Politsei. Jo Nesbø

Kui ma õigesti mäletan, oli eelmise sotsiaalnõuniku kabinet väiksem ja kusagil allpool.”

      „Mitte too vaade,” ütles naine. „See.”

      Mikael keeras näo naise poole. Oslo vastne sotsiaalteenuste ja narkotalituse linnanõunik oli jalad harki ajanud. Aluspüksid olid tema kõrval aknalaual. Isabelle oli korduvalt öelnud, et pole iial mõistnud raseeritud tussi võlu, aga Mikael mõtles sellesse padrikusse vahtides, et peaks ometi leiduma mingi kompromiss, ja kordas pominal vaate iseloomustust. Lihtsalt vapustav.

      Kontsad laksatasid parketile ja naine astus Mikaeli juurde. Pühkis tema pintsakureväärilt nähtamatu tolmukübeme. Ka ilma tikkkontsadeta oli ta Mikaelist terve sentimeetri pikem, aga nüüd lausa kõrgus tema kohal. Mikaeli see ei heidutanud. Vastupidi, naise füüsiline suurus ja domineeriv isiksus oli talle paras proovikivi. Mehena nõudis see temalt hoopis enam kui väike ja sale Ulla oma leebe leplikkusega. „Minu meelest on päris õiglane, et sina mu kabineti sisse õnnistad. Ilma sinu … koostöövalmiduseta ei oleks ma seda tööd saanud.”

      „Ja vastupidi,” ütles Mikael Bellman. Ta tõmbas ninaga naise lõhnaõli lõhna. See oli tuttav. See oli … sama kui Ullal? Tom Fordi lõhnaõli, mis selle nimi oligi? Black Orchid. Mida ta pidi Ullale ostma Pariisist või Londonist, sest Norrast oli seda võimatu hankida. Kokkusattumus tundus ebausutav.

      Ta nägi naise silmis naeru, kui too tema jahmatust märkas. Ta põimis käed Mikaeli kukla taga kokku ja kallutas pea naerdes taha. „Anna andeks, ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.”

      Kurat võtaks, muidugi, pärast uue maja soolaleivapidu oli Ulla kurtnud, et tema lõhnaõlipudel on kadunud, et mõni Mikaeli prominentne külaline on selle sisse vehkinud. Mikael oli üsna veendunud, et see oli üks kohalik Manglerudist, nimelt Truls Berntsen. Mikaelile polnud teadmata, et Truls on juba noorusaastatest peale Ullasse lootusetult armunud. Mõistagi ei olnud ta seda iial maininud ei naisele ega Trulsile. Ka mitte lõhnaõlipudeli asja. Sest parem, kui Truls vehkis sisse Ulla lõhnaõli ja mitte aluspüksid.

      „Kas sa ei ole mõelnud, et see võibki olla sinu häda,” ütles Mikael. „Et sa ei suuda vastu panna.”

      Naine kudrutas naerda. Sulges silmad. Tema pikad ja tugevad sõrmed lasid üksteisest Mikaeli kukla taga lahti, liikusid tema pihale ning pugesid püksirihma alla. Ta vaatas meest, pilgus kerge pettumus.

      „Mis lahti, sokuke?”

      „Arstid ütlevad, et ta ei sure,” ütles Mikael. „Ja viimane uudis on see, et ta avaldab märke, nagu hakkaks koomast välja tulema.”

      „Kuidas? Kas ta liigutab?”

      „Ei, aga EEG näitab muutusi ja nad on alustanud neurofüsioloogilisi uuringuid.”

      „Mis siis?” Naise huuled olid Mikaeli omade vastas. „Kas sa kardad teda?”

      „Ma ei karda mitte teda, vaid seda, mida ta võib rääkida. Meist.”

      „Miks ta peaks midagi nii rumalat tegema? Ta on üksi, tal ei ole sellest midagi võita.”

      „Ütleme nii, kullake,” lausus Mikael ja lükkas Isabelle käe eemale. „Mõte sellest, et on olemas keegi, kes võiks tunnistada, et oma isikliku karjääri edendamiseks tegime nii mina kui ka sina koostööd uimastimüüjaga …”

      „Kuule,” ütles Isabelle. „Me ei teinud muud, kui sekkusime tasa ja targu ega lasknud turujõududel omapäi peremehetseda. See on hea ja järeleproovitud tööerakonnapoliitika, kullake. Me võimaldasime Assajevil saada uimastimüügi monopoli ja võtsime kinni kõik teised narkoparunid, sest Assajevi kraamiga oli vähem üledoose. Kõik muu oleks olnud halb narkopoliitika.”

      Mikaelil tikkus naeratus näole. „Ma näen, et sa oled käinud väitluskursustel oma kõneoskusi täiendamas.”

      „Kas vahetaks teemat, kullake?” Naine võttis ta lipsust õrnalt kinni.

      „Kas sa saad aru, mida kohus sellest arvaks? Et mina sain politseiprefekti ja sina sotsiaalnõuniku ametisse ainult seetõttu, et näis, nagu oleksime meie ainuisikuliselt löönud Oslo tänavatel platsi puhtaks ja vähendanud surmajuhtumeid. Kuigi me tegelikult lasime Assajevil hävitada asitõendeid, tappa konkurendid ja müüa sellist kraami, mis on heroiinist neli korda kangem ja sõltuvust tekitavam.”

      „Mmm. Mul läheb täitsa märjaks, kui sa niimoodi räägid …” Naine tõmbas ta enda ligi. Tema keel oli mehe suus ja Mikael kuulis tema sukkade sahinat, kui ta oma reit vastu mehe oma hõõrus. Ta tõmbas Mikaeli endaga kaasa, kui taarudes kirjutuslaua poole taganes.

      „Kui ta haiglas ärkab ja lobisema kukub …”

      „Pea suu, ma ei kutsunud sind siia selleks, et padrata.” Naise sõrmed tegutsesid Mikaeli rihmapandla kallal.

      „Me peame ühe probleemi lahendama, Isabelle.”

      „Ma saan sellest aru, aga nüüd, kus sa oled politseiprefekt, oled sa sattunud prioriteetide nimekirja, kullake. Ja just praegu on raekoja prioriteet see.”

      Mikaelil õnnestus tema käsi peatada.

      Naine ohkas. „No olgu. Lase kuulda, mis sa välja mõtlesid?”

      „Et teda tuleb ähvardada. Usutavalt.”

      „Miks ähvardada, miks mitte ühekorraga otsa peale teha?”

      Mikael pahvatas naerma. Kuni taipas, et naine mõtleb seda tõsiselt. Ja et ta polnud isegi järelemõtlemisaega vajanud.

      „Sest …” Hääl kindel, vaatas Mikael naisele silma. Püüdis olla seesama suveräänne Mikael Bellman, kes ta oli olnud pool tundi tagasi, kui ta uurimisrühma ees seisis. Püüdis leida vastust. Aga naine jõudis temast ette.

      „Sest sa ei julge. Vaatame, kas leiame kollastelt lehekülgedelt „Aktiivse surmaabi”? Sina annad korralduse politseivalve maha võtta, vahendite väärkasutus ja nii edasi ja nii edasi, ja seejärel tuleb patsiendile kollastelt lehekülgedelt ootamatu külaline. Ootamatu temale. Või ei, muide, sa võid ju saata varju. Beavise. Truls Berntseni. Ta teeb raha eest kõike, kas pole?”

      Mikael raputas kahtlevalt pead. „Esiteks on valve määranud mõrvarühma juht Gunnar Hagen. Kui patsient tapetakse kohe pärast seda, kui ma Hageni korraldusest üle astun, näitaks see mind halvas valguses, kui nii võib öelda. Teiseks pole meil tapmist vaja.”

      „Pane mu sõnu hästi tähele, kullake. Ükski poliitik pole oma nõuandjast parem. Sellepärast on tippu jõudmise eelduseks see, et ümbritsed end alati inimestega, kes on sinust targemad. Ja ma olen hakanud kahtlema, kas sa oled ikka minust targem, Mikael. Sest esiteks ei suuda sa seda politseinikutapjat kinni püüda. Ja siis ei tea sa, kuidas lahendada lihtsat probleemi koomas mehega. Nii et kui sa mind nüüd keppida ka ei taha, pean ma endalt küsima: „Milleks mulle see mees?” Kas sa oskad mulle vastata?”

      „Isabelle …”

      „Ma võtan seda kui eitust. Nii et pane tähele, me teeme nii …”

      Mikael pidi tahtmatult naist imetlema. Jahe, vaoshoitud professionaalsus, kuid samas ka riskialdis, etteaimamatu, mis pani kolleegid kohkunult eemale tõmbuma. Mõned pidasid teda otsekui peruks hobuseks, aga nad ei olnud taibanud, et ebakindluse tekitamine oli osa Isabelle Skøyeni mängust. Ta oli seda tüüpi inimene, kes jõudis lühikese ajaga kaugemale ja kõrgemale kui kõik teised. Ja kes – kui see juhtuks – kukuks ka kõrgemalt ja valusamalt. Asi polnud selles, nagu poleks Mikael Bellman ennast Isabelle Skøyenis ära tundnud, kuid naine oli tema äärmuslik väljaanne. Ja imelikul kombel ei tõmmanud ta Mikaeli kaasa, vaid tegi ta hoopis ettevaatlikumaks.

      „Esialgu ei ole patsient veel ärganud, nii et me ei võta midagi ette,” ütles Isabelle. „Ma tunnen Enebakkis ühte anesteesiaõde. Väga kahtlane kuju. Ta hangib mulle tablette, mida mina kui poliitik ei saa ju minna tänavalt ostma. Raha eest on ta – nagu Beavis – peaaegu kõigeks valmis. Ja ka seksi eest. Mis sellesse puutub …”

      Ta oli istunud kirjutuslaua servale, kergitanud ennast, ajanud jalad laiali ja tõmmanud ühe ropsuga mehe püksinööbid