Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

vastuvõtulaua töötaja oli talle andnud tänavate kaardi, aga linna keskele jõudnud, ei suutnud ta keskenduda korralikult märgistatud joonekestele. Ta oli korduvalt kuulnud, et Pariis on elegantne, kuid ei suutnud kuidagi ette kujutada, mida sellega silmas peeti. Ta oli oletanud, et tegu on jäiga, täiuslikkusega kaasneva nõudliku sallimatusega. Aga siia jõudes rabas teda linna muretus ja ehedus. Suurtel sihvakatel puudel, mille lehed kahisesid kõrgel pea kohal, kriitvalgel jämedal liival, mis krudises jalge all, ja taeva poole kerkivatel ühesugusest heledast kivist klassikaliste proportsioonidega hoonetel oli üksainus ühine eesmärk: hoida kinni valgust. Terve linn oli mähitud helendavasse pehmesse aupaistesse.

      Nagu talle juba teada oli, rääkisid prantslased soravalt ilu keelt. Ometi oli ta oodanud neilt nüansirikkamat, kõikehõlmavat mõistmisvõimet. Tegelikult oli kõik loogiline. Kui on olemas vahendid ja kindel soov, siis kes ei tahaks konstrueerida hoonete nurkasid nii, et need lähevad sujuvalt üle voolujoonelisteks kumerusteks, mitte ei lõiku kindlas punktis? Ja kes ei sooviks sobitada omavahel kõiki katusekive kogu linna ulatuses nõnda, et moodustuks harmooniline maastik, milles viltustele sinakashallidele varjunditele lisanduvad töntsakate korstnatelliste terrakotavärvid? Ülejäänusse suhtuti hoopis muretumalt.

      Samamoodi võis öelda, et ehkki mehed ja naised polnud loomupäraselt sugugi atraktiivsemad kui nende suguvennad ja – õed Inglismaal, riietusid nad sellise enesekindlusega ja pöörasid nii suurt tähelepanu detailidele, et Inglismaal oleks seda peetud ülbuseks. Siin aga paistis elegantsi säilitamine olevat pelgalt kodanikukohus.

      Ta märkas, et isegi advokaadibüroos sobivad kõik värvid mööbliesemete kuju ja suurusega täpselt kokku, justkui oleks äsja läbi põiganud kunstiline toimetaja ja kõrvaldanud kõik üleliigse.

      Uks avanes ja kaks meest astusid sisse.

      Esimene oli vanemapoolne härrasmees jäiga ametliku kehahoiaku ja kenade valgete vuntsidega. Noorem mees hoidus aupaklikult tema selja taha.

      „Proua Munroe?” tervitas teda vanem härra põgusa peanoogutusega, kuid ei naeratanud. „Mina olen Henri Levin,” teatas ta tugeva aktsendiga inglise keeles. „See firma kuulub mulle. Ja tema on minu äripartner Edouard Tissot. Tema hoolitseb teie eest. Ma usun, et te jääte tema teenindusega rahule.”

      Seejärel tegi mees kiirelt kerge kummarduse, keeras end kannapealt ringi ja lahkus.

      Grace ei osanud nii ootamatust tutvustusest midagi arvata.

      „Palun andke talle andeks.” Härra Tissot astus sammu ettepoole. Mees näis olevat kusagil kolmekümnendate keskpaigas; tema pikkust ja saledust rõhutas ka klassikaline peenetriibuline ülikond. Tumedad juuksed sobisid hästi mustade silmadega; mehe ilme oli ühtaegu reserveeritud ja intelligentne. „Ta ei ole harjunud end inglise keeles väljendama,” selgitas mees taktitundeliselt häält alandades. „Ta oli hirmul, et võite küsida temalt midagi, millest ta aru ei saa.”

      „Ma mõistan,” lausus naine noogutades.

      Mees sirutas talle käe. „Proua, lubage mul tervitada teid Pariisi saabumise puhul.”

      „Tänan.” Ka Grace sirutas käe, eeldades, et mees soovib tema kätt suruda.

      Mees aga võttis hoopis õrnalt käest kinni, peaaegu puudutas huultega randme valget nahka ja lasi käe lahti.

      Liigutus oli tagasihoidlikul viisil ametlik ja ometi intiimne; tegelikult polnud mehe huuled tema nahka puudutanud. Sellest hoolimata hakkas naise nahk paigas, kus äsja oleks võinud olla mehe suu, kergelt surisema.

      „Ma sooviksin alustada sellest,” jätkas härra Tissot, „et tunnen teile teie kaotuse pärast sügavalt kaasa. Palun lubage mul teid teie siinviibimise ajal kõiges aidata.”

      „Suur tänu,” pomises Grace silmi kõrvale pöörates. Ta oli juba ette otsustanud, et räägib võimalikult vähe või ei räägi üldse senikaua, kuni ta asjast rohkem teada saab. Seetõttu juhtis ta vestluse turvalisemale rajale. „Teie inglise keel on peaaegu täiuslik, härra Tissot.”

      „Tänan teid,” võttis mees komplimendi peanoogutusega vastu. „Just sellepärast valitigi mind teiega kohtumiseks välja.” Võtnud kirjutuslaua taga istet, lappas ta kartoteegis läbi terve hulga dokumendikaustasid. „Mul on kahju, proua Munroe, et pidime teil paluma nii kaugele sõita. Aga testamendi tingimused on selles osas äärmiselt täpsed. Loomulikult nõuavad need dokumendid veel paljusid teisi allkirju ja lisaks tuleb tegeleda terve rea pisiasjadega.” Ta tõmbas õige kausta välja ja uuris selles olevad dokumendid põhjalikult läbi. „Sedasi. Pärand sisaldab suures osas kinnisvara müügist saadavaid eeldatavaid tulusid, samuti aktsiaportfelli, mida praegu hooldab börsifirma Lancelot ja Delp.”

      Naine kartis, et kuulis valesti. „Vabandage, kas te ütlesite „kinnisvara”?”

      „Jah. Üks korter. Või eluruumid, nagu teie, inglased, armastate öelda. Lahkunu elas seal kuni oma surmani ega saanud seetõttu oma vara ära müüa. Me lasime kinnisvara ära hinnata ja uskuge mind, see on päris palju väärt.” Ta võttis kaustast välja paar ametliku väljanägemisega paberit ja seadis need lauale ritta. „Proua d’Orseyl oli ette valmistatud volikiri, et me saaksime teie nimel müügilepingu üle vaadata. Jätkamiseks on tarvis vaid teie allkirja.” Mees tõstis pilgu. „Ma eeldan – võib-olla ekslikult –, et te ei soovi ise selle tehinguga tegeleda ja eelistate lasta seda teha meil.”

      Grace kummardus ettepoole, et dokumendid üle vaadata, aga ei saanud ainsastki sõnast aru. „Need on prantsuse keeles. On mul õigus?”

      „Ah jaa!” tunnistas mees pead raputades. „Vabandust. Ma vaatan paberid meeleldi koos teiega läbi. Aga kui soovite, võite lasta need oma Inglise advokaadil kinnitada. Ma võin lasta dokumendid ära tõlkida …”

      „Vabandage mind,” katkestas teda Grace, „aga ma pole päris kindel, kas ma saan teist õigesti aru. Ehk olete nii kena ja selgitate veel üks kord? Aeglasemalt.”

      „Jah, muidugi. Võib-olla ei väljendanud ma end küllalt selgelt. Ühesõnaga, testamendi tingimuste kohaselt kuulub teile kogu proua d’Orsey kinnisvara müügist saadud tulu ning tehingu hinnast arvatakse maha ainult ülekandetasud. Meil on plaanis võtta pakkumised mitmelt erinevalt kinnisvaramaaklerilt ja seejärel – loomulikult teie loal – saame korteri realiseerida. Peale selle saate te oma valdusse ka aktsiaportfelli. Selle eest kantakse juba mujal hoolt.”

      Grace’i suu oli lahti vajunud ja ta ei suutnud seda sulgeda. „Ma olen pärinud aktsiad ja … korteri? Pariisis?”

      „Kui nüüd päris täpne olla,” härra Tissot tegi pausi, „siis nii see päris ei ole. Testamendis on kirjas, et teie saate endale kinnisvara müügitulu. Mina saan asjadest nõnda aru, et proua d’Orsey tahtis teile jätta rahalised vahendid, mitte kinnisvara ennast. Tal oli alati kavas kindlustada teile tervikväljamakse, mida teil on võimalik kasutada isiklikuks otstarbeks.”

      „Tervikväljamakse? Isiklikuks otstarbeks?” Teda ajas närvi mõte, et üks võõras mees nii üksikasjalikult tema tulevikku kavandab, isegi kui tegu oli heasoovliku võõraga.

      „Jah, kusjuures summa on päris suur.”

      „Aga kindlasti ei olnud tal kavas seda raha otse mulle saata?”

      „Vastupidi, just see tal kavas oligi. Mina saan asjast aru nii, et ta tahtis muuta teid rahalises mõttes iseseisvaks. Le droit de choisir, nagu ta ise väljendus. Ta soovis anda teile valikuvõimaluse.”

      Grace’i pea käis ringi, tema käed olid surnud ja surisesid. „Aga pärandus polnud mõeldud mulle isiklikult. Ma tahan nimelt küsida, et ega ma ei saa pärandust endale ainult sellepärast, et keegi sellest loobus?”

      „Loobus?” Mees kortsutas kulmu.

      „Jah, ma olen arvamusel, et esialgu oli see mõeldud kellelegi teisele. On mul õigus?”

      „Proua, testamendis seisab teie kui pärandi vastuvõtja nimi.”

      „Kas te olete kindel?”

      Härra Tissot’ kulm tõmbus veel rohkem kortsu.

      Grace