See, mis ei tapa. David Lagercrantz

midagi.”

      „Ja tegelikult on sul õigus,” jätkas Mikael. „Selles loos on tõepoolest üks asi, mis mind huvitab. Sa ütlesid, et te kohtusite naissoost häkkeriga.”

      „Jah, aga õigupoolest ei puutu see asjasse. Ta oli vist mingi Balderi sotsiaalprojekt.”

      „Aga ta tundis asja?”

      „Või siis tabas puhtjuhuslikult naelapea pihta. Ta ajas ka palju jama.”

      „Sa siis kohtusid temaga?”

      „Jah, kohe pärast seda, kui Balder oli Silicon Valleysse läinud.”

      „Kui kaua sellest aega möödas on?”

      „Üksteist kuud. Ma viisin meie arvutid oma korterisse Brantingsgatanile. Ei saa just öelda, et mu elu oleks hiilgav olnud. Olin üksi, rahast lage ja pohmellis, kodu nägi kohutav välja, ja ma olin äsja Fransiga telefonis rääkinud ja ta luges mulle moraali nagu mingi tüütu papa. Mitu asja: ära hinda teda tema välimuse ja muu järgi, välimus võib petta, plää-plää, kurat, ja seda rääkis ta mulle! Ma pole ka ise mingi ämma unistus. Mul pole elu seeski lipsu ja pintsakut olnud, ja ma tean väga hästi, kuidas inimesed häkkerite ringkonnas välja näevad. No igatahes ma istusin kodus ja ootasin seda tibi. Mõtlesin, et ta vähemalt koputab. Aga ta lükkas ukse lihtsalt lahti ja astus sisse.”

      „Kuidas ta välja nägi?”

      „Kohutav … või õigemini, mingil kummalisel viisil vist ka omamoodi seksikas. Aga üldiselt kohutav!”

      „Linus, ma ei mõelnud, et sa peaksid mulle tema välimust kirjeldama. Tahan ainult teada, mis tal seljas oli ja kas ta ütles ka oma nime.”

      „Mul pole aimugi, kes ta oli,” jätkas Linus, „ehkki ta tuli mulle kuskilt tuttav ette – mulle tundus, et seoses millegi halvaga. Tal olid tätoveeringud ja rõngad ja kogu muu värk, nägi välja nagu mingi satanist või goot või punkar, ja kõhn nagu jube.”

      Ise seda peaaegu tähelegi panemata andis Mikael Amirile märku kallata välja veel üks Guinness.

      „Mis edasi sai?” küsis ta.

      „Noh, mis ma oskan ütelda. Mõtlesin, et me ei pea ju kohe pihta hakkama, nii et istusin voodi peal – muid istumiskohti eriti polnudki – ja tegin ettepaneku teha kõigepealt üks naps või nii. Aga tead, mis ta selle peale tegi? Palus mul välja minna. Käskis mul minu enda kodust minema minna, justkui oleks see kõige loomulikum asi, ja muidugi ma keeldusin. Kukkusin seletama, et ma elan siin. Aga tema ütles ainult: „Lase jalga, kao minema”, siis ma ei näinud muud võimalust, ja olin üsna kaua ära. Kui ma tagasi tulin, pikutas ta minu voodis ja suitsetas, täitsa haige, ja luges raamatut, stringiteooriast või millestki taolisest, võib-olla ma vaatasin teda kuidagi imelikult, ei tea. Ta ütles, et ei kavatse minuga magada, isegi mitte natuke. „Isegi mitte natuke,” ütles ta, ma usun, et ta ei vaadanud mulle kordagi silma. Viskas lihtsalt, et meie arvutites on olnud troojalane, RAT, ja ta tunneb selle mustri programmeerimisvõrgu järgi ära. Ütles, et meid on haledalt alt tõmmatud. Ja läks siis minema.”

      „Ilma head aega ütlemata?”

      „Ilma sõnagi lausumata.”

      „Issand,” pääses Mikaeli huulilt.

      „Ehkki ausalt öeldes usun ma, et ta rohkem esines. Kaitsejõudude raadioluure mees, kes mõni aeg hiljem sama asja uuris ja kes peaks olema sedasorti rünnakutega tunduvalt rohkem kokku puutunud, ütles kindlalt, et niisuguseid järeldusi teha ei saa, ja kui põhjalikult ta meie arvuteid ka läbi ei uurinud, ei leidnud ta sealt ühtegi vana nuhkvara. Ometi kaldus ka tema – ta nimi on muide Molde, Stefan Molde – arvama, et meie arvutitesse on häkitud.”

      „Kas see tüdruk end üldse kuidagi ei tutvustanud?”

      „Ma käisin talle selles osas tegelikult natuke peale, aga ainus, mida ta ütles, ja seegi tuli üsna mokaotsast, oli see, et ma võin teda Pipiks kutsuda, ja ilmselgelt ei olnud see tema õige nimi, aga ometi …”

      „Mida?”

      „Mulle tundus, et omamoodi talle see sobis.”

      „Kuule,” ütles Mikael. „Alles äsja oleksin ma äärepealt koju läinud.”

      „Jah, ma märkasin.”

      „Aga nüüd on olukord vägagi muutunud. Kas sa mitte ei öelnud, et Frans Balder tunneb seda tüdrukut?”

      „Ütlesin küll.”

      „Sel juhul tahan ma Frans Balderiga esimesel võimalusel kokku saada.”

      „Tüdruku pärast?”

      „Midagi sinnakanti jah.”

      „Okei, hästi,” ütles Linus mõtlikult. „Aga sa ei leia kuskilt tema kontakte. Frans on muutunud nii kuradi salapäraseks, nagu ma ütlesin. Kas sul on iPhone?”

      „On küll.”

      „Siis unusta ära. Fransi meelest on Apple ennast NSA-le maha müünud. Selleks, et temaga rääkida, pead sa ostma Blackphone’i või vähemalt Androidi laenama ja laadima sellesse erilise krüptimisprogrammi. Aga ma püüan teha nii, et ta võtab ise sinuga ühendust, et te saaksite kusagil turvalises kohas kohtumise kokku leppida.”

      „Suurepärane, Linus, aitäh.”

*

      MIKAEL JÄI PÄRAST Linuse lahkumist natukeseks ajaks istuma, jõi oma Guinnessi lõpuni ja vaatas akna taga möllavat tormi. Tema selja taga naeris Arne oma sõpradega millegi üle. Ent Mikael oli nii sügavalt mõtetesse vajunud, et ta ei kuulnud midagi ega pannud õieti tähelegi, kui Amir tema kõrvale istus ja värskeimat ilmaprognoosi tutvustama hakkas.

      Ilm tõotas täiesti pööraseks keerata. Temperatuur langeb kümne miinuskraadini. Oodati selle aasta esimest lumesadu, ja ennustuse järgi ei kujune see sugugi meeldivaks või mõnusaks. Tuisk pidavat saabuma säärase tormiga, mida pole tükk aega nähtud.

      „Orkaani mõõdu võib välja anda,” ütles Amir, ja Mikael, kes ikka veel ei kuulanud, vastas lühidalt:

      „Tore.”

      „Tore?”

      „Jah … mida … igal juhul parem kui üldse ilma ilmata olla.”

      „Tõsi küll. Kuidas sinuga on? Sa oleksid nagu vapustatud. Kas su kohtumine polnud suurem asi?”

      „Ei, sellel ei olnud häda midagi.”

      „Aga ometi kuulsid sa midagi vapustavat, eks?”

      „Ma ei tea. Seis on praegu natuke segane. Ma kavatsen Millenniumist ära tulla.”

      „Mina arvasin, et sa oled selle ajakirjaga kokku kasvanud.”

      „Seda arvasin ka mina. Aga ilmselt on kõigel oma aeg.”

      „Eks see nii vist ole jah,” ütles Amir. „Minu vana isa ütles alati, et ka igavestel asjadel on oma aeg.”

      „Mida ta selle all mõtles?”

      „Minu meelest igavest armastust. Ta ütles seda vahetult enne seda, kui ta mu ema maha jättis.”

      Mikael turtsatas.

      „Nojah. Igavene armastus ei ole ka minu kõige tugevam külg olnud. See-eest …”

      „Jah, Mikael?”

      „On üks naine, keda ma kunagi tundsin ja kes on minu elust praeguseks üsna kaua kadunud olnud.”

      „Raske juhtum.”

      „Jah, see on natuke eriline lugu. Aga nüüd sain temalt järsku elumärgi, vähemalt nii ma usun, ja võib-olla sellepärast ma jätsingi imeliku mulje.”

      „Saan aru.”

      „Nojah, ma peaksin vist hakkama nüüd koju minema. Kui palju ma võlgu olen?”

      „Räägime sellest hiljem.”

      „Tore, ole tubli, Amir,” ütles Mikael, möödus püsikundedest, kes vormistasid