Politsei. Jo Nesbø

välja. Mõtlik pilk oli vajalik selleks, et patsient ei taipaks, kui väga tal on tarvis näha midagi muud kui tolle näoilmet, mis oli segu enesehaletsusest ja enesega rahulolust. Mees pidas end ilmselt ainulaadseks, kaasuseks, millesse psühholoog peaks kindlasti hambad sisse lööma. Ta oli kahtlemata varemgi teraapias käinud. Aune nägi parkimiskontrolöri, kes harkisjalu nagu šerif mööda tänavat taarus, ja mõtles, mis muu amet Ståle Aunele veel kontimööda võiks olla. Ja jõudis kiirelt otsusele. Ei ükski. Pealegi armastas ta ju psühholoogiat, armastas navigeerida paigus, mis olid teadaoleva ja teadmatuse piirimaadel, kombineerida oma faktiteadmiste rasket pagasit intuitsiooni ja uudishimuga. Vähemalt ütles ta seda endale igal hommikul. Nii et miks ta siis istus seal ja ei soovinud muud, kui et see isik suu peaks ja tema kabinetist ning elust minekut teeks? Kas asi oli selles isikus või tema terapeuditöös? Muudatused oli tinginud Ingridi halvasti varjatud ultimaatum, et ta töötaks vähem ning oleks tema ja tütar Aurora jaoks rohkem olemas. Ta oli jätnud sinnapaika aeganõudva teadustöö, mõrvarühma konsultandiameti ja loengud kõrgemas politseikoolis. Ning temast oli saanud kindlate töötundidega terapeut. Tol hetkel oli see tundunud päris tore lahendus. Sest mida tal tegelikult endise töö juures taga oli igatseda? Kas ta igatses taga väärastunud hingi, kes tapsid inimesi, kelle teod olid nii jubedad, et röövisid talt ööune, ja kui tal viimaks uinuda õnnestus, siis äratas teda Harry Hole, kes nõudis mõnele võimatule küsimusele kiiret vastust? Kas ta igatses taga seda, kui Hole muutis ta omasuguseks äranälginud, unetuks, monomaanist jäljekütiks, kes kärgatas kõigi peale, kes teda segasid selle ainsa töö juures, mis talle midagi tähendas, ja tõukas endast pikkamisi, kuid kindlalt eemale kolleegid, pereliikmed ja sõbrad?

      Tont võtku, miks ei igatsenud. Ta igatses taga selle töö olulisust.

      Ta igatses taga tunnet, et päästab elusid. Ja mitte ratsionaalselt arutlevate enesetapjate elusid, kes panid teda vahel küsima: kui elu nii üle jõu käib ja me seda muuta ei saa, siis miks ei võiks sel inimesel lihtsalt surra lasta? Ta igatses olla aktiivne ja sekkuda, päästa süütut süüdlase käest, teha seda, mida mitte keegi teine ei teeks, sest tema – Ståle Aune – oli parim. See’p see oli. Jah, ta igatses taga Harry Holet. Ta igatses, et see pikk ja tõre suure südamega jommis mees talle helistaks, kutsuks – või õigemini kamandaks – Ståle Aune ühiskondlikule tööle ja nõuaks, et ta ohverdaks oma pereelu ja ööune, et püüda kinni mõni ühiskonnaheidik. Aga vaneminspektor Harry Holet enam mõrvarühmas ei olnud ja keegi teine talle ei helistanud. Tema pilk libises jälle ajalehele. Oli toimunud pressikonverents. Politseiniku tapmisest Maridalenis oli möödas kolm kuud ja politseil ei olnud endiselt ühtki niidiotsa ega kahtlusalust. Niisuguse juhtumi korral oleks vanasti temale helistatud. Tapmine pandi toime samas kohas ja samal kuupäeval kui üks ammune lahendamata juhtum. Ohver oli politseinik, kes tookordsest juurdlusest osa oli võtnud.

      Aga see oli vanasti. Nüüd oli küsimus talle ebasümpaatse ületöötanud ärimehe unetuses. Varsti asub Aune esitama küsimusi, mis välistavad ilmselt posttraumaatilise stressihäire: tema ees istuv mees ei olnud hirmuunenägude tagajärjel töövõimetu, vaid tahtis oma tootlikkust taas tippu viia. Aune annaks talle seejärel koopia artiklist „Imagery Rehearsal Therapy”, mille olid kirjutanud Krakow ja … teisi nimesid ta enam ei mäletanudki. Paluks tal hirmuune kirja panna ja järgmine kord teksti kaasa võtta. Seejärel koostaksid nad ühiselt alternatiivi, unenäo õnneliku lõpu, mille mõttes läbi harjutaksid, et unenägu meeldivamaks muutuks või sootuks kaoks.

      Aune kuulis patsiendi hääle ühetoonilist, uinutavat üminat ja mõtles, et Maridaleni tapmise uurimine on esimesest päevast peale paigal tammunud. Ka siis, kui ilmnesid silmatorkavad kokkulangevused Sandra juhtumiga – kuupäev, koht ja isik –, polnud ei kripo ega mõrvarühm suutnud edasi liikuda. Ja nüüd pöördusid nad inimeste poole, palusid neil järele mõelda ja politseile vihjeid saata ka siis, kui need esmapilgul tähtsusetud paistavad. Seda eilne pressikonverents käsitleski. Aune kahtlustas, et see oli korraldatud avalikkusele puru silma puistamiseks, sest politsei peab näitama, et teeb tööd ega ole teovõimet kaotanud. Kuigi nii see mõistagi just paistis: juurdlusrühma abitu ja siunatud juht pöördub lootuse kaotanult avalikkuse poole, et eks-näis-kas-teie-oskate-paremini.

      Ta vaatas pressikonverentsi fotot. Tundis ära Beate Lønni ja mõrvarühma ülema Gunnar Hageni, kes oli üha enam munga moodi oma paksude juustega, mis loorberipärjana tema säravat kiirdu ümbritsesid. Isegi Mikael Bellman, vastne politseiprefekt, oli kohal, sest tapetud oli ju lõppude lõpuks üks nende omadest. Range näoga. Kõhnem, kui Aune teda mäletas. Tema meediasõbralikud lokid, mille pikkus oli olnud just täpselt lubatavuse piiril, olid nähtavasti langenud mingis punktis teel kripo ülemast ja organiseeritud kuritegevuse osakonna pealikust šerifi kabineti valdajaks. Aune mõtles Bellmani tütarlapseliku ilu peale, mida toonitasid pikad ripsmed ja jumekas, iseloomulike pigmendilaikudega nahk. Fotol ei paistnud sellest kõigest midagi. Lahendamata politseinikutapmine oli muidugi halvim mõeldav algus politseiprefektile, kelle kiire karjäär oli rajatud edule. Ta oli puhastanud Oslo narkojõukudest, kuid see võis peagi ununeda. Formaalselt ei tapetud pensionil Erlend Venneslat küll teenistuse käigus, kuid enamik mõistis, et see on nii või teisiti seotud Sandra tapmisega. Seetõttu oli Bellman mobiliseerinud kõik oma inimesed, kes olid vähegi suutelised end kohale vedama, ja ka inimesi väljastpoolt. Ainult mitte teda, Ståle Aunet. Tema oli nende nimekirjast kustutatud. Mis seal imestada, ta oli seda ise palunud.

      Ja nüüd saabus talv enneaegu ja tekitas tunde, et lumi matab kõik jäljed enda alla. Jahtunud jäljed. Ei ühtki jälge. Seda oligi Beate Lønn pressikonverentsil öelnud, et torkab silma tehniliste jälgede täielik puudumine. Mõistagi oli kontrollitud isikuid, kes võisid Sandra asjaga kuidagi seotud olla. Kahtlusaluseid, lähedasi, sõpru, isegi Vennesla kolleege, kes olid juhtumi kallal töötanud. Ikka tulemusteta.

      Kabinetis oli võtnud maad vaikus ja Ståle Aune nägi patsiendi näoilmest, et too on just esitanud küsimuse ja ootab psühholoogilt vastust.

      „Hm,” ütles Aune, toetas lõua rusikale ja vaatas mehele otsa. „Mida te ise sellest arvate?”

      Mehe pilk peegeldas segadust ja hetkeks kartis Aune, et mees oli palunud klaasi vett või muud taolist.

      „Mida ma arvan tema naeratusest? Või eredast valgusest?”

      „Mõlemast.”

      „Vahel on mul tunne, et tüdruk naeratab sellepärast, et ma meeldin talle. Teinekord jälle mõtlen ma, et ta naeratab, sest tahab, et ma teeksin midagi. Aga kui ta enam ei naerata, siis kustub tema silmadest sära, ja siis on juba hilja küsida, sest ta ei räägi rohkem. Nii et ma arvan, et asi on võimendis. Või mis teie arvate?”

      „Ee … võimendis?”

      „Jah.” Paus. „Ma ju rääkisin. Isa lülitas selle alati välja, kui ta minu tuppa tuli, ja ütles, et ma olen seda plaati nii palju mänginud, et see on puhas hullumeelsus. Ja siis ma rääkisin, et lülitusnupu kõrval paistis väike punane tuli, mis nõrgenes ja kadus. Nagu silm. Või loojuv päike. Ja siis ma mõtlesin, et kaotan tüdruku. Sellepärast jääbki ta unenäo lõpus tummaks. Ta on võimendi, mis vaibub, kui isa selle välja lülitab. Ja siis ei saa ma temaga enam rääkida.”

      „Te kuulasite plaate ja mõtlesite tüdruku peale?”

      „Jah. Kogu aeg. Kuni sain umbes kuueteistaastaseks. Ja mitte plaa-te. Plaa-ti.”

      „„Dark Side of the Moon’i”?”

      „Jah.”

      „Aga ta ei tahtnud teid?”

      „Ma ei tea. Arvatavasti mitte. Mitte tookord.”

      „Hm. Meie aeg on läbi. Ma annan teile midagi lugeda kuni järgmise korrani. Ja ma tahan, et me teeksime sellele unenäoloole uue lõpu. Tüdruk peab rääkima. Ta peab teile midagi ütlema. Midagi sellist, mida te tahate, et ta ütleks. Näiteks, et te meeldite talle. Kas mõtleksite selle peale, enne kui me järgmine kord kohtume?”

      „Olgu.”

      Patsient tõusis, läks võttis ise nagist mantli ja sammus ukse poole. Aune jäi kirjutuslaua taha istuma ja vaatas kalendrit, mis arvutiekraanil vastu helendas. See oli juba masendavalt täis. Ja ta taipas korraga, et tal