Minu Ameerika III. Epp Petrone

nimel Brenda, kes tutvustab ka fakti, et nad hakkavad peagi siitkandist ära kolima. Paljud ameeriklased kolivad siis, kui pensionile lähevad. Pensionipõlveks sobivate linnade ja maakondade tutvustuseks on loodud nii palju raamatuid ja internetisaite, et seda võib nimetada omaette tööstusharuks.

      Brenda: „Me otsisime kolm aastat, hakkasime juba varakult peale. Idee oli algusest peale üks: kolida kusagile, kus me saame oma raha eest korraliku maja, aga jääb piisavalt üle elamiseks – see jätab meile sisuliselt kogu maailma, eks, New Yorgi kinnisvarahindade juures, okei, San Francisco ehk välja arvatud. Igal pool mujal on ju odavam elu kui meil! (Kõik itsitavad kibeda uhkusega.) Kõigepealt oli meil tahtmine kolida Kanadasse. (Kõik noogutavad, sest Kanada on siin alternatiivsema rahva hulgas väga hinnas.) Aga siis me käisime kohapeal mitmes linnakeses – idee oli kolida kusagile Montreali lähistele. (Jälle noogutused… „Oo, mulle meeldib french!” ütleb Rebecca.) Või siis Põhja-Vermonti, eks ole, kusagile romantilistesse mägedesse… Aga siis me saime aru, et nii külm ja pime on! Laiuskraadi vahetus oli absoluutselt tunda, kui me neid kohti külastasime! Ma ei taha elada ülejäänud elu kusagil pimedas ja külmas. Aga no mida siis teha – enamik lõunaosariike on ju… vabariiklased!” (Kõik vangutavad kaastundlikult pead.)

      Siis läheb jutt korraks sellele, kui nõmedad on spetsiaalsed vanurite külad ja linnakud.

      Brenda: „Esiteks on enamik sinna kolinuid vabariiklased! Ja teiseks… see pole ju päris elu, kui sa enam lapsi ja noori inimesi ei kohta. Las need lapsed parem karjuvad vahel, aga loomulikult ma tahan neid oma elus veel näha! Inimesed muutuvad imelikuks seal vanurite linnades. Näiteks kolis meil üks hea tuttav pensionäride golfikülasse. Ta mängib päevad otsa golfi ja mitte millestki muust enam ei mõtlegi!”

      Aga kuhu nad siis endale kolmeaastase hoolsa otsingu järel kodu leidsid? Tulemus kõlab Brenda suus nii hästi, et ma oleks juba isegi valmis kotid pakkima… Nimelt Santa Fe linna piirkond New Mexico osariigis. „See pole mitte lihtsalt sinine, vaid ka roheline! See on üks suuremaid keskkonnakaitsjate keskusi kogu riigis! Me ostsime maja, mis käib päikesepatareidega, ja seina sees on soojustuseks kasutatud postiteenistuses käibel olnud vahtplasti kuulikesi!” Ümberringi on imeilus loodus, on rohelist, on mägesid, on kõrbe… On päikest! Ma hoian seal nohu- ja köharohtude raha ka kokku!”

      Nohurohtudelt veereb jutt sellele, kui nõme on USA tervisekindlustuse(tuse) süsteem ja kui hea on Michael Moore’i uus film „Sicko”, mis toob kogu selle süsteemi nõmeduse halastamatult ekraanile… Dave’i naine Alli ootab last, ta vangutab pead ja küsib kaks korda üle, kas Eestis tõesti tuleb haiglas sünnitamise eest maksta null krooni. Kas tõesti mitte midagi?! Ja rasedatele on tervisekindlustus automaatselt tasuta? Ja lastele ka? Siis peavad teil maksud ikka ülikõrged olema? Ah ei olegi?

      „Damnit13, meil siin läheb ju riigi eelarve sõjaväe ülalpidamisele!”

      Ja kõlabki uue aasta toost: „Elagu 2008, uue ja parema presidendi saamise aasta! Ja läbi on saamas selle aeg… kelle nime me ei nimeta!” Järjekindlalt öeldakse siin seltskonnas hetkepresidendi nime asemel „see, kelle nime me ei nimeta” ja „He-Who-Must-Not-Be-Named”14.

      Kui sõidame uue aasta esimesel tunnil läbi õhtuste tulede koju ja hiilin oma magavate laste juurde, tunnen suurt tänulikkust elu ees. Aitäh, Justini vanemad, et te meile vaba õhtu andsite; aitäh, saatus, et sa mulle Ameerika kogemise võimaluse oled andnud!

      Uus aasta tuleb huvitav, tunnen aknast värsket sätendavat lund vaadates.

      JAANUAR

      2008

      KAS TAHAD TULLA ŠOPPAMA?

      Ilma igasuguse kahtluseta on Marta vanaema Christine, hüüdnimega Mimmi, pesuehtne poesõltlane. Kui on paha ilm, võib ta öelda: „Uh, paha ilm, lähme poodi!” Kui on hea ilm, võib ta öelda: „Nii ilus ilm, lähme sõidame poodi!”

      Juba varakult õpetas ta ka Marta välja. „Kas tahad tulla šoppama?” Ning lapsuke rabaski oma kingad ja jooksis välisukse juurde, silmad säramas.

      Paar korda olen käinud ka ise nendega kaasas ja näinud, kuidas see toimib. Põhimuster: mida iganes Marta tahab, see kärusse tõstetakse. Ka sätendavad hõbekingad ja muud pisikeste tüdrukute meelest ilusad asjad, mida vanaema küll ise heaks maitseks ei pea. Lisaks hunnik selliseid kaupu, mida vanaema fännab, kuigi Marta neist suurt ei arva, näiteks valged triiksärgid.

      „Ta ei pea ju kõike saama,” katsun ma ostukäru kõrval kõndides rääkida.

      „Ära muretse, mina maksan,” ütleb Justini ema. „Miks ta ei võiks seda saada? Ma näen teda niigi harva, las mul olla siis vähemasti see rõõm, et saan talle asju osta!”

      Ja mul on süda verd tilkunud: nii kasvab mul tütar, kes arvab, et ta peabki kõike saama ja et kõike peab olema palju… Ameerikas. Eestis me poes eriti ei käi, või kui, siis nihverdan ahvatluste korvitõstmisest enamasti ära, näiteks „äkki jõuluvana toob?”-teemaga.

      Sellist kogemust pole Martal vist varem olnudki, et Ameerikas oleks talle poes midagi keelatud. Mul on seda paha vaadata, nii et tahaksin pigem neilt retkedelt koju jääda.

      Aga eile käisime Marshall’sis: mina, Mimmi ja mõlemad tüdrukud. Marshall’s on selline kaubamajade kett, kus müüakse tavahindadest odavamalt riideid, jalatseid ja kodukaupu. Poole odavam hind on võimalik, sest need on tootjate ülejäägid – eks tootjad teevad ju kaupa igaks juhuks rohkem ja kui suurte kaubamajade tellimus on väiksem, lõpetavadki tootmisjäägid Marshall’si ketis. Sa ei tea kunagi, mida ja mis suuruses sealt võib leida. Igal tootel on juures kirjad: tavalises poes maksab see nii palju, meie juures vaid nii palju, näiteks poole vähem. Nii tuhnivad naised nagu kullakaevajad hasartselt restide ja stangede vahel, igaüks lootmas oma kullaleiule.

      Mehi on seal poeketis näha vähe. Justin näiteks hakkas lapsepõlves seda poodi kirglikult vihkama: „Ema tuli siia minuga hommikul ja lahkus õhtul!” Vahepeal veetis väike Justin aega end ema eest stangeridade vahele ära peites või kodukaunistusosakonnas õunte ja käbidega mängides, vähemasti nii ta räägib.

      „Mida sa ajad!” pahvatab Justini ema, kui kuuleb oma poja versiooni lapsepõlvest. „Tegelikult oli see hoopis nii…”

★★★

      Peab ütlema, et erinevalt oma isast on meie Marta ostlemisest täitsa huvitatud. Eilsel Marshall’si-külastusel istus ta mu ostukärus – need on siin hiiglaslikud ja laste istumiseks on nii suur koht, et sinna mahutaks isegi koolilapse ära, nelja-aastasest rääkimata – ja kolistasime temaga poesaalis ringi. „Oo-oo!” haaras ta ühel hetkel endale kärusse lühikese volangidega seeliku – sellise, mis on cheerleader’itel tagumiku ümber, kui nad pallimängude vaheaegadel platsil tantsivad ja hüppavad.

      Ma ei lasknud end segada – las mängib seelikuga, kuni me poes oleme. See oli valge, vikerkaarevärvides pritsmed peale kujundatud. „Kui ilus! See keerutab!” õhkas Marta, istus ostukärus ja vaimusilmas ilmselt juba kujutas ette, kuidas ta ilmub selle seelikuga teiste ette nagu printsess ballile.

      Kui meil said muud ostud valitud, siis pöörasime jälle tähelepanu Martale. Tema istus ikka õndsalt ostukärus ja imetles oma seelikut.

      „Oot, see on ju number 14, see on 14aastastele tüdrukutele,” märkasin ma, sikutades tootesilti Marta käte vahelt. Ei! Pisikesed käed olid volangide ümber kibekõvas rusikas.

      Ka Mimmi üritas omakorda seelikut enda kätte saada, aga Marta lasi seepeale lahti seatapukisa. „This is mine! See on minu oma!” Väike Anna, kes oli teises kärus vahepeal magama jäänud (siinsetel emadel on tavaline asi lapsi uneajaks ostukeskustesse tuua), hakkas omakorda tihkuma.

      Edasi järgnes kohutav tund. Kõigepealt üritasime leida, kas seda seelikut on väiksemates suurustes, et Marta ainult kisa järele jätaks. Ei olnud. Siis sikutas vanaema seeliku Marta käest ära ja pani selle tagasi rippuma.

      Marta võika kisa saatel üritasime minna

13

Pagan võtaks! (inglise k)

14

Vihje Harry Potteri saagale, kus niimoodi nimetati Voldemorti.