Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat. Diana Gabaldon

Sest otse ta ees seisis nimi, mida ta oli parajasti kujutlenud abiellumisloal. Randall.

      Muidugi mitte Brianna Randall, vaid Claire Randall. Pealkiri teatas: SURNUIST ÜLES TÕUSNUD. Allpool oli Claire Randalli pilt, kes oli kakskümmend aastat noorem, kuid nägi peaaegu samasugune välja kui praegu, kui näoilme välja arvata. Foto kujutas teda pulksirge seljaga haiglavoodil istumas, juuksed sassis ja lehvimas nagu lipud, tundlik suu kitsaks kriipsuks surutud ja needsamad ebatavalised silmad otse objektiivi vaatamas.

      Rabatult lasi Roger väljalõigete paki pöidla alt läbi ja asus neid siis tähelepanelikumalt lugema. Ehkki ajalehed olid kogu loo võimalikult vahule kloppinud, oli fakte vähevõitu.

      Claire Randall, nimeka ajaloolase dr Franklin W. Randalli abikaasa, oli 1946. aasta kevadel, kui nad Šotimaal Invernessis puhkasid, kadunuks jäänud. Leiti üles tema auto, kuid naine ise oli jäljetult kadunud. Kõik otsingud jäid tulemuseta ja politsei ning murest murtud abikaasa pidid lõpuks leppima oletusega, et Claire Randalli mõrvas mõni hulkur ja tema surnukeha lebab mõnes Invernessi ümbruse kaljulõhes.

      Kuid 1948. aastal, ligi kolm aastat hiljem, ilmus Claire Randall uuesti välja. Ta leiti, pea sassis ja riided räbalais, uitamas sellesama koha lähedal, kus ta oli kadunud. Füüsiliselt heas seisundis, ehkki veidi alatoidetud, oli proua Randall psüühiliselt tasakaalutu ja ebaadekvaatne.

      Kergitanud veidi kulmu mõtte peale, et Claire Randall võiks kunagi olla ebaadekvaatne, lappas Roger läbi ka ülejäänud artiklid. Neist ei saanud ta lisaks teada muud kui seda, et proua Randall viidi kohalikku haiglasse ilmastikumõjudest ja šokist toibuma. Lisatud olid fotod üliõnnelikust abikaasast Franklin Randallist. Abikaasa näeb piltidel välja pigem jahmunud kui üliõnnelik, mõtles Roger kriitiliselt, aga raske on talle seda pahaks panna.

      Ta uuris fotosid huviga. Frank Randall oli sihvakas, tumedajuukseline, kena ja aristokraatliku välimusega mees. Kui ta haigla uksele tardunult, teel oma taasilmunud naist külastama, imestaval pilgul fotograafi vaatas, siis aimus tema kehahoius elumehelikku elegantsi.

      Roger silmitses mehe pikka kitsast lõuajoont ja peakuju ning taipas, et ta otsib isa näost Brianna näojooni. See hakkas teda huvitama, ta tõusis püsti ja võttis riiulist ühe Frank Randalli teose. Raamatu ümbrispaberi pöördelt leidis ta parema pildi. Sellel oli Frank Randalli nägu värvitrükis ja otsevaates. Ei, tema juuksed olid kahtlemata pruunid ja mitte tumepunased. Brianna leegitsev ilu peab pärinema mõnelt vanavanemalt, samuti kui tema tumesinised silmad, viltu nagu kassil. Need olid ilusad silmad, kuid mitte sellised nagu emal. Ega ka mitte nagu isal. Ükskõik kuidas ta ka püüdis, ei suutnud Roger kuulsa ajaloolase näost leida jälgegi lõõmavast jumalannast.

      Ohates sulges Roger raamatu ja korjas väljalõiked kokku. Ei, ta peab selle kuutõbise ööhulkumise lõpetama ja tööle hakkama, muidu passib ta siin veel terve aasta.

      Ta hakkas ajalehetükke juba tagasi panema kui talle puutus silma pealkiri KAS HALDJATE RÖÖVITUD? Õieti mitte pealkiri ise, vaid otse selle kohale trükitud kuupäev. 6. mai 1948.

      Ta pani väljalõike ettevaatlikult käest, nagu see oleks pomm, mis võib peos lõhkeda. Ta sulges silmad ja püüdis meenutada vestlust Randallidega. „Massachusettsis peab olema kakskümmend üks, enne kui ametlikult juua võib,” oli Claire öelnud. „Breel on sellest kaheksa kuud puudu.” Tähendab siis kakskümmend. Brianna Randall oli kahekümne aastane.

      Suutmata nii kiiresti tagurpidi arvutada, tõusis Roger püsti ja lehitses natuke igavest kalendrit, mida vikaar oli kasutanud ja selle ümber ülekuhjatud seinale ka pisut ruumi jätnud. Ta leidis kuupäeva ja kivistus, näpp vastu paberit surutud ning nägu kaame.

      Claire Randall oli oma müstiliselt äraolekult naasnud sassis juustega, alatoidetult, ebaadekvaatselt – ja rasedalt.

      Tükk aega hiljem sai Roger lõpuks und, kuid pika ülevaloleku tõttu ärkas ta hilja ja roidunult, tärkava peavaluga, mille vastu ei aidanud ei külm dušš ega Fiona elav vadistamine hommikusöögi ajal.

      Enesetunne muutus nii rõhuvaks, et ta jättis töö pooleli ja läks jalutama. Läbi kerge vihmasaju kõndides tundis ta, kuidas värske õhk peavalu leevendab, kuid õnnetuseks koguni sel määral, et ta hakkas uuesti mõtlema läinudöise avastuse asjaoludele.

      Brianna ei teadnud. See avaldus selgelt viisis, kuidas ta oma isast rääkis – või õieti mehest, keda ta oma isaks pidas, Frank Randallist. Ja paistis nii, et Claire ei tahagi, et ta teaks, muidu oleks ta tütrele ise rääkinud. Kui Šotimaale sõit polnud just mõeldud sellekohase ülestunnistuse prelüüdiks. Pärisisa pidi olema šotlane; lõpuks oli Claire kadunud ja jälle välja ilmunud Šotimaal. Kas isa oli veel siin?

      See oli jahmatav mõte. Ehk oli Claire tütre selleks Šotimaale toonud, et talle tema isa tutvustada? Roger raputas kahtlevalt pead. Selline asi on kuradi ohtlik. Briannale kindlasti suur vapustus ja lõikavalt valus ka Claire’ile endale. Ja ehmatab isagi poolsurnuks. Kusjuures tüdruk armastas Frank Randalli kahtlemata südamest. Mis tunne tal peab olema, kui selgub, et mehel, keda ta eluaeg on armastanud ja jumaldanud, puudub temaga igasugune vereside?

      Rogeril oli kõigi asjaosaliste pärast, kaasa arvatud ta ise, halb tunne. Ta ei olnud endale selles loos mingit osa taotlenud ja ta soovinuks viibida sellessamas õndsas teadmatuses kui eile. Claire Randall meeldis talle, meeldis väga, ja Rogerile oli mõte naise truudusetusest eemaletõukav. Samal ajal sõitles ta ennast selle vanamoodsa sentimentaalsuse eest. Kust sa tead, milline ta elu Frank Randalliga oli? Võib-olla tal oli mõjuvaid põhjusi, miks minna teisega. Kuid miks ta sel juhul tagasi tuli?

      Higi voolamas ja tuju halb, kõmpis Roger koju tagasi. Ta võttis koridoris jaki seljast ja läks trepist üles, et vanni minna. Vann aitas tal vahel lõdvestuda ja ta tundis, et tal on seda hädasti vaja.

      Roger libistas käe üle riidekapis rippuvate riidepuude ja sasis kinni oma vanast pulstunud froteehommikumantlist. Kuid siis ta peatus hetkeks ja sirutas käe hoopis kapi tahaotsa, lükates riidepuid piki latti, kuni ulatus selleni, mida soovis.

      Ta silmitses vana nässakat hommikumantlit kiindunult. Siidriide kollane põhitoon oli ookrikarvaliseks pleekinud, aga kirevad paabulinnud olid sama uhked kui vanasti, laotades isandliku hooletusega laiali oma sabasid ja silmitsedes vaatajat musti pärle meenutavate silmadega. Roger tõstis pehme kanga endale nina alla, pani silmad kinni ja tõmbas sügavalt ninaga. Borkum Riffi tubaka ja mahaloksutatud viski lõhn tõi kadunud vikaar Wake-fieldi tagasi veel elavamalt, kui tema paberitega kaetud sein seda iial suutnud oleks.

      Oh kui palju kordi oli ta sisse hinganud sedasama rahustavat lõhna, millesse segunes ka terake Old Spice’i odekolonni, nägu surutud vastu pehmet siidi, vikaari töntsakad käed varjupaika pakkudes kaitsvalt ta ümber. Ta oli vanamehe muud rõivad Oxfamile andnud, aga sellest riidetükist ei suutnud ta kuidagi lahkuda.

      Hetkelise tuju ajel tõmbas ta hommikumantli paljastele õlgadele ja tundis üllatunult, kui mõnusalt soe see on, nagu oleks keegi sõrmedega üle naha libistanud. Ta kohendas siidkanga all mõnuga õlgu, tõmbas siis hommikumantli kõvemini ümber ja vöö hooletu sõlmega kinni.

      Olles valvel Fiona võimalikuks rünnakuks, läks ta ettevaatlikult mööda ülemist koridori vannituppa. Gaasiahi seisis vanni päitsis nagu pühaveeallika valvur, jässakas ja igavene. Rogeri lapsepõlvemälestuste hulka kuulus ka iganädalane hirmutunne, kui ta pidi gaasiahju vannivee kuumutamiseks tulekiviläitjaga kütte panema ja gaas ähvardava pahinaga ta nina eest mööda voolas, tema käed olid aga plahvatuse ja silmapilkse surma kartusest higised ning libedad ja libisesid abitult mööda süütaja metallkülge.

      Gaasiahju salapärast sisemust juhtis nüüdseks juba ammu automaatika ja ahi vulksus vaikselt omaette ning nähtamatute gaasileekide sõõr mürises ja sahises gaasiahju jalamil kuskil metallkatte taga. Roger pööras mõrase kuumakraani põhja ja külmakraani poole peale ja jäi siis ennast peeglist uurima, kuniks vann täis voolab.

      Midagi nagu väga viga ei oleks, mõtles ta kõhtu sisse tõmmates ja peeglist tervenisti ära paistva ukse taustal sirgu ajades. Kindel. Trimmis. Sihvakas, aga mitte ülemäära pikakoivaline. Õlgadest võib-olla veidi luider? Ta kortsutas arvustavalt kulmu ja painutas oma kõhna keha ette ning taha.

      Ta