Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

mida ma teile näitasin ja mille ta edastas mulle kohe, kui olime alustanud. Ma ei mäleta, et oleksime kunagi peatunud mõnel testamendi isiklikul momendil. Kui ta kontorisse tuli, oli tal kõik põhjalikult ette valmistatud. Mulle meenub, et selgus ja otsekohesus, millega ta oma soovid sõnastas, jättis äärmiselt sügava mulje. Kõige enam näis ta muretsevat hoopis selle pärast, et kogu tema vara saaks võimalikult kiiresti müüdud. Ning et teie saaksite päranduse kätte isiklikult. Kõrvaliste isikute juuresolekuta.”

      „Tõesti?” Hoiatus kõlas veidralt.

      Mees noogutas. „Kui te oleksite kellegi kaasa võtnud, oleksin ma pidanud paluma sellel isikul oodata ukse taga.”

      „Või sedasi.” Kuulnud, kui hoolikalt see võõras naine oli kõik ette planeerinud ja kui palju aega tema peale kulutanud, tundis Grace külmavärinat.

      Akna taga tibutas kerget uduvihma, mis tuuleklaasi tasapisi häguseks tegi.

      „Missugune ta välja nägi?” päris ta tasakesi.

      „Äärmiselt silmatorkav, tumedate juustega. Ta oli alles neljakümnendate alguses ja vägagi võluv. Aga talle otsa vaadates oli kohe selge, et teda vaevab mingi haigus, mis teda kurnab; valu peegeldus ka tema näost.”

      Grace puuris ikka veel pilguga sillutisekive, mis hämarduvas õhtupoolikus süttinud värelevate laternate valguses niiskelt läikisid. „Mul pole aimugi, mida teha.”

      „Teil pole tarvis midagi teha. Ma kinnitan teile, et testament on täiesti seaduslik ja kuulub täitmisele. Kui te olete dokumendid alla kirjutanud, võite müügitulu lihtsalt vastu võtta ja Londonisse tagasi pöörduda.”

      „Aga kuidas?” Kas mees tõesti ei taibanud, et see on võimatu? „Ma ei suudaks elada kogu ülejäänud elu teadmata, kes ta oli või miks ta selle raha mulle andis. See ajaks mind hulluks!”

      „Mõelge sellele nagu loteriivõidule,” soovitas mees.

      „Ma ei usu õnnemängudesse, härra Tissot. Minu jaoks pole juhuseid olemas. Universumis on kõik nähtamatute niitidega omavahel seotud. Kui me soovime näha tervet mustrit, peame neid niite vaid veidi lahti harutama.” Ta pööras pea mehe poole ja vaatas talle otsa. „Kas te olete kindel, et tegu pole lihtsalt eksitusega?”

      Oli selge, et järsult selja sirgu ajanud mehele see oletus ei meeldinud. „Ma võin teile kinnitada, et mul pole kombeks eksida. Ja mul pole ka ainsatki tõendit, et eksida võis Eva d’Orsey. Vastupidi, kogu informatsioon, mille ta meile senini on esitanud, vastab tõele.”

      Grace libistas käega üle silmade ja ohkas. Tal ei olnud vastuseid, aga küsimuste hulk kasvas. Ta tundis, et pea valutab. „Ma olen päris suures segaduses. Tõsijutt, mul pole õrna aimugi, millest alustada.”

      Mees mõtles veidi.

      Vanemad äripartnerid olid teda hoiatanud, et antud juhtum tuleb lahendada võimalikult kiiresti ja diskreetselt. Nad soovisid iga hinna eest vältida skandaali, mis oleks võinud Hiveri ülejäänud pereliikmetele varju heita. Aga ta ei osanud oodata, et tekkinud olukord proua Munroe pahviks lööb. Ning leidis, et naise soovimatus pärandus lihtsalt vastu võtta on intrigeeriv. Tungiv vajadus rohkem teada saada vihjas iseloomu tugevusele – mehe meelest tänapäeval üpris haruldasele iseloomujoonele. Seetõttu tegi härra Tissot ebatraditsioonilise otsuse. „Mis siis ikka.” Ta pani mootori uuesti käima. „Te vajate abi,” lausus ta asjalikult.

      „Kuhu me sõidame?”

      „Proua Munroe, ma tahaksin olla teile abiks, kuid ei saa ette võtta midagi enne, kui olen õhtust söönud.” Ta keeras parkimisplatsilt teele. „Nurga taga on üks bistroo.”

      Naine vaatas talle üllatunult otsa. „Kas te kutsute mu õhtusöögile?”

      „On teil teisi plaane?”

      „Ma … ei.”

      „Sellisel juhul on see parim, mida ma teie heaks praegu teha saan.” Esimest korda ilmus mehe näole naeratus; see oli kuidagi kandiline ja tekitas põskedesse lohukesed. „Teie saladust lahendada ma ei suuda, küll aga saan ma teile süüa pakkuda.”

* * *

      Härra Tissot viis Grace’i kohvikusse, mille ühes otsas oli bistroo ja teises veidi pidulikum restoran. Paistis, et restorani personalile oli mees tuttav, sest neile leiti kiiresti kohad nurgalauas, kus nad kõrvuti istet võtsid ja ruumisviibijaid silmitsesid. Grace polnud abiellumisest saadik teiste meestega õhtustanud. Aga kujunenud asjaolude ja maa võõrapärasuse tõttu osutus see tunduvalt kergemaks, kui ta oli ette kujutanud. Talle jäi mulje, et härra Tissot ei nõua ega ootagi vestlust. Nad istusid vaikides ja vaatasid teisi einestajaid, kes pakkusid päris võluvat vaatepilti.

      Grace uuris menüüd. „Ma arvan, et võtan ragout de cou d’agneau,” otsustas ta menüüd sulgedes.

      „Lambakaela raguu? Suurepärane valik.”

      „Lambakaela?” Ta võttis menüü uuesti kätte.

      Mehe suu venis kõrvuni.”Kas ma tellin meile mõlemale?”

      „Teate …” Naine vaatas veel kord eelroad läbi, otsides midagi, mis oleks talle tuttav. „Ma pole vist eriti arenenud maitsemeelega. Prantsuse standardite järgi.”

      „Sellisel juhul öelge mulle,” nõjatus mees tooli seljatoele ja sirutas pikad jalad välja, „mida te armastate süüa kodus, ja ma annan teile nõu.”

      „Tegelikult söön ma vist kõige sagedamini … röstsaia.”

      „Röstsaia?” Mees kallutas natuke pead, justkui kahtleks, kas ta kuulis ikka õigesti. „Vabandust. Menüüs olevast valikust?”

      „Asi on selles, et ma ei ole harjunud toitudega, mis on liiga …liiga prantsusepärased.”

      „Te olete Pariisis, proua.”

      „Seda küll, aga kindlasti saate aru, mida ma silmas pean. Roogasid, millel on liiga tugev maitse?”

      „Kuidas saab mõnel roal olla liiga tugev maitse?”

      „Ma tahan öelda, et nendesse on pandud liiga palju tugevat maitset andvaid lisandeid, näiteks sibulat ja küüslauku …”

      Nad silmitsesid teineteist üle kultuuriliste erinevuste kuristiku.

      Grace andis alla ja pani menüü lauale. „Jah. Ma usaldan teid.”

      Kelner tuli nende laua juurde ja härra Tissot tellis mõlemale – salade mixte, poule au pot, ja pudeli vin rouge’i.

      Ta kallas naisele pokaali veini ja ulatas saia. Ning naine mõistis, et on kohutavalt näljane. Lõunaaeg oli ammu möödas ja ta oli söömise lihtsalt ära unustanud. Ta rebis pika saia küljest tüki; see oli kõrbeda koorikuga ja pehme, keskelt ikka veel soe. Hämmastav, et niivõrd lihtne toit võis olla nõnda maitsev. Ja nii erinev oma Inglismaa vastest.

      „Kes see naine oli?” päris Grace saia kugistades valju häälega. „Küsimus on selles. Ja mis hea pärast oleks ta pidanud jätma mulle nii palju raha?”

      „Seda muidugi,” noogutas mees. „Aga mina tahaksin teada hoopis muud – mida te kavatsete selle rahaga ette võtta?”

      Selle peale polnud naine veel mõelnud, võib-olla sellepärast, et ta ei uskunud ikka veel, et see raha võiks kuuluda talle.

      „Ma ei tea.” Ta võttis lonksu veini.

      „Te võiksite osta endale uue maja, reisida, koguda kunstiteoseid, investeerida …”

      „Võib-olla tõesti.” Naine polnud harjunud otsustama, mida rahaga ette võtta. „Ma arvan, et seda küsimust peaks arutama elukutselise advokaadiga.”

      Mees põimis käed rinnale risti. „Mina olengi elukutseline advokaat.”

      „Seda küll, aga ma vajan kedagi, kes tunneks hästi Inglise seadusandlust.”

      „Selge, aga nemad saavad teile vaid nõu anda. Mida te ise selle rahaga teha tahaksite?” ootas mees vastust.

      Grace jäi mõttesse. „Elada,