See, mis ei tapa. David Lagercrantz

uuringutes. Seda ajakirja ei pannud kokku mingi kuradi turuanalüüs, vaid kirg ja sisemine põlemine. Millennium oli saavutanud oma positsiooni tänu sellele, et nad kõik olid teinud seda, mis tundus õige ja oluline, pööramata tähelepanu sellele, kustpoolt tuul puhub, ja nii seisiski ta tükk aega kööginurgas ja mõtles, kui kaua läheb aega, enne kui Erika samuti püsti tõuseb ja ära tuleb.

      Selleks kulus umbes kaks minutit. Kontsaklõbina järgi püüdis ta ära arvata, kui vihane Erika on. Aga tema juurde jõudes naine kõigest naeratas alistunult.

      „Kuidas sinuga on?” küsis Erika.

      „Ma lihtsalt ei jaksanud seda kuulata.”

      „Sa saad ju aru, et inimesed muutuvad meie suhtes pagana tülikaks, kui sa niimoodi käitud.”

      „Saan.”

      „Arvatavasti saad sa ka sellest aru, et Serner ei saa ilma meie loata mitte midagi teha. Meie kontrollime endiselt olukorda.”

      „Me ei kontrolli mitte tuhkagi. Me oleme nende pantvangid, Ricky! Kas sa ei mõista? Kui me ei tee nii, nagu nad ütlevad, lõpetavad nad meie toetamise ja siis oleme omadega ummikus,” ütles ta veidi liiga valjusti ja vihaselt, ning kui Erika teda vaigistas ja pead raputas, lisas ta veidi ettevaatlikumalt:

      „Anna andeks. Ma käitun nagu väike laps. Aga nüüd lähen ma koju tagasi. Mul on vaja mõelda.”

      „Sinu tööpäevad on väga lühikeseks muutunud.”

      „Ma arvan, et mul on vanast ajast üsna palju ületunde, mille arvelt praegu vabaks võtta.”

      „Küllap vist. Kas sooviksid endale õhtuks kaaslast?”

      „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea, Erika,” vastas Mikael, lahkus toimetusest ja astus Götgatsbackenile.

      TORM JA VIHM peksid talle näkku, tal oli külm, ja vandudes kaalus ta hetkeks, kas mitte astuda sisse Pocketshopi ja osta veel üks inglise krimka, millesse põgeneda. Kuid selle asemel kõndis ta St. Paulsgatanile, ja kui ta seal sushi-restoranini jõudis, helises tema mobiil. Ta oli kindel, et see on Erika. Helistas aga tema tütar Pernilla, kes oli ilmselt valinud täiesti vale hetke suhtlemiseks isaga, kelles tekitas vähene kontakt tütrega niigi süümepiinu.

      „Tere, kullake,” ütles ta.

      „Mis hääl see on?”

      „Ma arvan, et torm.”

      „Okei, okei, ma teen lühidalt. Mind võeti Biskops-Arnö rahvaülikooli loova kirjutamise kursustele vastu.”

      „Ah et sa tahad nüüd kirjutama hakata,” ütles Mikael liiga järsult ja peaaegu sarkastiliselt, see oli loomulikult täiesti ebaõiglane.

      Ta oleks pidanud lihtsalt õnne soovima. Ent Pernillal oli selja taga palju keerulisi aastaid, kus ta hüppas ühest kummalisest kristlikust sektist teise, õppis veidi aega ühte ja veidi aega teist, ilma midagi lõpule viimata, nii et järjekordse kursimuutuse kuulutamine tekitas Mikaelis lihtsalt tüdimust.

      „Rõõmuhõiskena see just ei kõlanud.”

      „Sorry, Pernilla. Ma olen täna liimist lahti.”

      „Millal sa seda ei ole?”

      „Ma lihtsalt tahaksin, et sa leiaksid midagi, mis sind tõesti huvitab. Ma ei tea, kas kirjutamine on väga hea mõte, kui võtta arvesse, mis sellel elualal praegu toimub.”

      „Ma ei hakka tegema säärast igavat ajakirjandust nagu sina.”

      „Mida sa siis tegema hakkad?”

      „Päriselt kirjutama.”

      „Okei,” ütles ta, küsimata, mida tütar sellega mõtleb. „Kas sul raha on?”

      „Ma töötan Waynes Coffee’s.”

      „Kas sa tahaksid täna õhtul õhtusöögile tulla, siis saaksime sellest rääkida?”

      „Ei, kuidagi ei jõua. Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda,” sõnas tütar ja katkestas kõne, ning ehkki Mikael püüdis tema entusiasmi positiivselt suhtuda, läks tal tuju veelgi halvemaks ning ta kiirustas üle Mariatorgeti ja Hornsgatani oma Bellmansgatani katusekorterisse.

      Tundus, nagu oleks ta sealt äsja lahkunud, ja tal tekkis kummaline tunne, et tal pole enam töökohta ning saabumas on uus ajastu, kus tal rabelemise asemel on laialt aega käes, ja hetkeks kaalus ta, kas peaks ehk natuke koristama. Korteris vedeles kõikjal ajalehti, raamatuid ja riideid. Ent selle asemel võttis ta külmkapist kaks Pilsner Urquelli, istus elutoas diivanile ja mõtles kõik kainelt läbi, või vähemalt nii kainelt, kui asjad pärast mõningast õllejoomist läbi klaasi paistavad. Mida ta tegema hakkab?

      Tal polnud aimugi, ja mis kõige murettekitavam: temas polnud mingit võitlusvaimu. Vastupidi – ta oli kummaliselt resigneerunud, justkui hakkaks Millennium tema huvisfäärist välja libisema, ja taas pidi ta mõtlema: kas ei oleks aeg teha midagi uut? Erika ja teiste suhtes oleks see muidugi kohutav reetmine. Kuid kas ta on tõepoolest õige mees juhtima ajakirja, mis elab reklaamist ja ettetellimustest? Võib-olla sobiks ta paremini kuhugi mujale, kus iganes see „mujal” siis ka oleks?

      Ka suurtes päevalehtedes lastakse praegu aadrit ja ainus koht, kus uurivate reportaažide jaoks ressursse ning raha jätkub, on avalikõiguslik ringhääling, kas siis raadiouudiste toimetuses või televisioonis … jah, miks ka mitte? Ta mõtles Kajsa Åkerstami peale, kes iseenesest on ju üsna kena inimene ja kellega ta aeg-ajalt ikka klaasikese või paar veini joob. Kajsa oli Rootsi televisiooni uuriva ajakirjandussaate toimetaja, kes oli püüdnud teda juba mitu aastat enda juurde tööle meelitada. Seni ei olnud ta kordagi vedu võtnud.

      Polnud oluline, mida Kajsa talle pakkus ja kui pühalikult ta lubas igakülgset toetust ning täielikku sõltumatust. Millennium oli olnud tema kodu, sellele kuulus tema süda. Aga nüüd … võib-olla tuleks nõustuda, kui pakkumine pärast tema kohta kirjutatud jama ikka veel jõus on. Ta on oma ametis nii mõndagi teinud, aga mitte kunagi televisiooni, kui sadades vestlussaadetes ja hommikutelevisooni diivanitel sõnavõtmine välja arvata. Töö televisioonis puhuks ehk tema söed uuesti hõõguma.

      Mobiil helises ja hetkeks ta rõõmustas. Ükskõik, kas helistajaks on Erika või Pernilla, vastab ta sõbralikult ja tõepoolest kuulab neid. Ent ekraanil oli tekst „Salastatud number” ning ta vastas mõnevõrra äraootavalt.

      „Kas Mikael Blomkvist?” küsis noor hääl.

      „Jah,” vastas ta.

      „On sul aega rääkida?”

      „Kui sa ennast tutvustad, siis võib-olla tõesti.”

      „Minu nimi on Linus Brandell.”

      „Nii, Linus, mida sa tahad?”

      „Mul on sinu jaoks lugu.”

      „Ma kuulan.”

      „Räägin kõik ära, kui viitsid minuga kohe siin üle tee Bishops Armsi pubis kokku saada.”

      Mikael ärritus. Põhjuseks polnud mitte ainult kamandav hääletoon, vaid kutsumata viibimine tema kodukvartalis.

      „Minu meelest sobib telefon ka väga hästi.”

      „Seda teemat ei saa avalikul liinil arutada.”

      „Miks sinuga rääkimine mind nii hirmsasti tüütab, Linus?”

      „Võib-olla on sul vilets päev olnud.”

      „Mul oli tõepoolest vilets päev, nii et selles on sul õigus.”

      „Näed siis. Jookse nüüd alla Bishopsi baari, ma teen sulle õlle välja ja räägin midagi väga ägedat.”

      Mikael oleks õigupoolest tahtnud ainult nähvata, et lõpetagu kamandamine. Sellest hoolimata ütles ta iseendalegi üllatuseks, või siis sellepärast, et tal polnud nagunii midagi targemat teha kui siin oma tuleviku üle mõtteid mõlgutada:

      „Oma õlle eest maksan ma ise. Aga okei, ma tulen.”

      „Tark tegu.”

      „Aga