed. Ta sai kõigest kahekümne seitsme aastaselt infotehnoloogia professoriks, ta on kakskümmend aastat olnud tehisintellekti uurimise alal maailmanimega autoriteet. Mitte keegi teine ei ole kvantarvutite ja neurovõrgu arendamises nii kaugele jõudnud. Ta mõtleb välja pööraseid, ebatavalisi lahendusi. Tal on fantastiline, teistsugune aju. Mõtleb uutmoodi, teedrajavalt, ja nagu sa võid aimata, on arvutitööstus teda aastaid moosinud. Aga Balder ei läinud tükk aega kellegi juurde tööle. Ta tahtis üksi töötada. Või kuidas võtta, tal on alati olnud assistendid, keda ta on tagant utsitanud. Ta ei nõua midagi muud peale tulemuste ja kordab muudkui oma mantrat: „Mitte miski ei ole võimatu. Meie töö on piire nihutada”, ja muu sihuke pläma. Aga inimesed kuulavad teda. Tema heaks tehakse mida iganes. Ollakse peaaegu nõus surema. Arvutinohikute jaoks on ta jumal.”

      „Ma saan aru.”

      „Aga ära arva, et ma olen mõni kriitikameeleta fänn, sugugi mitte. Kõige eest tuleb maksta, ma tean seda. Temaga koos tehakse suurejoonelisi asju. Aga kõik võib ka nässu minna. Frans ei tohi isegi oma poja eest hoolitseda. Ta korraldas mingi suure jama, selliseid lugusid on palju. Assistendid on läbi põlenud ja oma elu ära rikkunud ja jumal teab mida veel. Aga ehkki ta on alati olnud paranoiline ja lootusetu tüüp, pole ta kunagi varem niimoodi käitunud. Ta pole iialgi püüdnud nii hüsteeriliselt turvalisust tagada, ja sellepärast ma siin istungi. Ma tahan, et sa räägiksid temaga. Tean ainult, et ta on mingile väga suurele asjale jälile saanud.”

      „Sa lihtsalt tead seda.”

      „Usu mind, ta ei ole tavaliselt sugugi paranoiline. Vastupidi: mõeldes sellele, mis tasemel ta on töötanud, on ta olnud liiga vähe paranoiline. Aga nüüd on ta end oma majja luku taha pannud ega käi õieti väljaski. Tundub, et ta kardab, ja üldiselt ei ole ta kergesti kohkuv tüüp. Pigem on ta alati rinnaga peale läinud.”

      „Ja ta tegeles arvutimängudega?” küsis Mikael, püüdmata oma skepsist varjata.

      „Ühesõnaga … Frans teadis ju, et me olime mängufriigid, eks ta siis arvas, et laseb meil töötada millegi sellisega, mis meile meeldib. Aga tema tehisintellekti programm kuulus ka sinna valdkonda. See oli täiuslik katselabor, me saavutasime fantastilisi tulemusi. Tegime midagi enneolematut. Ainult et …”

      „Räägi asjast, Linus.”

      „Asi on selles, et Balder ja tema patendijuristid kirjutasid tehnoloogia kõige innovaatilisema osa kohta patenditaotluse, ja siis tuli esimene šokk. Truegamesi üks venelasest insener oli vahetult enne seda samasuguse avalduse esitanud, mis tõkestas patendisaamise, ja see ei ole sugugi juhus. Tegelikult polnud sel tähtsust. Patent oleks nagunii olnud kõigest formaalsus. Huvitav oli hoopis see, mis kuradi moodi olid nad saanud haisu ninna sellest, mida meie teeme, ja kuna me kõik olime Fransile absoluutselt lojaalsed, siis jäi üle õigupoolest vaid üks alternatiiv: hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest häkkisid nad meie süsteemi.”

      „Kas siis te võtsitegi ühendust kaitsepolitsei ja kaitsejõudude raadioluurega?”

      „Esialgu mitte. Fransil on lipsu kandvate ja üheksast viieni tööl käivate inimestega suhtlemisel raskusi. Ta eelistab fanaatikutest idioote, kes ööde kaupa arvuti ees passivad, ja sellepärast otsis ta üles hoopis ühe salapärase häkkeri, kellega ta kunagi kokku oli puutunud, ja too ütles otsekohe ära, et meie arvutitesse on häkitud. Ega see tüdruk eriti usaldusväärset muljet küll ei jätnud. Mina poleks teda oma firmasse palganud, kui sa aru saad, mida ma mõtlen, ja võib ka olla, et ta ajas jama. Aga tema olulisemaid järeldusi kinnitasid hiljem ka raadioluure inimesed.”

      „Aga keegi ei teadnud, kes teie süsteemi häkkis?”

      „Ei, ei, häkkeri sissetungi tagantjärele jälitamine on enamasti lootusetu. Aga nii palju on selge, et need pidid olema profid. Me olime oma turvameetmete kallal tublisti vaeva näinud.”

      „Ent nüüd sa arvad, et Frans Balder on selle kohta midagi teada saanud?”

      „Raudselt. Muidu ta ei käituks nii kummaliselt. Ma olen veendunud, et ta sai Solifonis midagi teada.”

      „Kas ta töötas seal?”

      „Jah, kummalisel kombel. Frans keeldus ju varem end suurte arvutihiiglastega sidumast, nagu ma ütlesin. Ta võis lõpmatuseni jaurata sõltumatusest, tähtsusest vaba olla ja mitte orjata kasumit taotlevaid firmasid ja mida kõike veel. Aga kui meid oli lohku tõmmatud ja meie tehnoloogia ära varastatud, võttis ta järsku Solifoni pakkumise vastu, ja keegi ei saanud mitte millestki aru. Okei, nad pakkusid metsikut palka, otsustamisvabadust ja kõike muud: tee, mida tahad, aga tööta meie heaks, ja võib-olla oli see tema meelest äge. See oleks vaieldamatult äge kelle jaoks tahes, aga mitte Frans Balderi jaoks. Ta oli sihukesi pakkumisi saanud hulgi, küll Google’ilt, Apple’ilt ja kellelt iganes. Miks ta järsku huvi tundis? Ta ei andnud mingit selgitust. Võttis lihtsalt oma kodinad ja tõmbas uttu, ja nagu ma hiljem kuulsin, läks alguses kõik hiilgavalt. Frans arendas meie tehnoloogiat edasi ja ma usun, et omanik Nicolas Grant hakkas vaimusilmas juba uusi miljardeid nägema. Kõik olid kangesti elevil. Aga siis juhtus midagi.”

      „Midagi, millest sa õigupoolest kuigi palju ei tea.”

      „Ei, meil ei olnud ju enam kontakti. Frans kaotas põhimõtteliselt kontakti kogu muu maailmaga. Aga ma saan nii palju aru, et see peab olema midagi tõsist. Frans on ju alati avatust pooldanud ning üldisele valgustustööle ja muule tuliseid kaitsekõnesid pidanud; rääkinud, kui tähtis on kasutada paljude inimeste teadmisi ja Linuxi põhimõtteid. Aga Solifonis hoidis ta nähtavasti iga viimase kui koma salajas, koguni kõige lähemate jaoks, ja siis järsku, põmaki, võttis ta ennast töölt lahti ja sõitis koju, ja istub nüüd Saltsjöbadenis oma majas ega lähe isegi aeda mitte, ei huvitu absoluutselt isegi sellest, kuidas ta välja näeb.”

      „Linus, sul on lugu professorist, kes on stressis ega hooli oma välimusest – kuigi ma ei saa aru, kuidas naabrid seda näha saavad, kui ta kunagi väljas ei käi?”

      „Jah, aga ma arvan …”

      „Linus, mina arvan samuti, et see võib olla huvitav lugu. Aga kahjuks pole see minu jaoks. Ma ei ole IT-reporter – mina olen pärit kiviajast, nagu keegi mõni päev tagasi väga tabavalt kirjutas. Ma soovitan sul võtta ühendust Raoul Sigvardssoniga Svenska Morgonpostenis. Tema tunneb seda maailma.”

      „Ei, ei, Sigvardsson on liiga pinnapealne. See mäng käib üle tema pea.”

      „Ma usun, et sa alahindad teda.”

      „Ole nüüd, ära löö põnnama! Sellest võib kujuneda sinu uus tähetund, Blomkvist.”

      Mikael tegi väsinud liigutuse Amiri poole, kes nende lähedal ühte lauda pühkis.

      „Kas ma tohin sulle nõu anda?” sõnas Mikael.

      „Mida? … jah … muidugi.”

      „Kui sa järgmine kord üritad mõnda lugu müüa, siis ära püüa reporterile seletada, mida see tema jaoks tähendada võib. Kas sa tead, kui mitu korda olen ma seda inimeste käest kuulnud? „Sellest tuleb tõeline hitt. See on suurem kui Watergate!” Rahuliku asjalikkusega jõuab kaugemale, Linus.”

      „Ma mõtlesin ainult …”

      „Mida sa õigupoolest mõtlesid?”

      „Et sa võiksid temaga rääkida. Ma arvan, et sa meeldid talle. Te olete mõlemad ühtemoodi kompromissitud.”

      Linuse enesekindlus oli nagu peoga pühitud ja Mikael mõtles, kas ta ei olnud mitte üleliia karm. Ta oli vihjeandjate vastu tavaliselt ja põhimõtteliselt alati sõbralik ja julgustav,