Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat. Diana Gabaldon

et ta ei suitseta. Kergendusohkega valmistus ta vestlust jätkama.

      „Te küsisite, kas ma tahaksin, et te ka ülejäänud üles otsiksite,” sõnas Claire peaaegu kohe. Rogeril oli tunne, et see daam jagas tema rõõmu Fiona lahkumise üle. „Jah, tahaksin küll, kui see liiga palju tüli ei tee.”

      „Ei, ei! Mitte sugugi,” vastas Roger kõigest natuke luisates. „Ma teen seda hea meelega.”

      Tema käsi hõljus natuke aega ebakindlalt teekäru kohal, pikeeris siis alla ja haaras kristallkarahvini kaheteistaastase Muir Breame’i viskiga. Ta tundis, et pärast käsikähmlust Fionaga on ta ühe lonksu ära teeninud.

      „Kas soovite tilgakese?” küsis ta külalistelt viisakalt. Tabades Brianna näolt vastumeelse ilme, lisas ta kähku: „Või veel teed?”

      „Teed,” vastas Brianna.

      „Sa ei tea, millest sa ilma jääd,” ütles Claire tütrele viskiaroome naudinguga sisse hingates.

      „Oo, tean väga hästi,” kostis Brianna, „sellepärast ma ennast ilma jätangi.” Ta kehitas õlgu ja väänutas Rogerile kulmu.

      „Massachusettsis peab olema kakskümmend üks, enne kui ametlikult juua võib,” seletas Claire Rogerile. „Breel on sellest kaheksa kuud puudu, nii et ta pole tõesti viskiga harjunud.”

      „Sa teed niisuguse näo, nagu see oleks kuritegu, kui viski mulle ei meeldi,” protesteeris Brianna ja naeratas üle teetassi Rogerile.

      Roger kergitas nüüd omakorda kulmu. „Kallis preili,” ütles ta karmilt. „See siin on Šotimaa. Loomulikult on see kuritegu, kui teile viski ei meeldi!”

      „Oo jaa?” kostis Brianna laulvalt, matkides täiuslikult Rogeri kerget šoti aktsenti. „No siis tuleb loota, et see pole vähemasti kriminaalkurrritegu nagu mõrrrv või mis?”

      Ootamatult tabatud Roger puhkes naerma samal hetkel, kui ta viskit rüüpas, ja tõmbas kurku. Köhides ja endale rindu kolkides vaatas ta Claire’i poole, et nalja temaga jagada. Kuid viimase huulile oli tardunud sunnitud naeratus ja ta nägu oli kahvatuks tõmbunud. Siis pilgutas Claire silmi, naeratus muutus loomulikumaks ja hetk möödus.

      Rogerit üllatas, kui vabalt nende vestlus voolas – nii tühjast-tähjast kui Claire’i projektist kõneldes. Brianna oli kindlasti oma isa töö vastu huvi tundnud ja teadis jakobiitidest palju rohkem kui tema ema.

      „Täiesti uskumatu, et nad üldse Cullodeni juurde välja jõudsid,” ütles ta. „Kas te teadsite, et mägilased võitsid Prestonpansi lahingu kõigest kahe tuhande mehega? Kelle vastas oli kaheksa tuhat inglast? Uskumatu!”

      „No ja Falkirki lahing oli umbes samasugune,” lisas Roger. „Vähemuses, halvemini relvastatud, jalamehed ratsanike vastu… nad poleks mingil juhul pidanud sellega hakkama saama, aga said!”

      „Mm-hmh,” ümises Claire ja võttis kõva lonksu viskit. „Aga said.”

      „Teate, ma mõtlesin,” ütles Roger justkui muuseas Briannale, „et äkki soovite tulla koos minuga mõnd paika vaatama – lahingupaika või muud? Need on väga huvitavad ja ma olen kindel, et teist oleks uurimistöö juures palju abi.”

      Brianna hakkas naerma ja lükkas tagasi oma juukseid, millel oli komme tee sisse sattuda. „Abi kohta ei oska ma midagi öelda, aga ma tulen hea meelega.”

      „Suurepärane!” Brianna nõustumisest üllatunud ja elevil, kobas Roger karahvini järele ja oleks selle peaaegu maha pillanud. Claire võttis ülesande talt üle ja täitis mehe klaasi kindla käega.

      „See on vähim, mis ma selle eest teha võin, et möödunud kord kõik maha ajasin,” ütles ta ja naeratas Rogeri tänusõnade peale.

      Nähes teda nüüd nii rahuliku ja tasakaalukana, tekkis Rogeril tahtmine oma varasemad kahtlustused unustada. Viimati oli see siiski lihtsalt õnnetus? See kena rahulik nägu ei öelnud talle midagi.

      Poole tunni pärast oli teelaud rüüstatud, karahvin tühi ja kõik kolm mõnusalt lõdvestunud. Brianna niheles korda paar, heitis Rogerile pilgu ja küsis lõpuks, kas ta tohib „puhketuba” kasutada.

      „Aa, WC-d? Otse loomulikult.” Ta ajas ennast jalule, Dundee kooke ja mandlikeeksi kurguni täis. Kui ta kiirelt Fionast eemale ei saa, siis kaalub ta Oxfordi tagasi jõudes kolmsada naela.

      „See on selline vanamoodne,” ütles ta piki koridori väljakäigu poole osutades. „Millel paak on lae all ja selle küljest ripub kett.”

      „Ma nägin selliseid Briti Muuseumis,” noogutas Brianna. „Ainult et need ei olnud mitte eksponaadid, vaid naiste tualetis.” Ta kõhkles ja küsis: „Ega teil siin sama tualettpaber ei ole kui Briti Muuseumis? Sest siis ma lähen toon käekotist mõne Kleenexi.”

      Roger sulges ühe silma ja vaatas teisega tüdrukule otsa. „See on nüüd kas väga veider huumor,” ütles ta, „või olen ma joonud palju rohkem, kui arvasin.” Tegelikult olid nad Claire’iga Muir Breame’i osas täiesti võrdsed süüdlased, sellal kui Brianna oli piirdunud teega.

      Nende vestlust pealt kuulnud Claire hakkas naerma ja tõi Briannale oma kotist kokkumurtud pabertaskurätte. „See ei ole pärgamentpaber templiga „Tema Majesteedi Valitsus”, nagu muuseumis, aga ega nad vist palju paremad ei ole,” ütles ta tütrele. „Brittide tualettpaber on tavaliselt üsna plink kraam.”

      „Tänan.” Brianna võttis taskurätid ja hakkas juba minema, aga pööras veel ringi. „Miks ometigi inimesed toodavad meelega sellist tualettpaberit, mis on kõva nagu foolium?”

      „On südamed tammised me meestel rinnus,” deklameeris Roger, „ja tagumikud terasest, mis roostet ei karda. See kujundab rahvuslikku iseloomu.”

      „Mis puutub šotlastesse, siis ma arvan, et tegemist on päriliku närvituimastusega,” lisas Claire. „Nendel meestel, kes võivad kilti kandes hobuse seljas ratsutada, peab tagumik olema sama kõva kui sadulanahk.”

      Brianna itsitas naerda. „Kohutav mõeldagi, mida nad siis tualettpaberina kasutasid,” ütles ta.

      „Tegelikult ei midagi hullu,” ütles Claire ootamatult. „Vägiheina lehed on väga head; umbes sama head kui kahekihiline tualettpaber. Ja talvel või toas sees kasutati tavaliselt niisket lappi; mitte väga sanitaarne, aga küllalt mugav.”

      Roger ja Brianna jäid mõlemad talle otsa jõllitama.

      „Ee… kuskilt lugesin,” lausus Claire ja punastas võluvalt.

      Siis läks Brianna vajalikku ruumi otsima, Claire aga jäi uksele seisma.

      „Teist oli kohutavalt kena meid nii lahkelt vastu võtta,” ütles ta Rogerile naeratades. Tema hetkeline segadus oli hajunud ja asendunud tavalise olekuga. „Ja eriti kena on see, et saite nende nimede kohta üht-teist välja uurida.”

      „Puhas rõõm,” kinnitas Roger. „Oli ämblikuvõrkudele ja naftaliinipallikestele mõnusaks vahelduseks. Annan teile kohe teada, kui ma teie jakobiitide kohta veel midagi leian.”

      „Tänan.” Claire võttis pisut hoogu, vaatas üle Rogeri õla ja summutas häält. „Tegelikult, kuna Bree on korraks eemal… ma oleksin tahtnud teilt midagi nelja silma all paluda.”

      Roger köhatas kurgu puhtaks ja sättis otseks lipsu, mille ta oli tähtsa sündmuse puhul ette pannud.

      „Olge lahke,” vastas ta, tundes end õnnestunud teeõhtu tõttu rõõmsalt ja suurejooneliselt. „Olen täiesti teie teenistuses.”

      „Te kutsusite Breed välitöödele kaasa. Tahtsin teilt paluda… on nimelt üks koht, kuhu ma tahaksin, et te teda ei viiks, kui te pahaks ei pane.”

      Sedamaid hakkasid Rogeri peas helisema häirekellad. Kas ta saab lõpuks teada, mis müstika selle Broch Tuarachiga on?

      „Kividest ring – seda hüütakse Craigh na Dun.” Claire’i nägu oli tõsine ja ta kummardus Rogerile lähemale. „Selleks on mõjuv põhjus, muidu ma ei paluks. Ma tahan tingimata ise Brianna sinna viia, aga