Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

tooliseljad ja lauad olid olnud lükatud vastu seina.

      Aga avanenud vaatepilt ei vastanud vähimalgi määral tema varasemale fantaasiale. Võib-olla polnudki ta ette kujutanud katusekorterit, küll aga midagi, mis oleks olnud tunduvalt väiksem, palju tagasihoidlikum. See siin oli üüratu võõrastetuba, kus võidi suure hulga külalistega pidada suurejoonelisi pidusid. Ruum ei paistnud olevat mitte üksnes ekstravagantne, vaid andis aimu ka armukesele nii küllusliku keskkonna kinkinud mehe hulljulgusest.

      Naine liikus edasi järgmisse tuppa.

      Selleks oli magamistuba – väiksem, aga muus osas siiski sama luksuslik. Kohe, kui ta sisenes, tungis tema sõõrmetesse parfüümihõng. Mitte lillelõhn ega mööduva kapriisi ajel valitud aroom, vaid midagi hoopis elukogenumat, sügavamat. Otsekui tema poole sirutuv käsi, mis läbi kaht naist lahutava igavikuloori temani tungis, surus see lõhn tugevalt ta päikesepõimikule ja sundis seisatama. Selles oli metalset teravust, mis oma originaalsuses mõjus peaaegu pealetükkivalt.

      Grace’i kuklakarvad tõusid püsti. See naine polnud leebe ja heatahtlik haldjas nagu ristiema muinasjutust, vaid oli päriselt olemas. Grace viibis tema territooriumil.

      Keset tuba seisis nikerdatud otsaga kahekohalise voodi puuraam. Lit bateau stiilis voodiraam, mille peatsilauda kaunistasid rohked puunikerdused, oligi korterisse jäänud ainus mööbliese.

      Grace tõstis pilgu.

      Lagi oli värvitud helesiniseks ja sisseehitatud valgusti andis sellele kuldse sära. Suvetaeva õrnu varjundeid oli nutikalt jäljendatud.

      Just siin oli proua d’Orsey lõbustanud oma armukest, viimistlenud oma oskusi.

      Kujutluspilt pani Grace’il üle selja jooksma külmavärina. Tema mõtted rändasid tahtmatult Vanessa juurde; läbi tubade näis helitult hõljuvat naise vaim, kes külmaverelisena ja end õigustamata paterdas paljajalu üle puupõranda, pärlid kaelas.

      Armastus ongi kunst, mäng, kus vilunud mängijad õrritavad ja manipuleerivad.

      Mäng, mida Grace ei osanud mängida.

      Voodile selja keeranud, piilus ta üle ukse vannituppa, kus seisis kumera äärega vann ja salapärane madal bidee. Seinakapid olid avatud ja tühjad; kanalisatsioonitorud tegid rahustavat häält, kui tualetipoti paaki voolas uus vesi.

      Ta läks veidi edasi ja astus kööki.

      See oli tibatilluke. Kõige väiksem ja tavalisem ruum terves korteris, rohelisest laminaadist töötasapindade ja sügava neljakandilise primitiivse valamuga. Köögis oli veel lihtne pinkidega laud, mis oli lükatud ühe seina vastu ning millel võis näha tuhatoosi ja ajalehte.

      Grace istus. Ruum oli hämar ja soe, madala laega ja emaüsa sarnane. Pliidi kohal tiksus odav plastikkell. Ajaleht, Le Figaro, oli pärast läbilugemist uuesti kokku volditud. Ta pööras lehe ümber ja vaatas kuupäeva. Leht oli üle kuu aja vana. Lehekülje allserva oli tõmmatud pliiatsiga terve rodu ühtlasi ringe – juhuslikud sirgeldused andsid märku aktiivsest mõttetegevusest.

      Ta libistas sõrme õrnalt üle tuhatoosi serva. Toos oli odava välimusega, meenutades 1920. aastate stiili; raske portselanist eseme keskel oli tavaline nelinurkne süvend. Tuhatoos oli katki läinud ja uuesti kokku liimitud. Aga ese ei paistnud kuuluvat harulduste hulka, mida oleks olnud mõtet alles hoida. Ta keeras tuhatoosi ümber. Parempoolses alumises nurgas oli vaevu loetav pleekinud kiri: Riker’si rohupood, New York City.

      Ülejäänud tubades valitses veider aura, justkui oleksid need moodustanud osa lavadekoratsioonist. Aga see ruum siin oli intiimne ja vaikne. Just köögis oli salapärane proua d’Orsey istunud, kuulanud kella tiksumist ja külmiku monotoonset suminat; teinud suitsu, lugenud ajalehte. Keskealine naine, kelle nägu härra Tissot sõnul oli moonutanud valu.

      Grace põrnitses üksisilmi mõranenud tuhatoosi.

      Le droit de choisir.

      Fraas keerles tema peas edasi-tagasi.

      Mitte keegi polnud iial kaitsnud tema iseseisvust. Tema abielu edukus ja eneseteostus naisena sõltusid suures osas tema rõõmsameelsest probleemitust sõltuvusest, esialgu oma suguvõsast ja seejärel abikaasast. Aga nüüd esitas võõras naine talle väljakutse; palus tal teha valik, võtta vastutus.

      Miks?

      See eeldas lähedust, ootusi. Aga Grace isegi ei tundnud Eva d’Orseyd, tema eluviisi heakskiitmisest rääkimata.

      Avanud käekoti, võttis ta välja kortsunud paki Chesterfieldi sigarette ja süütas suitsu.

      Kenad tüdrukud ei saa olla iseseisvad; kas Eva d’Orsey tõesti ei teadnud seda? Nende võite elus mõõdeti kiirusega, millega nad liikusid ühe ootava kätepaari vahelt järgmise vahele. Ainult tüdrukud, kellel polnud vedanud – „mõistlikud” ja „targad” – pidid maailmas üksi hakkama saama. (Kui tema oli noor ja tütarlapse kirjeldamisel kasutati sõna „intelligentne”, oli sellel alati kriitiline alatoon; mitte miski ei viidanud nende tulevase elu lootusetusele selgemini kui märgistus „tark”.)

      Aeglaselt välja hinganud, saatis Grace pilguga pea kohale kerkinud suitsu.

      Ja ometi tõi see „puue” neile vabaduse – just sedasorti valikuvabaduse ja vastutuse, mida see tundmatu naine nõudis praegu temalt.

      Grace toetas lõua peopesale ja avas ajalehe.

      Kui pärija on tõesti tema, miks ta siis kardab, et proua d’Orsey võtab temalt midagi ära, mitte ei anna juurde?

      Lehekülgi pöörates proovis ta lükkida üksteise otsa need vähesed sõnad, mis olid tuttavad. Väljamüük Lafayette’i galeriis, kus külastajatele lubati algavaks hooajaks jõulisi joonistusi, mis kujutasid filigraanselt konstrueeritud korsette ja rinnahoidjaid … spordiõnnetus, kus said kannatada noor mees ja võidusõiduauto … loosimised … lehereklaamid … veel ühes kohas oli pliiatsiga millelegi ring ümber tõmmatud …

      Avis de saisie vente de boutique, 23, Rue Christine, Saint-Germain, Paris.

      Boutique … tähendas poodi. Avis de saisie vente … Tema prantsuse keel polnud nii hea, et ülejäänust aru saada.

      Grace vaatas valamu kohal paiknevast aknast välja, mööda vastasseina hiilivat päikese varju.

      Pisike köök mõjus rahustavalt, oma kodususes tuttavlikult. Kell tiksus; siin tekkis tunne, et suurlinna pole olemas.

      Ma ei tea, mida teha, mõtles ta mõraga tuhatoosi lähemale nihutades, ja tõmbas veel ühe mahvi. Ma olen kaotanud jalgealuse.

      Le droit de choisir.

      Aga õigus valida mida?

      Grace polnud harjunud ise valikuid tegema; ta polnud kindel, kas see talle meeldiks. Kuidas ta saab olla kindel, et teeb õige valiku?

      Ta nipsas sõrmeotsaga sigaretti, et raputada tuhka.

      Uksele koputati.

      Grace võpatas ja kustutas suitsu kiiresti tuhatoosi.

      „Härra Tissot? Härra Tissot, kas see olete teie?” Ta tõusis.

      Vastust ei järgnenud.

      „Halloo?”

      Kostis veel üks koputus.

      Grace läks eesruumi. Kuulatas. Kui ta ei reageeri, lähevad koputajad ehk minema.

      Aga ei läinud; koputati uuesti.

      Grace avas ukse. „Oh, tervist!” naeratas ta kergendatult.

      Trepimademel seisis noor tütarlaps, pappkarp süles. Ta võis olla kolmteistneliteist, pruunid juuksed kahte patsi punutud ja ilme tõsine.

      „Kuidas ma saan sind aidata?”

      „Bonjour, madame. Parlez-vous français?” küsis tüdruk kõiki sõnu hästi selgelt hääldades.

      „Ah, well, oui … un peu … mais je ne parle pas très bien …”

      „Ma räägin natuke inglise keelt.” (Ilmselt tõlgendas tüdruk tema vastust oma