Politsei. Jo Nesbø

tõusis, võttis ajalehe ja läks akna alla. Kus kuradi kohas see globaalne soojenemine peaks olema, mida lubati? Ta vaatas ajalehte, aga ei jaksanud korraga, ja viskas selle eemale. Kuude ja nädalate pikkune ajalehe puurimine oli teda ära tüüdanud. Surnuks pekstud. Erakordsest vägivallast põhjustatud peavigastused. Erlend Venneslat jäävad leinama abikaasa, laps ja lapselaps. Sõbrad ja töökaaslased on šokis. „Soe ja sõbralik inimene.” – „Võimatu oli teda mitte armastada.” – „Lahke, aus ja salliv, tal ei olnud ühtegi vaenlast.” Ståle Aune tõmbas kopsud õhku täis. There is no dark side of the moon, not really. Matter of fact, it’s all dark.

      Ta vaatas telefoni poole. Neil oli tema number. Kuid telefon vaikis. Täpselt nagu tüdruk unenäos.

      4. PEATÜKK

      Mõrvarühma juht Gunnar Hagen tõmbas käega üle lauba ja seejärel üle juustes avaneva laguuni. Peopessa kogunenud higi püüdis kinni kukalt ümbritsev tihe atoll. Tema ees istus juurdlusrühm. Hariliku tapmise korral oleks see koosnenud kaheteistkümnest inimesest. Aga kolleegi tapmine ei olnud harilik, mistõttu K2, mis oli viimase toolini hõivatud, mahutas praegu ära oma viiskümmend inimest. Kui arvata juurde haiguslehel olijad, koosnes rühm viiekümne kolmest inimesest. Ja peagi jääb neid veelgi haiguslehele, sest meediasurve annab tunda. Parim, mida selle juhtumi kohta võis öelda, oli see, et see oli kokku viinud kaks Norra suurimat mõrvajuurdluskeskust: mõrvarühma ja kripo. Igasugune rivaalitsemine jäeti kõrvale ja viimaks ometi suudeti ühendatud jõul koostööd teha, ilma et päevakorda kerkiksid muud teemad kui kolleegi tapja leidmine. Esimesed nädalad olid olnud täis indu ja teotahet ning pannud Hageni arvama, et asi laheneb kiiresti hoolimata tehniliste jälgede, tunnistajate, võimalike motiivide, võimalike kahtlusaluste ja võimalike või võimatute niidiotste puudumisest. Sel lihtsal põhjusel, et tahe oli nii võimas, võrk nii tihe ja nende käsutuses olevad ressursid nii piiramatud. Ja ometi.

      Hallid, väsinud näod vahtisid teda apaatiaga, mis oli viimastel nädalatel üha ilmsemaks muutunud. Ja võitlusmoraali ei olnud tõstnud ka eelmise päeva pressikonverents, mis oli oma palvega abi järele, tulgu see siis kust tahes, meenutanud näotult allaandmist. Täna oli veel kaks rühma liiget haiguslehele jäänud, ja need polnud inimesed, kes pisut tatise nina pärast püssi nurka viskaksid. Lisaks sellele, et Vennesla asi ei liikunud paigast, oli Gusto Hansseni juhtum lahterdatud lahendatust lahendamata juhtumiks pärast seda, kui Oleg Fauke vabastati ja Chris „Adidas” Reddy seejärel oma ülestunnistuse tagasi võttis. Nojah, Venneslaga seoses oli ka üks positiivne asjaolu, nimelt varjutas politseiniku tapmine narkopoisi Gusto tapmise nii täielikult, et press ei olnud iitsatanudki, et ka see asi veel õhus ripub.

      Hagen vaatas enda ees kõnepuldil olevat paberit. Seal oli kaks rida. Ainult. Hommikuseks nõupidamiseks vaid kaks rida.

      Gunnar Hagen köhatas. „Tere hommikust, armas rahvas. Nagu enamik meist teab, oleme pärast eilset pressikonverentsi päris palju vihjeid saanud. Kokku kaheksakümmend üheksa, millest õige mitut tasub lähemalt uurida.”

      Ta ei pruukinud öelda seda, mida kõik niigi teadsid, et pärast peaaegu kolme kuud on neil mõistus otsas, üheksakümmend protsenti vihjetest on tühi pahn, tavahullud, kes helistavad pidevalt ja ajavad joobnu pläma, tüübid, kes tahavad süüdi lavastada kellegi, kes nende kallimaga jalga laskis, või mõne naabri, kes jättis trepikoja koristamata, naljahambad või inimesed, kel on vajadus tähelepanu järele või lihtsalt kellegagi lobiseda. Öeldes „õige mitut”, mõtles ta tegelikult nelja. Nelja vihjet. Ja kui ta ütles „lähemalt uurida”, siis oli see puhas vale, sest kõik neli olid lõpuni uuritud. Ja viisid just sinna, kus nad praegu olid: eikuhugi.

      „Meil on täna suurtsugu külaline,” ütles Hagen ja taipas kohe, et keegi võib seda mõista vääriti kui sarkasmi. „Politseiprefekt tahtis tulla ja paar sõna lausuda. Mikael …”

      Hagen sulges mapi, tõstis selle üles ja asetas lauale, nagu sisaldaks see pakki uusi ja huvipakkuvaid dokumente ning mitte ühtainust A4-formaadis lehte, lootis, et tal õnnestus seda „suurtsugu” mahendada Bellmani eesnime kasutades, ja noogutas mehe poole, kes seisis saali tagaosas ukse kõrval.

      Noor politseiprefekt nõjatus vastu seina, käed risti rinnal, viivitas veidi, kuni kõik olid jõudnud end tema vaatamiseks ringi keerata, ning rebis end seejärel jõulise, nõtke liigutusega seina küljest lahti ja astus kiirel, enesekindlal sammul kõnepuldi poole. Näol kerge muie, nagu mõtleks ta millelegi lõbusale, tegi Bellman kõnepuldi juures elegantse kannapöörde, toetus küünarnukkidega puldile, kummardus ette ja vaatas neile otsa, just nagu tahaks rõhutada, et tal pole valmis kirjutatud kõnet, ja Hagen mõtles, et nüüd peaks Bellman küll vastama ootustele, mille tema lavaleastumine on üles kruvinud.

      „Mõni teist ehk teab, et ma tegelen mägironimisega,” ütles Mikael. „Ja kui ma niisugustel päevadel nagu täna ärkan ja aknast välja vaatan – nähtavus on null, lubatakse veel lund ja tugevnevat tuult –, siis mõtlen ma ühe mäe peale, mille otsa ma kavatsen ühel päeval ronida.”

      Bellman tegi pausi ja Hagen täheldas, et ootamatu sissejuhatus avaldas mõju: Bellman oli suutnud võita nende tähelepanu. Vähemalt esialgu. Aga Hagen teadis, et ületöötanud juurdlusrühma kannatus on viimse piiri peal ja nad ei kavatse seda varjata. Bellman on liiga noor, liiga lühikest aega prefektitoolil istunud ning jõudnud sinna liiga ülepeakaela, selleks et lubada tal oma kannatust proovile panna.

      „Mäel on juhuslikult sama nimi nagu sellel saalil. Mis on sama nimi, millega mõned teist on tähistanud Vennesla juhtumi. K2. See on hea nimi. Kõrguselt teine mägi maailmas. The Savage Mountain. Tippu tõusmiseks maailma raskeim. Iga nelja inimese kohta, kellel see on õnnestunud, tuleb üks hukkunu. Meie kavatsesime selle otsa ronida lõunaküljest, mida kutsutakse ka The Magic Line’iks. Seda on tehtud vaid kahel korral ja üldiselt peetakse seda rituaalseks enesetapuks. Kui ilm ja tuul peaksid natukenegi pöörama, oled koos mäega mässitud lumme ja külmakraadidesse, mida keegi meist ei suuda üle elada, igatahes mitte sealse väiksema hapnikuhulgaga kuupmeetri kohta, kui seda on vee all. Ja kuna tegemist on Himaalajaga, siis teavad kõik, et ilm ja tuul kohe kindlasti pööravad.”

      Väike paus.

      „Nii et miks ma peaksin just selle mäe tippu ronima?”

      Uus paus. Pikem, nagu loodaks ta saada vastust. Endiselt see kerge muie. Paus venis pikaks. Liiga pikaks, mõtles Hagen. Politseinikud ei hooli teatraalsest efektitsemisest.

      „Sest …” Bellman koputas sõrmega vastu kõnepuldi lauaplaati, „… sest see on maailma kõige hullem. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

      Mäkketõusuga ei kaasne hetkegi rõõmu, vaid üksnes mure, vaev ja hirm, mäehaigus, hapnikupuudus, erinevad eluohtliku paanika ja veel ohtlikuma apaatsuse seisundid. Ja kui sa tipus oled, pole mahti võidurõõmu nautida, vaid tuleb iga hinna eest tõendeid hankida, et oled tõepoolest tipus käinud, näiteks teha paar pilti, ja mitte petta end kujutlusega, et hullem on möödas, mitte vajuda mõnusasse tardumusse, vaid säilitada keskendumisvõime, täita oma ülesandeid süstemaatiliselt nagu programmeeritud robot, aga samal ajal ei tohi unustada olukorda hinnata. Hindad kogu aeg olukorda. Kuidas on ilm? Millest keha märku annab? Kus me oleme? Kui kaua me seal olnud oleme? Kuidas käib meeskonnakaaslaste käsi?”

      Ta astus sammukese kõnepuldist kaugemale.

      „Sest K2 on täies ulatuses mäkketõus ja vastupanu. Isegi alla minnes. Mäkketõus ja vastupanu. Ja just sellepärast tahtsime katset teha.”

      Saalis valitses vaikus. Hauavaikus. Ei mingit demonstratiivset haigutamist ega tooli all jalgadega sahistamist. Vaat kus sinder, mõtles Hagen, nad on tal peos.

      „Kaks sõna,” ütles Bellman. „Mitte kolm, ainult kaks. Vastupidavus ja üksmeel. Kavatsesin lisada ka auahnuse, aga see sõna pole kuigi tähtis ega suur nende kahe teise kõrval. Võite küsida, et mis mõtet on vastupidavusel ja üksmeelel, kui puudub auahne eesmärk. Võitlus võitluse pärast? Au ilma autasuta? Jah, ütlen ma, võitlus võitluse pärast. Au ilma autasuta. Kui Vennesla juhtumist veel paari aasta pärast räägitakse, siis just vastupanu võtmes. Et see paistis nii võimatu. Et mägi oli liiga järsk, ilm liiga halb, õhk liiga