Minu Ameerika III. Epp Petrone

röökimist poodides. Poed ei ole laste jaoks normaalsed kohad. Ja sellistest kriisiolukordadest ei olegi head väljapääsu. Sain järsku väga hästi aru neist vanematest, kes viskavad oma kärru mida tahes, peaasi, et võsuke röökimise järele jätaks…

      „Mina pole nõus!” jäi Mimmi järjekindlaks, kui mina olin juba peaaegu valmis investeerima kahe ja poole dollarilisse seelikusse, mida mu laps saaks kümne aasta pärast kandma hakata… „See on põhimõtte küsimus! Ma olen talle välja valinud terve kärutäie teisi riideid.”

      „Ma ei taha su teisi riideid!” röökis laps, ja inimesed otsisid liikluseks teisi teid, meist võimalikult kaugel.

      Kuidagi sikutasime ta autosse. Kogu kodutee ta nuttis ja kisas. Minu süda tilkus verd: vaat, kuidas asjad võivad inimese õnnetuks teha. Oleks me poeskäigu asemel parem parki jalutama ja parte söötma läinud…

      Mimmi üritas vahepeal rääkida: „Marta, vaata, sa pead ära õppima, et vahel lihtsalt ei ole poes hea päev. Minul on ka nii juhtunud! Tahan midagi osta, aga pole minu numbrit! Sellised asjad kuuluvad poeskäimise juurde, sweetie15.”

      „See oli MINU SEELIK!” röökis Marta vastu ja tagus jalaga Mimmi tooli, mille taga ta istus. Siis hakkas Mimmi vastu kisama – vahel see mõjub vaigistavalt, seekord mitte eriti. „See on kõik sellest, et ta on harjunud poes alati kõike saama,” viiksatasin mina vahele, kui neil oli hingetõmbehetk. Muidugi valel ajal öeldud, tõmbasin vaid mõlema poole viha enda peale. Kodus panime Marta tema tuppa ja ta nuuksus seal veel tükk aega, enne kui rahunes. Siis ilmus pisaraseguse häbeliku naeratusega välja, kallistasime.

      „Emme, kas me läheme varsti ja toome selle minu seeliku ära?” küsis ta siis.

      Ja nii seletasin veel kord, et see oli liiga suur…

      Ei tea, kas keegi meist õppis sellest olukorrast midagi – ja mida? Mina õppisin, et lapsele ei tohiks ka poes viibimise ajaks midagi sellist näppu anda, mida hiljem osta ei plaani. Marta – kas tema õppis, et ei saa ka Ameerika poes alati kõike seda, mida tahab? Või jääb see erandiks ja ta unustab selle? Eile õhtul võtsid Papa ja Mimmi ta uuesti poodi, „juveele ostma”, tulid tagasi plastist kaelakeede, käevõrudega ja laulva mobiiltelefoniga.

      Kas ma peaksin ütlema konkreetsemalt: „Me absoluutselt ei luba neile enam nii palju asju osta?” Justin on ostuhullusele samamoodi vastu, aga vanematega võitlemisel veel passiivsem kui mina.

      Kõige lihtsam oleks muidugi võtta oma lapsed ja elada kogukonnas, kus keegi ei ole ostuhull. Aga mida teha, kui ma ei taha oma lastelt vanavanemaid ära võtta?

      Laiemalt võttes taandub see väärtustele. Ma väärtustan seda, et laps saab olla oma vanaema-vanaisaga. Minagi olin lapsena palju koos oma vanavanematega, aga selle olemise juures peaaegu puudus tarbijalik dimensioon. Tähtsad olid metsad ja loomad, heinamaa, karjamaa, marjulkäimine… Nüüd olen ma abitu: mismoodi saaksin anda lapsele vanaema-aega, aga mitte nii palju poeaega?

      Sest vanaema Christine on õppinud armastust väljendama just asjade ostmise rituaaliga. Ta ei ole selles suhtes erand, pigem vastupidi, just niimoodi armastust siinkandis väljendataksegi. Samas kuulen sageli pealt, mismoodi keskealised inimesed meenutavad nostalgiaga oma lapsepõlve: me ei lennanud kusagile, me ei olnud arvuti-zombie’d, me ei nõudnud vanematelt aina asju juurde… Kord näiteks juhtusin raamatukogus rääkima kahe keskealise emaga (siinkandis on tavaline, et lapsed sünnivad pärast karjääri kindlustamist ja esmasünnitaja on 40. eluaasta piirimail).

      „Kujutate ette, seitsmeaastasel on vaja oma telekat, oma DVD-mängijat, oma CD-mängijat, mitte midagi pole ta nõus vennaga jagama…” loetles üks ema ja teine noogutas hasartselt kaasa: „I know! Ma tean! Iga kord, kui nad näevad kellelgi midagi uut, tulevad nad koju ja teatavad: mina tahan ka seda!”

      „Rääkisin talle ükspäev, et kui mina olin noor, polnud igas majas telekatki, arvuteid polnud veel olemaski, tema vastu: mida te siis üldse tegite, igavusse ei surnud või?!” Emad naersid koos. Mind hämmastas, et nad ei paistnud kogu olukorda karvavõrdki taunivat, pigem võis nende toonis aimata uhkust.

      On vist utoopia, aga küll oleks mõnus, kui Ameerika pered suudaksid kogukonna tasandil kokku leppida näiteks selle, kui suur on tossudele kulutatav summa (nagu ma nendesamade emade jutust aru saan, on lastetossud üks suur kulutamisallikas, sest lapsed nõuavad klassikaaslaste järgi samu ja muidugi kõige kallimaid brände). Tossusid kannavad lapsed siin palju ja need on üheks staatuse sümboliks. Aga kui lepiks omavahel lastevanemate koosolekul kokku, et näiteks üle 50 dollari tossupaari peale ei kuluta? Siis ei saa ju ka tulla eakaaslaste survet, et kõigil teistel on…?

      Kujutan ette, mismoodi ma tõuseksin lastevanemate ees püsti ja tutvustaksin oma plaani. Ja kuidas inimesed omavahel pilke heidaksid, mulle vastuseks sõnu otsiksid. Mis mõttes, piirata ostu hinda, seega piirata oma armastust?

★★★

      Kui vaadelda Ameerika elu muid rutiine lisaks laste varustamisele, siis peab ütlema, et regulaarne šoppamine on siinse kultuuri kohustus. „Oi, sain uue kutse – kahe nädala pärast on peretuttavatel house warming party16, pean kingituse ostma. Ja õigus küll, nädala pärast olen oodatud sõbranna kihluspeole, tuleb kink osta… Möödunud nädalal oli aga naabrimehe pensionilemineku pidu. Kolleegi tütar sai lapse, ma pole küll seda tütart mitu aastat näinud, aga oleks ikka viisakas kink saata. Koolivaheaeg hakkab lähenema, mida oma lapse õpetajale veerandilõpukingiks osta?”… Niisugused mõtted käivad peas ühel tavalisel ameeriklannal. See on võõra pilgu jaoks kummastav, kuivõrd palju tehakse Ameerika kultuuris kingitusi. Ja nii sa jälle sinna ostukeskusse satud: võid ju mõelda, et sul pole endale praegu mitte midagi uut vaja, aga kinkimata ei sobi ju jätta.

      Ning müügikunst on Ameerikas arendatud filigraanseks. Hiljuti märkasin, et raamatupoe lasteosakonnaski on asjad asetatud kavalalt: ema-isa kõrgusel on nende maitse jaoks mõeldud klassikalised muinasjutud, aga laste tasandile on pandud Disney Barbie-printsesside sari ja muud multikategelased. Supermarketis on kommid lasteputrude ja mähkmete vahel, täpselt selles kõrguses, et ostukärudesse istutatud lapsed saaksid neid haarata. Kõik tarbijate paremaks teenindamiseks! On poode, kus keset müügisaali on arvutiprogrammid, mille kaudu saab teada, kus mida müüakse. Ka istekohti kipub Ameerika poodides olema palju rohkem kui Eesti poodides, näiteks proovikabiinide juures on ootevõimalus abikaasadele-sõpradele. Igal pool on allahindluskärud; vabadel seintel vaatavad vastu peeglid, mis teadupärast aeglustavad inimeste tempot; oma osa mängib lõhnamaailm, näiteks grillitarvete müügiosakonnas korraldatakse grill-liha degusteerimist, aga lasteriiete osakonnas käib ringi müüja, kes laseb harda atmosfääri tekitamiseks õhku beebipuudrit. Ja muidugi muusika, mis kindlasti on mingisuguste uuringute tulemusel välja valitud kui võimalikult paljude jaoks mõnus ja hea.

★★★

      Lugesin kusagilt statistikat, et 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakule järgnenud päevadel suurenesid hüppeliselt Ameerikas kaubamajade läbimüügid. Kujutan seda ette, nähes, kui paljud ameeriklased peavad oma töö tõttu riigis ringi reisima: pärast õnnetust oli mass inimesi, kelle lennud lükati edasi ning kes pidid midagi peale hakkama võõrastes linnades, kodu järele igatsedes ja ängi tundes.

      Aga mitte ainult. Ka need inimesed, kes olid kodudes, pidid ärevuse vaigistamiseks midagi peale hakkama, kuhugi minema, midagi katsuma, nuusutama…

      Poodlemine on USA naisteajakirjades sageli läbi jooksev teema. Õpetatakse, kuidas poodides paremini lõõgastuda, ning jagatakse soovitusi jätta kell koju ja süüa kõht enne minekut parajalt täis. Arutletakse muidugi selle üle, miks leevendab šoppamine nii hästi stressi. Näiteks katke kohalikust naisteajakirjast: „Ma olen märganud, et paljud meist lähevad poeretkele just siis, kui tunnevad ängistust. Mul on oma teooria: erinevate asjade katsumine aitab stressi vähendada. Meie vanaemadel oli võimalik katsuda vardaid ja teha omale riideid. Et saavutada samasugust mõnusat, rahustavat tunnet, suunduvad tänapäeva naised kaubanduskeskustesse, asjademaailmaga manuaalkontakti saama.”

      Samas, selle teooria vastu räägib katsumisvaba, aga üha populaarsemaks muutuv

15

Kallis. (inglise k)

16

Uude majja kolimise pidu, Eesti mõistes soolaleivapidu, aga suurejoonelisem ja kindlasti kallimate kingitustega.