Politsei. Jo Nesbø

nägu, mis sõdib vastu ega taha kuulda, kuid pöördub seejärel otsekui pahupidi, keerab sisemuse välja, teeb kõik avalikuks.

      Silme ette kerkis Laura, tema oma naine.

      Neile lähenes aegamööda sireenide ja vilkuriteta kiirabi.

      Antonil hakkas koitma. Silmapilkne reageerimine inimese kadumisele. Saatjaga GPS. Hulk kohale ilmunud rahvast. Ületunnitöö. Kolleeg, kes oli leiust nii vapustatud, et ta tuli koju saata.

      „See on politseinik,” lausus ta endamisi.

      „Ma pakun, et temperatuur on siin olnud poolteist kraadi madalam kui linnas,” ütles Beate Lønn ja valis mobiilil numbrit.

      „Õigust räägid,” vastas rastamüts ja rüüpas termosekruusist. „Nahk es ole veel värvi muutnu. Nii et kuski kella kateksa ja kümne vahel?”

      „Politseinik,” kordas Anton. „Sellepärast kõik kohal ongi, eks?”

      „Katrine?” ütles Beate. „Kas saaksid mulle ühe asja järele vaadata? See puudutab Sandra Tveteni juhtumit. Just.”

      „Jeekim!” pahvatas rastamüts. „Ma ju palusin neil oodata, kuni laibakotid saabuvad.”

      Anton keeras ringi ja nägi, kuidas kaks meest mässavad, et tihnikust välja pääseda, kandes kahe vahel kriminalistide kanderaami. Teki alt paistsid välja jalgrattakingad.

      „Ta tundis teda,” ütles Anton. „Sellepärast ta nii väriseski, eks?”

      „Ta ütles, et nad töötasivad üten Økernis, ennegu Vennesla kriposse läts,” vastas rastamüts.

      „Kas sul seal kuupäeva paistab?” ütles Lønn telefoni.

      Keegi karjatas.

      „No keda kurradit …” kohmas rastamüts.

      Anton keeras ringi. Üks kanderaami tassijatest oli teepervel libisenud. Tema taskulambi vihk juhtus ekslema üle kanderaami. Üle mahavajunud teki. Üle … üle … mis see oli? Anton jõllitas. Oli see pea? Kas see asi keha otsas oli kunagi tõesti olnud pea? Neil aastatel, kui Anton veel mõrvarühmas töötas, enne suurt prohmakat, oli ta küll ja küll laipu näinud, aga säärast ei iial. Liivakellakujuline asjandus meenutas Antonile pühapäevahommikut pere seltsis, Laura keedetud poolpehmeid mune, millel kooretükid veel küljes, kollane rebu välja voolanud ja tardunud tahkel, kuid ikka veel pehmel munavalgel. Kas see oli tõesti … pea?

      Anton seisis, pilgutas pimeduses silmi ja nägi, kuidas kiirabiauto tagatuled kaugenevad. Ja talle turgatas pähe, et see on kordus, et ta on seda juba näinud. Valges kombinesoonis inimesed, termos, teki alt paistvad jalad, seda kõike oli ta just nüüdsama Riigihaiglas näinud. Nagu oleks see mingi ennustus. Pea …

      „Aitäh, Katrine,” ütles Beate.

      „Milles asi?” küsis rastamüts.

      „Ma töötasin Erlendiga koos täpselt siinsamas,” vastas Beate.

      „Siinsamas?” kordas rastamüts.

      „Täpselt siinsamas. Tema juhatas taktikalist uurimist. Kindlasti oma kümme aastat tagasi. Sandra Tveten. Vägistati ja tapeti. Päris lapseohtu.”

      Anton neelatas. Laps. Kordus.

      „Ma mäletan seda juhtumit,” ütles rastamüts. „Saatus on imelik, surra omaenda sündmuskohal, mõelda vaid. Kas see Sandra asi ei olnud samuti sügisel?”

      Beate ei vastanud, vaid noogutas järelemõtlikult.

      Anton muudkui pilgutas ja pilgutas. See ei saanud olla tõsi, ta oli näinud samasugust laipa.

      „Jeekim!” vandus rastamüts tasa. „Sa ei taha öelda, et …?”

      Beate Lønn võttis temalt termosekruusi. Rüüpas. Ulatas kruusi tagasi. Noogutas.

      „Kurat küll,” vandus rastamüts sosinal.

      3. PEATÜKK

      „Déjà vu,” ütles Ståle Aune ja silmitses tihedat lumesadu Sporveisgatal, kus detsembrihommiku hämarus lühikese päeva ees järk-järgult taanduma lõi. Seejärel pöördus ta tagasi mehe poole, kes kirjutuslaua ees toolil istus. „Déjà vu on tunne, et kogetakse varemnähtut. Me ei tea, mis see on.”

      „Me” all ei mõelnud ta üksi terapeute, vaid psühholooge üldiselt.

      „Arvatakse, et väsinud inimese peas aeglustub info liikumine teadvustavasse ajuossa, nii et kui see kohale jõuab, on see teatud aja alateadvuses viibinud. Mistõttu me tajume seda kui äratundmist. Väsimus seletaks, miks déjà vu’d töönädala lõpus rohkem esineb. Aga see on ka samahästi kui kõik, mida teadus omalt poolt pakkuda suudab. Et reede on déjà vu päev.”

      Ståle Aune oli ehk lootnud näha naeratust. Mitte et naeratamisel oleks olnud mingit tähtsust tema tööalaste jõupingutuste juures panna inimesi ise ennast tervendama, vaid kuna ruum seda nõudis.

      „Ma ei mõtle sellist déjà vu’d,” sõnas patsient. Klient. Kunde. Isik, kes maksab kahekümne minuti pärast registratuuris seansi eest ja aitab nõnda katta ühiseid kulusid viiel psühholoogil, kel oli praksis keskmiselt viisakas Lääne-Oslos neljakorruselises ilmetus ja ebamoodsas Sporveisgatal asuvas hoones. Ståle Aune piilus salaja kella, mis oli mehe pea taga seinal. Kaheksateist minutit.

      „See on pigem nagu unenägu, mis pidevalt kordub.”

      „Nagu unenägu?” Ståle Aune pilk libises jälle ajalehele, mis oli kirjutuslaua lahtitõmmatud sahtlis, nii et patsient seda näha ei võinud. Enamik terapeute istusid tänapäeval tooliga otse patsiendi ees, ja kui Ståle kabinetti massiivset kirjutuslauda pukseeriti, olid kolleegid muianud ja tuletanud talle meelde, et moodsa teraapiateooria järgi on parem, kui arsti ja patsiendi vahel on võimalikult vähe takistusi. Ståle vastus oli olnud lühike: „Võib-olla parem patsiendile.”

      „See on unenägu. Ma näen und.”

      „Korduvates unenägudes ei ole midagi ebatavalist,” vastas Aune ja tõmbas käega üle suu, et varjata haigutust. Ta mõtles igatsusega oma vanale armsale diivanile, mis oli tema kabinetist välja viidud ja seisis nüüd ühiskasutatavas ruumis, kus mõjus koos kangiraskuste aluse ja selle kohal oleva tõstekangiga nagu psühhoteraapiline injoke. Diivanil lamavad patsiendid olid teinud nimelt salaja lehelugemise veelgi lihtsamaks.

      „Aga ma ei taha seda unenägu.” Kitsi enesekindel naeratus. Õhukesed hästi lõigatud juuksed.

      Tere tulemast unenägude väljaajaja juurde, mõtles Aune ja katsus vastata niisama niru naeratusega. Patsiendil oli peenetriibuline ülikond, halli-punasekirju lips ja mustad läikivad kingad. Aunel oli seljas tviidpintsak, lustakas kikilips lõualoti all ja jalas pruunid kingad, mis ei olnud tükil ajal harja näinud. „Rääkige palun, mida see unenägu endast kujutab.”

      „Aga ma ju just rääkisin.”

      „Just-just. Aga äkki nüüd pisut üksikasjalisemalt?”

      „See algab, nagu öeldud, seal, kus lõpeb „Dark Side of the Moon”. „Eclipse” hääbub ja David Gilmour laulab …” Mees prunditas suud ja jätkas siis nii püüdlikus inglise keeles, et Aune lausa nägi, kuidas pruntsuu juurde teetass kerkib: „… and everything under the sun is in tune but the sun is eclipsed by the moon.”

      „Ja seda te näete unes?”

      „Ei! Nojah. See tähendab, plaat lõpeb ka tegelikult nii. Optimistlikult. Pärast kolmveerand tundi täis surma ja hullust. Nii et arvad, et kõik lõpeb hästi. Kõik on jälle tasakaalus. Aga sel hetkel, kui albumi viimased helid hääbuvad, võib taustal vaikselt kuulda üht häält, mis pomiseb midagi. Selleks et sõnadest aru saada, tuleb hääl põhja keerata. Aga siis on neid sõnu see-eest väga selgesti kuulda: „There is no dark side of the moon, really. Matter of fact, it’s all dark.” Kõik on pime. Mõistate?”

      „Ei,” vastas Aune. Õpiku järgi oleks ta pidanud küsima „kas teile on tähtis, et ma mõistaksin?”