Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat. Diana Gabaldon

mõnegi teie nimekirjas sisalduva nime,” ütles ta Claire’ile, paludes tal kabinetti astuda. „See on väga kummaline – ma ei ole seni avastanud ühtki, kes kindlalt langes Cullodeni juures. Arvasin, et tuvastasin kolm sellist, kuid siis selgus, et tegemist oli samanimeliste meestega, kes teenisid teistes rügementides.” Ta vaatas doktor Randallile otsa. Viimane seisis liikumatult, käsi tooli käetoest kinni hoidmas, nagu oleks ta unustanud, kus ta on.

      „Seda et… ehk istuksite?” ütles Roger, mispeale Claire kerge võpatuse saatel noogutas ja kiirelt tooliservale maandus. Roger silmitses teda imestunult, kuid jätkas, tõmmates välja kausta märkmetega ja ulatades selle naisele.

      „Nagu ma ütlesin, see on kummaline. Ma pole päris kõiki isikuid veel identifitseerinud; ilmselt tuleb minna ja tuhlata Broch Tuarachi ümbruse kirikuraamatutes ja surnuaedadel. Enamiku neist dokumentidest leidsin oma isa paberite hulgast. Aga kui arvestada, et kõik need mehed olid Cullodeni lahingus, siis oleks pidanud välja tulema kasvõi üks seal langenu. Eriti kui nad olid, nagu te ütlete, ühes Fraserite rügemendis; need olid peaaegu kõik lahingu tulipunktis, kõige palavamas kohas.”

      „Ma tean.” Miski tema hääles sundis Rogerit segaduses pilku tõstma, kuid Claire’i nägu ta ei näinud, sest viimane oli kummardunud laua kohale. Suurem osa pabereist olid Rogeri enda käega tehtud koopiad, sest fotokopeerimise kõrge kunst ei olnud veel Stuartite fondi haldavasse riiklikku arhiivi jõudnud, kuid leidus ka üksikuid originaaldokumente, välja kaevatud kadunud vikaar Wakefieldi tohutust 18. sajandi kogust. Claire lehitses neid ettevaatlikult, puudutamata õrna paberit rohkem kui hädavajalik.

      „Teil on õigus, see on veider.” Nüüd mõistis Roger, et Claire hääles kumav toon – see oli erutus, millega segunesid rõõm ja kergendus. Nagu oleks ta seda eeldanud. Või lootnud.

      „Öelge mulle…” Claire jäi kõhklema. „Need, keda te leidsite. Mis neist sai, kui nad Cullodeni lahingus surma ei saanud?”

      Rogerit üllatas, et see Claire’ile nii palju korda läks, kuid ta võttis kuulekalt tulemuste kausta ja tegi lahti. „Kaks neist olid kirjas laeva munsterrollis ja nad emigreerusid varsti pärast Cullodenit Ameerikasse. Neli surid umbes aasta hiljem loomulikku surma – selles pole midagi üllatavat, pärast Cullodenit tuli raske näljahäda ja mägismaal suri palju inimesi. Ja selle leidsin ma ühest kirikuraamatust – aga mitte sealt kihelkonnast, kust ta pärit oli. Kuid ma olen üsna kindel, et ta on üks teie meestest.”

      Roger märkas naise õlgadesse tekkinud pinget alles siis, kui see järele andis.

      „Kas te soovite, et ma siiski ka ülejäänud üles otsiksin?” küsis ta lootes, et vastus on jaatav. Rogeri pilk püsis Briannal, kes paistis Claire’i õla tagant. Tüdruk seisis korkseina ääres poolenisti küljetsi, nagu ema projekt teda ei huvitaks, kuid Roger nägi ta kulmude vahel väikest püstist kortsu.

      Võib-olla tundis ta sedasama, mida Roger – veidrat allasurutud elevust, mis ümbritses Claire’i nagu magnetväli. Roger oli tajunud seda kohe, kui Claire sisse astus, ja tema jutt oli välja ainult tugevdanud.

      Tema mõtted katkestas koputus kabinetiuksele. Uks avanes ja sisse astus Fiona Graham, lükates täisvarustuses teekäru – kann, tassid, linikud, kolme sorti võileivad, kreemisaiad, moosikoogid ja küpsised kooretarretisega.

      „Oih!” hüüatas Brianna seda nähes. „Kas see kõik on meile või ootate te veel kümmet külalist?”

      Claire Randall heitis pilgu ilmet võtvale teelauale ja naeratas. Magnetväli püsis, kuid oli suure tahtepingutusega alla surutud. Roger märkas ta kätt, mis oli nii kõvasti seeliku külge klammerdunud, et sõrmus lihasesse lõikus.

      „See teejoomine on nii rikkalik, et me ei pea pärast enam mitu nädalat sööma,” ütles ta. „Lihtsalt suurepärane vaatepilt!”

      Fiona nägu säras. Ta oli lühikest kasvu, tüse ja kena nagu väike pruun kana. Roger ohkas sisimas. Ehkki tal oli hea meel, et võis külalislahkust osutada, teadis ta hästi, et need hõrgutavad suupisted olid mõeldud muljet avaldama talle, mitte külalistele. Üheksateistaastasel Fional oli üksainus palav südamesoov. Mehele saada. Soovitavalt hea ametikohaga mehele. Kui Roger nädala aja eest kohale saabus, et vikaari paberimajandust koristama hakata, oli ta mehe üle vaadanud ja otsusele jõudnud, et ajaloo abiprofessor on parim, mida Invernessis võtta.

      Sellest päevast peale nuumati Rogerit nagu jõuluhane, tema kingad olid viksitud, toasussid ja hambahari valmis pandud, voodi üles tehtud ja mantel harjatud, õhtune ajaleht toodi söögituppa ja pandi taldriku kõrvale, tema kaelasooni masseeriti, kui ta liiga kaua laua taga tööd oli teinud ning talle esitati pidevalt osavõtlikke küsimusi ihulise mugavuse, vaimse seisundi ja tervisliku olukorra kohta. Roger ei olnud iial varem kogenud nii agressiivset hoolitsust.

      Ühesõnaga, Fiona ajas ta hulluks. Rogeri praegune natuke habemessekasvanud olek oligi pigem vastuhakk Fiona lakkamatule pealekäimisele kui tagasilangemine sellesse loomulikku korratusse, mida naudivad töö ja seltskonna paine alt ajutiselt pääsenud mehed.

      Kujutluspilt sellest, kuidas ta on pühade abielusidemetega igaveseks Fiona Grahami külge aheldatud, jäätas tal vere soontes. Oma lakkamatu ümmardamisega teeks ta Rogeri ühe aastaga vaimuhaigeks. Ja pealekauba oli veel Brianna Randall, kes praegu mõtlikult teekäru silmitses, justkui mõeldes, millest alustada.

      Roger oli sel pärastlõunal oma tähelepanu püüdlikult Claire’ile ja tema projektile pühendanud, vältides tema tütre piilumist. Claire Randall oli sarmikas, sihvaka kehaehituse ja läbikumava nahaga, mis teeb ta veel kuuekümneseltki umbes samasuguseks kui kahekümneselt. Kuid pilk Brianna Randallile võttis Rogeril hinge kinni.

      Tema kehahoiak oli kuningannalik ja mitte kühmus, nagu see pikkadel tüdrukutel kipub olema. Võttes arvesse ema sirget selga ja elegantset hoiakut, ei olnud Rogeril raske arvata, kust Brianna need omadused pärinud oli. Kuid mitte oma pika kasvu ja õlgadeni langevate punaste, kuldselt ning vaskselt sätendavate juuste kaskaadi, mida viirutasid merevaigu- ja kaneelikarva triibud ning mis ümbritses tavaliselt ta nägu ja õlgu nagu mantel. Nii tumesinised silmad, et tundusid mõnes valguses peaaegu mustad. Emalt ei saanud tulla ka lai, helde suu, mille täidlane alahuul lausa ootas näkitsevaid suudlusi ja kirglikke hammustusi. Need asjad pidi ta olema pärinud isalt.

      Üldiselt oli Roger rõõmus, et tüdruku isa kohal ei viibinud, sest ta oleks Rogeri salajaste mõtete peale kindlasti isaviisi solvunud. Roger kartis pööraselt, et need mõtted on ta näost näha.

      „Tee, jah?” ütles ta hoogsalt. „Suurepärane. Hiilgav. Paistab väga isuäratav, Fiona. Ee, aitäh. Ma, seesamune, ei usu, et meil midagi rohkem vaja oleks.”

      Ignoreerides ilmset vihjet, et ta võiks nüüd lahkuda, noogutas Fiona külaliste komplimentide peale armulikult, jaotas linikud ja tassid vilunud liigutustega laiali, valas teed, saatis koogitaldriku ringi käima ning näis olevat valmis igaveseks kohale jääma ja perenaist mängima.

      „Pane küpsisele kreemi ka peale, Rog… see tähendab, härra Wake-field,” soovitas ta ja vastust ära ootamata juba tõstiski seda. „Sa oled ülearu kõhn, peaksid juurde võtma.” Fiona heitis Briannale vandeseltslasliku pilgu ja sõnas: „Teate küll, millised need mehed on. Kui mõni naisterahvas nende järele ei vaata, siis ei söö nad kunagi korralikult.”

      „Siis on tal küll vedanud, et te tema eest hoolitsete,” kostis Brianna viisakalt.

      Roger tõmbas sügavalt hinge ja painutas mitu korda sõrmi, kuni kõrvetav iha Fiona ära kägistada üle läks.

      „Fiona,” ütles ta, „kas sa, mm, teeksid mulle ühe väikese teene?”

      Tüdruk läks särama nagu kõrvitsalatern ja tema suule venis innukas naeratus – mõtleks, ta saab midagi mehe heaks teha. „Muidugi, Rog… – härra Wakefield! Mida iganes!”

      Roger tundis ähmaselt häbi, kuid kinnitas endale, et lõppude lõpuks on see ka tüdruku huvides. Kui ta ei lahku, siis Roger varsti ei vastuta enam oma tegude eest ja teeb midagi, mida nad mõlemad kahetsevad.

      „Suur tänu, Fiona. Ei midagi väga keerulist; ma ainult paluks sul tuua…”