Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat. Diana Gabaldon

saaks põneva artikli,” mõtiskles Roger kuuldavalt. „Jälgiks teatud arvu inimeste elusaatusi, selgitaks välja, mis neist sai. Põnevust vähendaks muidugi see, kui selgub, et nad kõik langesid Cullodeni lahingus, aga on tõenäoline, et mõni jäi siiski ellu.” Oli näha, et ta võtaks selle projekti teretulnud vaheldusena ette ka siis, kui soovijaks ei oleks Claire Randall.

      „Jaa, ma arvan küll, et saan teid selles osas aidata,” ütles ta ja sai oma rõõmuks Claire’ilt tänutäheks sooja naeratuse.

      „Arvate tõesti? See oleks küll tore!” sõnas Claire.

      „Rõõm on minu poolel,” kostis Roger. Ta voltis paberilehe kokku tagasi ja pani lauale. „Ma alustan sellega kohe. Aga rääkige nüüd, kuidas sujus teie sõit Londonist siia?”

      Jutt kaldus üldistele teemadele. Randallid jutustasid ohtralt lugusid oma sõidust üle ookeani ja seejärel autosõidust Londonist Šotimaale. Roger ei suutnud päriselt vestlusele keskenduda, sest ta hakkas mõttes juba uurimistööd kavandama. Ta tundis töö vastuvõtmise pärast kerget süümepiina; tegelikult ta poleks tohtinud oma aega sellele raisata. Teisest küljest oli tegu huvitava teemaga. Ja polnud võimatu, et tal õnnestub see ühendada vikaari materjalide läbivaatamisega, mida oli nagunii vaja teha; näiteks teadis ta täpselt, et garaažis seisis nelikümmend kaheksa pappkarpi kirjaga JAKOBIIDID, VARIA. Juba sellest teadmisest võis inimene ära minestada.

      Ta tiris mõtted tahtejõuga garaažist välja ja avastas, et vestlus on ootamatult uuele teemale kaldunud.

      „Druiidid?” küsis ta jahmunult ja piilus umbusklikult oma klaasi, et veenduda, kas ta ikka lahjendas viskit soodaveega.

      „Kas te ei ole neist kuulnud?” näis Claire veidi pettunud olevat. „Teie isa – vikaar – teadis küll, ehkki mitteametlikult. Võib-olla ta ei pidanud oluliseks neist rääkida; ilmselt olid nad tema jaoks rohkem naljanumber.”

      Roger kratsis pead ja sasis oma pakse musti juukseid. „Ei, ma tõesti ei mäleta. Aga teil on õigus, ta võis kõike seda tõesti tähtsusetuks pidada.”

      „Mina ei tea, kas on või ei ole,” ütles Claire ja tõstis jala üle põlve. Mööda sukasäärt langes päikesetriip, rõhutades suka varjus peituva pika sääreluu elegantsi.

      „Kui ma viimati koos Frankiga siin käisin – oh issand, kas see oli tõesti kahekümne kolme aasta eest? –, siis vikaar rääkis meile, et siin tegutseb grupp… no ta nimetas neid vast moodsateks druiidideks. Mul pole aimugi, kui autentsed nad olla võisid; ilmselt mitte eriti.” Briannas oli huvi tärganud ja ta nõjatus ettepoole, unustatud viskiklaas pihkude vahel.

      „Kirikuõpetaja ei saanud neist ametlikult teada anda – ikkagi ju paganlus ja nii edasi –, aga tema majapidajanna proua Graham oli selle grupiga seotud, nii et ta sai grupi tegemistest aeg-ajalt midagi teada, ja vihjas Frankile, et nad kavatsevad Beltane’i pühal ehk siis volbriööl mingi tseremoonia korraldada.”

      Roger noogutas, püüdes harjuda kujutluspildiga, kuidas vanapoolne, ülimalt korralik proua Graham võtab osa paganlikest rituaalidest ja tantsib koidukiirtes keset kiviringe. Ise suutis ta druiidide tseremooniate kohta meenutada vaid seda, et mõnel juhul toodi ohvriks inimesi, põletades neid vitstest korvis, mis tundus ühe presbüterlasest šoti vanadaami puhul veelgi uskumatum.

      „Siin suhteliselt lähedal on ühe mäekünka otsas kividest ring. Ja meie hiilisime koidu eel sinna, et, noh, nende järele luurata,” jätkas Claire vabandavalt õlgu kehitades. „Teate ju küll, millised need teadlased on; niipea kui asi puudutab nende uurimisteemat, on südametunnistus nagu käega pühitud, rääkimata mingist sotsiaalsest taktitundest.” Roger krimpsutas selle peale nägu, kuid noogutas hapult nõusoleku märgiks.

      „Ja seal nad olidki, proua Graham kaasa arvatud, voodilinad ümber ja tantsisid kiviringis. Frank oli vaimustuses,” lisas ta muiates. „Ja pilt oli tõesti muljetavaldav, isegi mulle.”

      Ta pidas hetke vahet ja silmitses Rogerit kaalutlevalt.

      „Kuulsin, et proua Graham suri mõne aasta eest. Aga mind huvitab…ega te ei tea, kas tal sugulasi oli? Ma usun, et sellisesse gruppi kuulumine võib olla päritav; võib-olla leidub mõni tütar või tütretütar, kes oskaks mulle sellest rohkem rääkida.”

      „Jaa,” sõnas Roger aeglaselt. „On olemas tütretütar, tema nimi on Fiona, Fiona Graham. Kui proua Graham suri, siis ta tuli õieti siia pastoraati appi; vikaar oli juba nii vana, et ei saanud enam üksinda päriselt hakkama.”

      Kui miski võis konkurentsi pakkuda kujutluspildile voodilinas ringi kargavast emand Grahamist, siis oli see mõte üheksateistaastasele Fionale kui iidse salateaduse hoidjale, aga Roger kogus ennast tarmukalt ja jätkas:

      „Kahjuks ei ole ta praegu siin. Aga ma võin seda asja uurida.”

      Claire viipas sihvaka käega tõrjuvalt. „Ärge tehke endale tüli. Küll teinekord jõuab. Me oleme niigi juba palju teie aega raisanud.”

      Ja Rogeri ehmatuseks asetas Claire oma tühja klaasi toolide vahel asuvale lauakesele, Brianna aga lisas sellele üpriski varmalt enda täis klaasi. Roger märkas, et Brianna Randall närib küüsi. See väike ebatäiuslikkuse ilming andis talle julgust astuda veel üks samm. Tüdruk äratas temas huvi, ta ei tahtnud, et too lahkuks ilma mingi kokkuleppeta tulevikus kohtuda.

      „Mis puutub kiviringidesse,” lisas Roger kiirelt, „siis ma arvan, et ma tean seda, mida te mainisite. See on üsna efektne ja linnast mitte väga kaugel.” Ta naeratas otse Brianna Randallile ja registreeris masinlikult pisiasja, et tüdrukul on ühel põsenukil kolm väikest tedretähni. „Mõtlesin, et ehk alustaks seda projekti väikese reisiga Broch Tuarachi. Kiviring jääb tee peale, nii et võib-olla… – oooh!”

      Claire Randall oli oma punnis käekotiga järsu liigutuse teinud ja mõlemad viskiklaasid põrandale paisanud, nii et Rogeri süli ja reied ühelinnaseviskist ning ohtrast soodaveest ujusid.

      „Oh issand, andke andeks,” palus Claire ilmselgelt pea kaotanult. Ta kummardus ja hakkas klaasikilde üles korjama, hoolimata Rogeri ebamäärastest katsetest teda takistada.

      Brianna, kes oli puhvetilt peotäie riidest salvrätte võtnud ja appi tulnud, ütles: „Tõepoolest, ema, ma ei tea, kuidas nad lubavad sul opereerida. Sinu kätte ei saa usaldada midagi, mis on väiksem kui leivakast. Vaata, sa oled isegi Rogeri kingad viskiga üle valanud.” Ta põlvitas ja hakkas laialipritsinud viskit ning klaasikilde tarmukalt kokku pühkima. „Ja tema püksid ka.”

      Napsanud hunnikust uue salvräti ja selle käele visanud, võttis ta energiliselt ette Rogeri jalanõud, nii et tema punane juuksepahmakas hullunult mehe põlvede juures õõtsus. Ta pea kerkis sedamööda, kuidas ta kingade juurest püksisäärte ja reiteni jõudis, tupsutades pesusametile tekkinud märgi laike. Roger sulges silmad ja mõtles meeleheitlikult kohutavatele liiklusõnnetustele maanteel, erinevatest viisidest, kuidas koguda sisemaiseid makse ja maavälistest koletistest – ükskõik millest, mis vaid aitaks tal ennast mitte häbistada, sellal kui Brianna Randalli soe hingeõhk pehmelt läbi märja püksiriide tungis.

      „Ee, võib-olla te teeksite ülejäänu ise?”

      Hääl tuli kuskilt tema nina kõrguselt; ta avas silmad ja nägi sügavsiniste silmade paari endale laia naeratuse saatel otsa vaatamas. Roger võttis pakutud salvräti nõrga käega vastu, ise hingeldades, nagu oleks äsja rongi eest põgenenud.

      Pükste nühkimiseks pead kummardades märkas ta Claire Randalli pilku, milles segunesid kaastunne ja lõbusus. Midagi muud tema pilgust ei paistnud; ei jälgegi sellest sähvatusest, mida ta arvas olevat näinud Claire’i silmis hetk enne õnnetust. Segaduses, nagu Roger oli, otsustas ta, et tegemist peab olema fantaasiaviljaga. Sest miks põrgu päralt pidanuks naine seda tegema meelega?

      „Ema, mis ajast sa druiidide vastu huvi tunned?”

      Briannale näis juba see mõte kangesti nalja tegevat; panin tähele, kui ta endale põske hammustas, kui ma Roger Wakefieldiga lobisesin, ja lai naeratus, mida ta siis oli varjanud, oli nüüd üle kogu ta näo valgunud. „Kas võtad kah voodilina ja lööd nendega kampa?”

      „Kindlasti