Название | Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat |
---|---|
Автор произведения | Diana Gabaldon |
Жанр | Любовно-фантастические романы |
Серия | |
Издательство | Любовно-фантастические романы |
Год выпуска | 2015 |
isbn | 9789985334300 |
Seljatagant kostis valju tuututamist, Roger ärkas mõtisklustest ja tõmbas auto tee äärde, et lasta suurel ja valgel veoautol nördinult mööda vuhiseda. Mõtisklemine ja sõitmine ei sobi kokku, otsustas ta. Niimoodi jätkates võib lõpetada nägupidi vastu kivimüüri.
Ta istus natuke aega liikumatult ja mõtles järele. Esmane soov oli sõita proua Thomase öömajja ja rääkida Claire’ile, mida ta on leidnud. Tõsiasi, et sellega võib kaasneda mõni hetk Brianna õnnistavat lähedalolekut, tegi mõtte eriti ahvatlevaks.
Teisest küljest nõudsid kõik tema ajaloolaseinstinktid rohkem andmeid. Ja Roger ei olnud kindel, kas Claire on see, kes teda selles osas aidata saaks. Ta ei suutnud ette kujutada, et Claire värbab teda seda uurimust tegema, ise aga segab ta tööd ebatäpse informatsiooniga. See poleks lihtsalt arukas ja Claire Randall oli Rogeri meelest silmapaistvalt arukas inimene.
Kuigi jäi veel see viski küsimus. Rogeri põsed hakkasid seda meenutades hõõguma. Ta oli veendunud, et Claire tegi seda meelega – ja kuna Claire ei paistnud tegelikult eriline vingerpussitaja olevat, siis oli Roger sunnitud oletama, et ta tegi seda selleks, et Roger ei saaks Briannat Broch Tuarachi kutsuda. Kas ta tahtis Rogerit ennast sellest paigast eemal hoida või ainult takistada tal Briannat sinna viimast? Mida rohkem ta vahejuhtumile mõtles, seda kindlamalt ütles tema sisetunne, et Claire Randall varjab midagi tütre eest, kuid ei suutnud ette kujutada, mis see olla võiks. Veel vähem oskas ta arvata, mis seos on sellel temaga või käsile võetud projektiga.
Ta oleks käega löönud, kui poleks olnud kaht asja. Brianna ja lihtsalt uudishimu. Ta tahtis teada, mis toimub, ja võttis kindlalt nõuks see välja uurida.
Roger tümpsis rusikaga vastu rooli ja mõtles, pööramata tähelepanu mööda tormavale liiklusvoole. Lõpuks, kui otsus tehtud, pani ta mootori uuesti käima ja tõmbas tee peale. Järgmisel ringteel tegi ta kolmveerand ringi ja võttis suuna Invernessi ning raudteejaama poole.
Lendav Šotlane3 viiks ta kolme tunniga Edinburghi. Stuartite arhiivi arhivaar oli vikaari hea sõber. Ja Rogeril oli üks niidiots, millest alustada, ehkki vastuoluline. Lovati isanda rügemendi munsterroll ütles, et nende meeste ülemaks oli kapten James Fraser – Broch Tuarachist. See mees oli ainus selge ühenduslüli Broch Tuarachi ja Lovati Fraserite vahel. Rogerit üllatas, miks puudus James Fraser Claire’i nimekirjast.
Päike paistis, mis oli aprilli keskpaigas harv nähtus, ja Roger kasutas selle maksimaalselt ära, vändates alla juhipoolse väikese akna ning lastes värskel tuulel kõrvus tuhiseda.
Ta oli pidanud ööseks Edinburghi jääma ja järgmisel päeval jõudis ta tagasi nii hilja ning rongisõidust nii väsinult, et ei teinud õieti muud, kui sõi Fiona pealekäimisel õhtust ja vajus voodisse. Kuid täna oli ta tõusnud täis taastunud energiat ja otsustavust ning põristanud väikesesse Broch Mhorda nimelisse külla, mis asus Broch Tuarachi mõisa lähedal. Kui Claire Randall ei soovinud, et tema tütar Brianna Broch Tuarachi läheks, siis polnud mingit takistust, miks tema ei võiks seda teha.
Tegelikult oli ta Broch Tuarachi juba ise üles leidnud või vähemalt oletas seda; nimelt kõrgus seal üüratu kivivare, mis ümbritses iidse ümmarguse brochi ehk torni kokkuvarisenud jäänuseid; selliseid torne kasutati kauges minevikus nii eluaseme kui kindlustusena. Roger mõistis küllaldaselt gaeli keelt, teadmaks, et nimi tähendab „põhja poole vaatavat torni” ja oli just mõtlema jäänud, kuidas saab ühel ümmargusel ehitisel olla selline nimi.
Läheduses asus ka üks häärber kõrvalhoonetega, samuti varemeis, ehkki suurem osa seisis veel püsti. Eesõuele oli torgatud teivas, mille küljes oli tuules ja vihmas üsna loetamatuks muutunud silt kinnisvaraagendi nimega. Roger peatus maja taga kõrguval nõlval ja vaatas ringi. Esmapilgul ei märganud ta midagi, mis oleks seletanud Claire’i soovi oma tütart sellest paigast eemal hoida.
Roger parkis oma Morrise maja ette ja ronis välja. Koht oli imekaunis, kuid väga üksildane; tal oli kulunud ligi kolmveerand tundi, et Morris ilma karterit lõhkumata maanteelt mööda roobasteed ettevaatlikult kohale manööverdada.
Majja sisse ta ei läinud; see oli silmanähtavalt hüljatud ja võib-olla ohtlik – kindlasti pole seal midagi olulist. Kuid sillusesse oli raiutud nimi FRASER ja sama nimi ehtis enamikku väikestest hauakividest, kust midagi lugeda õnnestus; tegemist pidi olema perekonnakalmistuga. Sellest kõigest suurt kasu ei ole, mõtles ta. Ühelgi neist kividest ei seisnud nime tema nimekirjast. Ta peab mööda teed edasi sõitma; autoatlase andmeil asus Broch Mhorda küla kolme miili kaugusel.
Nagu ta kartnud oligi, oli väike külakirik juba aastaid tagasi tühjana seisma jäänud ja lammutatud. Väsimatu ustele koputamine andis tulemuseks vaid tühja põrnitsemist ja morne pilke ja lõpuks ühe talumehe kõhkleva oletuse, et vanad kirikuraamatud võivad olla Fort Williami muuseumis või ka kuskil Invernessi kandis; sealpool elavat üks vaimulik, kes korjab sellist rämpsu.
Väsinud ja tolmune, kuid mitte lootust kaotanud Roger hakkas tagasi auto juurde kõmpima, otsides teel varju külakõrtsist. Tegemist oli tüüpilise tagasilöögiga, mis sageli kaasneb ajalooalase välitööga, ja ta oli selliste asjadega harjunud. Kiire kann õlut – hea küll, võibolla kaks, sest ilm oli ebatavaliselt palav – ja siis Fort Williami peale.
Sulle oleks täitsa paras, mõtles ta mõrult, kui selguks, et need kirikuraamatud, mida sa otsid, on hoopistükkis vikaari raamatukogus. Täitsa paras selle eest, et viskad kõrvale vajaliku töö ja lähed mingit tuult taga ajama – et ühele tüdrukule muljet avaldada. Tema reis Edinburghi ei olnud andnud eriti midagi peale selle, et elimineeris needki kolm Cullodeni mõisast leitud nime. Selgus, et kõik need kolm meest olid teistest rügementidest, mitte Broch Tuarachi salgast.
Stuartite arhiiv täitis Edinburghi muuseumis kolm tuba, lisaks lugematu arv kaste keldris, nii ei saanud ta väita, et tema uurimistöö olnuks ammendav. Kuid ta oli leidnud Cullodeni palgalehe duplikaadi, milles olid loetletud Lovati isanda – kes oli Vana Rebase poeg, noor Simon – üldjuhtimise all oleva rügemendiga liitunud mehed. Vana nahahoidja panustas mõlemale, mõtles Roger; saatis oma pärija Stuartite eest võitlema, ise aga istus kodus ja kuulutas, et ta on kuningas Jorhi truu alam. Oli tal sellest palju kasu küll.4
Selles dokumendis nimetati komandöriks Simon Fraser nooremat ja James Fraserit ei mainitud üldse. Kuid üks James Fraser käis siiski läbi mitmest depešist, memorandumist ja muust dokumendist. Kui tegemist oli ühe ja sama mehega, siis oli ta sõjakäigust aktiivselt osa võtnud. Paraku ei saanud vaid James Fraseri nime põhjal väita, et tegemist olnuks Broch Tuarachi mehega; James oli mägilaste hulgas sama tavaline nimi kui Duncan või Robert. Vaid ühes kohas olid üles loetud ka James Fraseri teised eesnimed, millest võiks identi-fitseerimisel abi olla, kuid see allikas jällegi ei maininud ta mehi.
Roger kehitas õlgu, peletades närviliselt eemale ootamatult välja ilmunud näljast sääseparve. Nendest materjalidest läbi närimine, kui seda teha süsteemselt, võtaks mitu aastat. Suutmata sääskedest lahti saada, sukeldus ta külakõrtsi hämarasse, õllelõhnalisse atmosfääri, jättes vereimejad vihase pilvena õue sõeluma.
Külma kibedat õlut rüübates võttis ta mõttes läbi kõik seni tehtud sammud ja võimalikud variandid edasiseks tegevuseks. Ta jõudnuks veel täna Fort Williamis ära käia, ehkki see tähendaks, et ta jõuab Invernessi tagasi üsna hilja. Ja kui ta Fort Williami muuseumist midagi ei leia, on järgmine samm saatuse irooniana vikaari arhiiv.
Ja siis? Ta tegi kannule põhja peale ja viipas peremehele, et uus toodaks. Noh, kui asi niikaugele jõuab, siis ilmselt parim, mis ta lühikese ajaga teha saab, on Broch Tuarachi ümbruses kõik kalmistud ja kirikaiad läbi vantsida. Sest ta kahtles, kas Randallid jääksid kaheks või kolmeks aastaks Invernessi kannatlikult tulemusi ootama.
Ta katsus järele, kas tal on taskus ajaloolase alatine kaaslane, märkmik. Enne kui ta Broch Mhordast lahkub,
3
Flying Scotsman – kiirrong, mis on käigus alates 1862. aastast.
4
Simon Fraser, 11. Lovati isand, hukati jakobiidina 1747. aastal Londoni Toweris; ta oli viimane inimene Suurbritannias, kelle surmaotsus viidi täide pea maharaiumise läbi.