Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

ei tundunud, et mees on pattu langenud. Või siiski?

      „Tere hommikust, härra Lambert.”

      Ta ei teadnud isegi, miks ta meest kõnetas. Tema sõnad olid vaiksed, vaevu kuuldavad.

      Mees ei kuulnud teda.

      Ta pidi tervitust veidi valjemini kordama.

      „Tere hommikust, härra Lambert.”

      (Sis oli valmis ta maha lööma.)

      Mees jäi seisma, pööras end ringi ja vaatas talle otsa. Ameeriklase innukat entusiasmi mehe silmist ei peegeldunud, küll aga näis ta kaaluvat, kas vastata või mitte.

      „Tere hommikust.” Mehe hääl oli tasane ja kultuurne ning enne teekonna jätkamist kergitas ta korraks kaabut.

      Eva, ühtaegu ehmunud ja elevil, saatis meest pilguga senikaua, kuni too ümber nurga keeras.

      Mehe silmad olid nii sinised, et näisid olevat peaaegu merekarva, ja ninaalust ehtis samasugune kitsas tume vuntsiriba nagu John Gilbertil. Sis ei suvatsenud mainida, et mees on väga kena.

      Eva astus mehe tuppa.

      Ruumis näis valitsevat omapärane tardumus, mis tekib tavaliselt pärast tugevat aktiivsusepuhangut; energiate liikumine oli peaaegu tajutav. Ta suundus vannituppa; sealne õhk oli ikka veel niiske ja aurune ning lõhnas seebi, sooja ihu ja raseerimisjärgse tualettvee järele.

      Põrandalt märjad rätikud üles korjanud, uhtus ta äravoolutorust alla tumedad karvad, kuivatas ära vee, seadis mehe habemeajamiskomplekti ja hambaharja teine teisele poole valamut õige nurga alla. Eva kogus kokku mehe musta pesu, õngitses tugitoolide alt välja üksikud sokid ja silus kortsunud voodilinu, mille peal mees oli alles kakskümmend minutit tagasi lamanud, end küünarnuki najale toetanud, hommikust lehte lugenud ja kohvi joonud. Kas tegu oli tema liiga hea fantaasiaga või olid linad tõesti ikka veel soojad?

      Talle tundus, et mees on talle kuidagi lähedane, ja niisuguseid tundeid polnud temas äratanud mitte ükski teine külastaja. Lähedustunne justkui imiteeris intiimsust.

      Mehe toas oli mitu pokaali ning ühe klaasi serva ehtis odava kleepuva erkroosa huulepulga jälg. Millisele mehele meeldib tüdruk, kes kasutab nii võigast värvi?

      Eva asetas pokaalid koristuskärusse ja võttis välja puhtad klaasid. Aga tolmu pühkides ja tolmuimejaga töötades ei märganud ta rohkem midagi, mille põhjal meest hukka mõista – kusagil ei vedelenud ainsatki lendlehte üleskutsega kukutada lääne ühiskond, näha polnud ka välismaiseid ajalehti ega võõrkeelseid telegramme ega ühtegi venekeelset raamatut.

      Eva avas akna, laskis tuppa värske õhu ja keeras end ringi. Tuba oli puhas.

      Sellest hoolimata jäi ta seisma kauemaks, kui olnuks tarvis.

      Sisi sõnul olid mehed ühtaegu rumalad ja ohtlikud ning sarnanesid nii mõneski mõttes mürgipuuga, mis oli üks hullemaid Jumala leiutisi ja mille vilju oli liiga kerge kätte saada. Aga päris kindlasti olid poti-panni Gino kõrgekontsalised kingad ja härra Lamberti rafineeritud pahelisus kaks täiesti erinevat asja.

      Langenud naisi võis kohata kõikjal; et nende hulka kuuluda, oli tarvis enne abiellumist seksida. Aga mehed pidid pattulangemiseks palju rohkem vaeva nägema – nemad pidid Jumalast teadlikult ära pöörama ja nende otsus pidi olema kindel. Selliseid otsuseid tehti harva. Palju mugavam oli suhtuda usku leigelt. Jumalast ärapööramine nõudis moraalsete ja intellektuaalsete veendumuste olemasolu.

      Just seetõttu, aga osaliselt ka tänu sellele, et mees oli viisakalt kaabut kergitanud ja et tema silmad olid nii ebatavaliselt sinist värvi, otsustas Eva, et härra Lambert on väärt lugupidamist.

      PARIIS, 1955. AASTA KEVAD

      Kui nad härra Tissot’ tillukesest punasest Citroënist välja ronisid, et jalutada läbi Pariisi vanima kvartali Place des Vosges’i keskel laiuva pargi, võttis neid vastu tunduvalt jahedamaks muutunud õhk. Elurajoon kujutas endast hiigelsuurt elegantset ehitusprojekti, linnaplaneerimise esimese katsetuse triumfi, ja sellist esteetilist ühtsust nagu siin kohtas riiklike ehitiste puhul harva. Keskparki piirasid kõigist külgedest aukartustäratavad telliskivihooned, mille tänavaäärsetel esimestel võlvkaarega korrustel paiknesid poed ja restoranid.

      Grace uuris tähelepanelikult pidulike purskkaevude, kandiliseks pügatud tihedate jugapuuridade ja korralike kruusateedega sümmeetrilist parki. „Väga šikk.”

      „Tõesti väga šikk. Selle rajamisega tehti algust juba 17. sajandi alguses.”

      „Mul polnud aimugi, et korter asub nii suursuguses piirkonnas. Ma olen kindel, et selle hind on väga kõrge.”

      „Minu teada sai ta selle kingituseks.”

      „Kellelt?”

      „Nagu ma aru sain, on korter pikka aega kuulunud Hiveride suguvõsale.”

      „Kas see on siin tavaline?” Grace oli jahmunud, sest kahe nii erineva maailma kokkupõimumine oli tema meelest eriti jultunud. „Ma mõtlen armukesele suguvõsa varanduse kinkimist.”

      „Rikastel on omad reeglid.”

      „Midagi niisugust ei osanud ma oodata.” Naine hammustas ebalevalt alahuulde.

      Härra Tissot pööras pead ja vaatas talle otsa. „Kas te lootsite näha katusekambrit?”

      „Ma ei tea … vist küll.”

      „Me ei pea sisse minema, kui te ei soovi.”

      „Ma tean.” Käed sügavale mantlitaskusse surunud, haaras Grace julguse saamiseks pihku isa vana välgumihkli. „Aga ma tahan.”

      Härra Tissot juhtis ta võlvkaare alt läbi ja jäi seisma kitsasse vahekäiku, mis lõppes sepisrauast väravaga. Värava lahti lükanud, astusid nad siseõue, ristkülikukujulisele munakivisillutisega maa-alale, mille keskel seisis pisike purskkaev. Pikad köitraod välja sirutanud tihe sügavroheline luuderohi võttis enda alla terve seina klassikaliste proportsioonidega hoonest, mille punastele tellistele oli lisatud elevandiluuvärvi kive. Rõdudelt, kuhu pääses laiade prantsuse akende kaudu, avanes teisel ja kolmandal korrusel vaade siseõue. Kõrgematel korrustel katsid aknaid luugid. Kiviplaatidega trepiastmed, mille kõrval lookles ülespoole sepisrauast käsipuu, olid sajanditepikkusest kasutamisest keskelt lohku kulunud. Välisuks oli kooritud tammepuidust, kahe võlvitud paneeli ja läikiva vasest käepidemega.

      „Ma räägin majahoidjaga. Üks võtmekomplekt on tema käes.” Härra Tissot sammus nende kõrvalt algavasse vahekäiku ja koputas uksele. Grace jäi teda ootama, aga seisis veidi eemal, vaateulatusest väljas. Paar minutit hiljem oli mees tagasi.

      „Meil veab. Korter on tühi. Paari päeva eest käis seal koristaja. Ma selgitasin, et te olete proua d’Orsey pärija ja ta oli väga vastutulelik.”

      Mees keeras välisukse lukust lahti ja Grace järgnes talle trepikotta. Otse nende pea kohal kõrgus spiraaltrepp.

      Tuulehoog saatis nende juurde paar kuivanud lehte, mis jäid jalgade ümber keerlema. Grace tõmbas mantlihõlmad koomale. Teda häiris teadmine, et ta on tunginud võõrastesse valdustesse. Aga mõte oli hiljaks jäänud; jalad juba liikusid ja astusid härra Tissot’ kannul trepist üles teisele korrusele. Mees avas võtmega ukse ja paiskas selle pärani.

      „Teie järel.”

      „Tänan.” Grace lükkas õlad sirgu, püüdes näida enesekindlamana, kui ta end tegelikult tundis. „Aga ma vist sooviksin üksi jääda – kui teil midagi selle vastu pole.”

      „Muidugi mitte. Olen allkorrusel, kui teil peaks mind tarvis minema.”

      Grace ootas, kuni mees oli läinud. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ja astus üle ukseläve.

      Naise kontsad klõbisesid eesruumi põrandat katval siledal parketil ja tekitasid tühjas korteris vastukaja. Esikust pääses suurde pidulikku võõrastetuppa, mille kolm kahe poolega prantsuse akent avanesid all paikneva siseõue kohale rõdule. Ruum oli hiigelsuur, vähemalt kümme meetrit pikk, kõrgete lagede ja nikerdatud