Politsei. Jo Nesbø

on hoopis teise kurjategija kätetöö, kel on teine motiiv, aga kes oli väga nutikas Vennesla tapmist kopeerima, et politsei kahtlustaks sarimõrvarit ega otsiks kõige ilmsematest kohtadest. Aga just nimelt seda oli politsei teinud, otsinud kõige ilmsematest kohtadest, nagu oleks tegemist kahe eraldiseisva tapmisega. Ega olnud ka sealt midagi leidnud.

      Ja oligi politsei alguses tagasi. Politseinikumõrvar. Ja alguses tagasi oli ka ajakirjandus ning korrutas muudkui: miks ei suuda politsei tabada inimest, kes on tapnud kaks nende oma ridadest?

      Truls tundis neid pealkirju nähes nii rahulolu kui ka viha. Mikael oli muidugi lootnud, et kui jõulud ja uusaasta kätte jõuavad, keskendub ajakirjandus ehk muule, unustab tapmised ja laseb neil rahus tööd teha. Laseb tal olla edasi linna uus ja seksikas šerif, the whiz kid, linna kaitsja. Ja mitte too tüüp, kes jääb jänni, ajab kõik untsu, istub sähvivate välklampide ees loppis luuserinäoga, kellest hoovab mannetust ja asjatundmatust nagu mõnest raudteeülemast.

      Truls ei pruukinud lehte avada, ta oli seda kodus lugenud. Oli naernud kõva häälega Mikaeli kohmakate seletuste üle juurdluse seisu kohta. „Käesoleval hetkel ei ole võimalik öelda …” ja „Ei ole teada, kas …” Need laused olid viksitud maha politseikooli kohustuslikust kirjandusest, Bjerknesi ja Hoff Johanseni „Juurdlusmeetodite” ajakirjanduse kohtlemise peatükist, kus väideti, et politseinikud peaksid kasutama seesuguseid ümmargusi ja ebamääraseid väljendeid, selle asemel et frustreerida pressi ütlusega „ei kommenteeri”. Ja et üldiselt peaksid politseiametnikud omadussõnu vältima.

      Truls oli püüdnud fotodelt leida seda Mikaeli meeleheitlikku ilmet, mis oli talle näkku ilmunud, kui Manglerudi ümbruse suured poisid leidsid, et on aeg selle plikanäoga munajoodiku suur suu kinni lüüa, ja Mikael vajas abi. Trulsi abi. Ja Truls astus loomulikult ette. Ja see oli tema, kes ilmus koju, sinikas silma all ja mokk paistes, mitte Mikael. Ei, Mikaeli nägu jäi terveks ja ilusaks. Küllalt ilusaks Ullale.

      „Ärge liiga palju võtke,” ütles Truls. Ta uuris peeglis, kuidas juuksed tema kondiselt, kahvatult ja kummuvalt laubalt langevad. Lauba ja tugevalt etteulatuva lõua tõttu arvati üldiselt, et ta on totakas. Mis oli vahetevahel päris kasulik. Vahetevahel. Ta pani silmad kinni. Ja püüdis selgusele jõuda, kas Mikaeli näol ikka oli pressikonverentsi fotodel meeleheitlik ilme või nägi Truls seda sellepärast, et tahtis näha.

      Töölt eemaldamine. Töölepingu peatamine. Väljaheitmine. Tõrjumine.

      Ta sai endiselt palka. Mikael oli vabandanud ette ja taha. Pannud talle käe õlale ja öelnud, et see on kõigi huvides, kaasa arvatud Trulsi. Kuni juristid välja selgitavad, mis tagajärjed sel politseinikule on, kui ta on võtnud vastu raha, mille kohta ta ei saa või ei taha aru anda. Mikael oli isegi selle eest hoolitsenud, et Trulsil mingi sissetulek edasi tilguks. Nii et ta polnud sugugi sunnitud odavas juuksuris käima. Ta oli alati siin käinud. Aga talle meeldis see nüüd rohkem. Talle meeldis saada täpselt sama soengut nagu araablasel kõrvaltoolil. Terroristi soengut.

      „Mis sa naerad, semu?”

      Truls vakatas järsult, kui kuulis oma röhkivat naeru. Mis oligi andnud talle hüüdnime Beavis. Ei, hoopis Mikael oli talle selle nime andnud. Ühel keskkooli peol kõigi teiste naeru saatel, kus kõik justkui avastasid, et pagana pihta, Truls Berntsen on tõesti selle MTV joonisfilmitegelase koopia! Kas Ulla oli tookord seal? Või oli see mõni muu tots, kellel Mikael ümbert kinni hoidis? Ulla, kellel oli seljas valge kampsun, kelle pilk oli nii malbe, kelle sale käsi võttis tal ühel pühapäeval Brynis kukla tagant kinni, tõmbas ta pea lähemale ja hüüdis talle kõrva, et Kawasakide möirgamisest üle kosta. Ta küsis, kas Truls teab, kus Mikael on. Aga Truls mäletas siiani Ulla käe soojust ja tunnet, et sulab kohe üles ja vajub kiirtee kohal sillal hommikupäikeses kokku. Ja Ulla hingeõhku, mis paitas tema kõrva ja põske, ajas Trulsi meeled vedruna pingule, nii et ta tundis ära – kuigi nad seisid bensiini-, heitgaaside ja kärssava kummi haisu sees – hambapasta, et huuleläikel oli maasikamaik, et kampsunit on pestud Miloga. Et Mikael oli teda suudelnud. Oli teda saanud. Või kujutas ta ka seda ette? Aga igatahes mäletas ta, kuidas ta vastas tookord, et ei tea, kus Mikael on. Kuigi ta teadis. Kuigi osa temast tahtis öelda. Tahtis hävitada Ulla pilgu malbuse, süütuse ja usalduse. Tahtis hävitada Mikaeli.

      Aga loomulikult ei teinud ta seda.

      Miks ta oleks pidanud? Mikael oli tema parim sõber. Tema ainus sõber. Ja mida ta sellega oleks saavutanud, kui oleks vastanud, et Mikael on Angelica juures? Ulla oleks saanud kõiki, keda vaid tahtis, ja Trulsi ta ei tahtnud. Ja niikaua kui Ulla oli koos Mikaeliga, oli Trulsil vähemalt võimalus tema lähedal olla. Tal oli olnud võimalus, kuid polnud motiivi.

      Mitte tookord.

      „Kas nii, semu?”

      Truls nägi oma kukalt ümmargusest plastpeeglist, mida käärihomo üleval hoidis.

      Terroristi soeng. Enesetapupommitaja soeng. Ta röhkis. Tõusis püsti ja viskas kahesajalise ajalehele, et mitte kogemata käsikontakti sattuda. Läks välja märtsikuusse, mis polnud endiselt enamat kui kinnitamata kuuldused kevadest. Heitis pilgu üles Politseimaja poole. Töölt eemaldamine. Seadis sammud Grønlandi metroojaama poole. Juukselõikus oli võtnud üheksa ja pool minutit. Ta tõstis pea ja astus kiiremini. Tal ei olnud kuhugi kiiret. Mitte kuhugi. Siiski, ühe asjaga oli. Aga selleks polnud palju vaja, üksnes seda, mida tal niigi oli: aega planeerimiseks, viha ja tahet kõik kaotada.

      Ta heitis pilgu aasia toidupoe aknasse. Ja jõudis järeldusele, et viimaks ometi näeb ta enda moodi välja.

      Gunnar Hagen istus ja silmitses üle politseiprefekti kirjutuslaua ja tühja tooli tapeeti. Silmitses tumedamaid ristkülikuid, kus olid olnud pildid, mis olid seal rippunud nii kaua, kui ta mäletas. Need olid varasemate politseiprefektide fotod ja pidid küllap pakkuma inspiratsiooni, aga Mikael Bellman sai ilmselt ilma nendeta läbi. Ilma nende arvustavate inkvisiitoripilkudeta, millega nad oma mantlipärijat puurisid.

      Hagen oleks tahtnud sõrmedega käetoel trummeldada, aga polnud käetuge, millel trummeldada. Bellman oli ka toolid välja vahetanud. Kõvad ja madalad puutoolid.

      Hagen oli kohale kutsutud, ooteruumis istuv assistent oli ta kabinetti juhatanud ja öelnud, et politseiprefekt saabub kohe.

      Uks käis.

      „Seal sa oled!”

      Bellman läks teisele poole kirjutuslauda ja vajus toolile. Pani käed kukla taha.

      „Midagi uut?”

      Hagen köhatas. Ta teadis, et Bellman teab, et uut ei ole midagi, sest Hagenil oli karm käsk talle edastada vähimgi liikumine kahes tapmisasjas. Järelikult ei olnud teda sellepärast vaibale kutsutud. Aga ta tegi, nagu kästi, ja seletas, et nad pole ikka veel leidnud kummagi juhtumi puhul mingit jälge ega ka seost tapmiste vahel lisaks ilmsele tõsiasjale, et ohvrid olid politseinikud, kes leiti varasemate lahendamata tapmiste sündmuskohalt, mida nad ise olid uurinud.

      Bellman tõusis keset Hageni aruannet, jäi seisma akna alla, selg tema poole. Kiigutas end kandadel. Tegi, nagu kuulaks tükike aega, kuni tema jutu katkestas.

      „Sa pead selle joonde ajama, Hagen.”

      Gunnar Hagen vakatas. Ootas järge.

      Bellman keeras ringi. Valged pigmenditriibud tema näos olid punetama hakanud.

      „Ja siis tekitab minus küsimusi see, et sa pead oluliseks ööpäevaringset valvet Riigihaiglas, samal ajal kui tapetakse ausaid politseinikke. Kas sa ei peaks kõiki jõude juurdlusse kaasama?”

      Hagen vaatas Bellmanile üllatunult otsa. „Need ei ole minu inimesed, keda me seal kasutame, need on kesklinna politseijaoskonna töötajad ja politseikooli praktikandid. Ma ei arva, et juurdlus selle all kannataks, Mikael.”

      „Ah nii?” vastas Bellman. „Ma tahan siiski, et sa seda valvekorraldust veel korra kaaluksid. Ma ei näe mingit ähvardavat ohtu, et keegi võiks patsiendi nüüd veel tappa, kui juba nii palju aega on mööda läinud. Nad teavad, et ta ei suuda niikuinii tunnistusi anda.”

      „Räägitakse, et ta ilmutab paranemise märke.”

      „See asi pole enam esmatähtis.” Politseiprefekti