Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

noogutas.

      „Meie juures peatuvad paljud tantsijad ja näitlejad; vahel käituvad nad nagu loomad, jumala eest. Aga kõigest hoolimata jäävad nad härra Hearsti külalisteks. Kliendi soov on seadus. Ja tööd tehakse siin vana kombe kohaselt – meie kohalolek on aimatav, mitte nähtav. Ka sina pead olema kulisside taga peidus. See tähendab, et puuder, ehted ja huulevärv on keelatud; müts peab alati peas olema. Kui mõni külaline – eriti meessoost külaline – sind märkab, pole sa oma tööga hakkama saanud.”

      Naine tõusis, võttis taskust raske võtmekimbu ja avas kontori teises servas paikneva seinakapi, kus rippusid tagavara-vormirõivad. „Ma loodan, et sa oled kohal pigem varem, kui et jääd hiljaks, ning aimad külastajate soove juba ette, mitte ei oota, kuni sind kutsutakse, ja eelkõige pead sa olema viisakas.” Naine tuhlas õiget suurust otsides kapis ringi ja jätkas siis: „Varguste suhtes ollakse siin eriti karm. Kõiki on karistatud. Erandeid ei tehta.” Ta näitas tüdrukule halli puuvillast vormi. „See on sulle liiga suur, aga ma kardan, et pead sellega leppima. Kas sa õmmelda oskad?”

      „Jah, armuline proua.”

      „Siis tee see väiksemaks. Aga mitte liiga kitsaks.” Ta keeras kapi uuesti lukku. „Ja kui ma kuulen, et sa oled vestelnud mõne ajakirjaniku või kõmulehe reporteriga, pead oma asjad kohe kokku pakkima. Said aru?”

      Eva noogutas.

      „Iga toatüdruk vastutab viieteistkümne toa koristamise ja kõige vajalikuga varustamise eest. Aga kui on sinu valvekord, oled täielikult hotellikülastajate käsutuses. Kui vähegi võimalik, ei tohi sa keelduda rahuldamast mitte ainsatki nende palvet. Meie kvaliteedinormid on palju kõrgemad ja seetõttu on meil ka kohustusi palju rohkem kui teistes asutustes.”

      Ta pöördus Antoine’i poole. „Arvata võib, et ta vajab ka öömaja?”

      „Kui seda pole liiga palju palutud …”

      „Ta peab jagama tuba teise tüdrukuga,” katkestas teda proua Ronald. „Ja ma tahan olla kindel, et sa saad aru keelust mitte tuua hotelli mistahes ajal külalisi, ei meessoost ega naissoost. Kas ma väljendusin küllalt selgelt?”

      Eva noogutas veel kord.

      „Kui sul on tarvis oma asjad ära tuua, võid täna pärastlõunal pihta hakata.”

      „Kõik mu asjad on siin, armuline proua.”

      Proua Ronald pööras pilgu põrandale. Ta nägi tüdruku jalgade kõrval pisikest pruuni paberisse mässitud pakki.

      „Või sedasi. Sellisel juhul helistan kella, et üks tüdrukutest alla tuleks ja sulle sinu toa kätte näitaks. Proua Cane juhendab sind töö osas. Praeguseks kõik.”

      „Tänan teid, armuline proua.”

      Tütarlaps lahkus ruumist.

      Antoine jäi kõhklevalt ukse juurde seisma.

      „Ma olen väga tänulik,” lausus ta.

      „Mis seal ikka,” astus proua Ronald tagasi oma laua taha, „loodetavasti tunnete te tüdruku üle uhkust, härra Dorsey. Tema vallandamine ei pakuks mulle rõõmu, aga kui tarvis, pole mul raske seda teha.”

* * *

      Mees läks teda koridoris ootava Eva juurde.

      Tüdruk vaatas vaikides, kuidas mees särgitaskust käsitsi rullitud sigareti välja võttis ja põlema pani. Ta vaatas tüdrukut karmi pilguga, otsekui oleks see juba midagi halba korda saatnud.

      Eva langetas pilgu ja keskendus põrandale. Kus teised nägid vaid erinevat värvi plaate, seal nägi tema rahustavaid mustreid ja võrrandeid. Kaheksakümne seitsme valge plaadi kohta tuli kakskümmend üheksa musta plaati. Seega kolm valget ühe musta kohta. Neile, kes oskasid vaadata, avanes terve salajane korra ja sümmeetria maailm.

      „Kui sa satud pahandustesse, pead ise hakkama saama. On selge? Sa oled küllalt vana, et edaspidi ise enda eest vastutada.”

      „Jah, härra.”

      Mees keeras talle selja ja suundus allkorruse köögi poole, kadudes viimaks hotelli peahoone all jooksvasse pikka koridoride rägastikku.

      Eval oli tunne, et tohib mitme tunni jooksul esimest korda välja hingata.

      Raskus, mis kogu hommikupooliku tema rindkere keskosa oli rõhunud, hakkas viimaks ometi järele andma. Ta voltis vormi kokku, asetas selle kogu tema varandust sisaldava pakikese peale ja jäi ootama, selg vastu seina toetumas.

      Ta polnud hommikust saati midagi söönud, joonud ainult kohvi, musta ja kanget. Onu sõi töö juures hommikust ja nüüd, mil tädi oli ära sõitnud, polnud mehe meelest mingit mõtet hoida korteris toitu, ja ka korter oli üleliigne. Tüdruku kõht tõmbus näljast krampi ja korises.

      Ta ei tahtnud jagada tuba võõraga. Ta polnud kindel isegi selles, kas ta soovib töötada toatüdrukuna. Aga sellel, mida tema soovis, polnud tähtsust.

      Eva surus käe silmadele.

      Proua Ronaldi kontori põrandal oli olnud 778 plaati. 426 halli ja 352 valget. Kui need arvud omavahel korrutada, saame tulemuseks 149 952. Kui 426-st lahutada 352, saame 74, ning kui 4, 2 ja 6 kokku liita, on summa 12, aga kui lisada 3-le 5 ja seejärel 2, on tulemuseks 10, ja kui 12 jagada 778-ga …

      „Ah et juba tukud töö juures?”

      Ta lõi silmad lahti ja nägi enda ees heledapäist tütarlast, kes oli samuti toatüdruk, aga kandis parajat vormi. Käsi puusas seisval neiul oli õnnestunud sättida mütsike võluva nurga alla, otse laia laupa kaunistava kahe blondi lokikese vahele. Tüdruku välimus oli kena ja korralik, sisaldamata ainsatki ülearust detaili; tema uhkest kehahoiakust õhkus enesekindlust.

      „Mina olen Sis – see on Cecily lühend.” Ta ulatas Evale järsu liigutusega käe ja surus tugevalt tema peopesa. „Kui sa veel ei märganud, siis mina olen pärit Virginiast. Tundub, et meil tuleb tuba jagada. Ma teadsin, et mu õnn ei kesta igavesti. Aga ma sain siiski ligi ligi nädala elada seal üksi. Mis siis ikka,” jätkas ta ohates, „tundub, et pean sulle maja näitama. Lähme.”

      Ta juhtis Eva mööda pikka koridori tagatrepi juurde. Kui nad olid teisele korrusele jõudnud, jäi tütarlaps seisma. „Kas sa fuajees oled käinud?”

      Eva raputas pead, liiga närvis, et rääkida. Ta suhtus juba praegu aukartusega Sisi, kes rõhutas täishäälikuid nagu kõik lõunaosariiklased ning käitus sundimatult ja muretult. Kartes, et Sisile ei meeldi tema aktsent, ei julgenud ta midagi öelda. Samasugust hirmu oli ta tundnud Brooklyni pere heaks töötades, sest šoti päritolu kokk oli teda järjekindlalt „välismaalaseks” kutsunud, ehkki nende tööandjad rääkisid saksa keelt ja koka enda Glasgow’ murrak oli vaevu mõistetav.

      „Pole fuajeed isegi näinud?” päris Sis.

      Eva raputas teist korda pead.

      „Arusaadav. Sinu ilme reedab, et sa oled kogu elu pidanud majja sisenema teenijatele mõeldud tagaukse kaudu. Tule.” Sis lükkas trepi lõpus oleva ukse lahti ja nad piilusid läänetiiva fuajeesse.

      Hotelli standardi kohaselt oli see tagasihoidlik ja hubane. Aga isegi kui see polnud kõige suurem või uhkem fuajee terves New Yorgis, oli see päris kindlasti kõige glamuursem.

      Idamaiste vaipade alt säras vastu marmorpõrand, sohvade käe- ja seljatugedele olid kuhjatud sameti ja siidiga kaetud padjad ning veidi kaldu pööratud peeglid seinte ääres näitasid töövälisel ajal uhkelt baari poole jalutavate kooritüdrukute kauneid profiile.

      Täiusliku figuuri tõttu välja valitud tüdrukud olid kõik ühte kasvu ja pikkade saledate säärtega. Nende naeru ilmestas kõrgekontsaliste kingade klõbin ja väljakutsuvalt lühikeste seelikute kahin. Kostsid klaverihelid ja kusagil lauldi.

      Jooksupoiss, hõbekandik käes, rajas kobarasse kogunenud külaliste vahel endale teed. „Proua Arpeggio!” hüüdis ta. „Proua Arpeggio!” Õhus hõljusid pronksesemete poleerimisvaha, sigarisuitsu ja äsja vaasi pandid tiigerliiliate mahlakad magusad üleküpsenud aroomid.

      Eva jäi silmitsema kahe hiigelsuure halli pikakarvalise Iiri