Minu Ameerika III. Epp Petrone

17 koode muuta, et saaksin oma netiostuharjumusest vabaneda.

      Mitte et ma oleksin valimatult igasugust kraami ostnud, oh ei. Just sel ajal jõudsin ma tõdemuseni: ostuvalikud on üks viis enda identiteeti taaskinnitada. Kui jõuad oma sissetulekutega sinna, et raha on rohkem kui hädavajalik, hakkavad su ostusid mõjutama mingisugused sotsiaalsed tuuled. Ameerikas, rikkal maal, on see selgemini näha kui Eestis. Kelle jaoks on põhiväärtuseks moeajakirjades näidatud värsked suunad, kelle jaoks raha kokkuhoid, kelle jaoks keemiavaba tarbimine, kelle jaoks looduskeskkonna hoidmine (viimased kaks on erinevad, kuid sageli kattuvad), kes eelistab oma ostudega kaasa aidata heategevusele (ja ka siin on mitmeid valikuid: kas soovid toetada eksootilisi vaeseid rahvaid või rinnavähideemoni tõttu raskustesse jäänud Ameerika peresid või kedagi kolmandat, neljandat…).

      Saan ühest küljest aru, et ka see heategevusele või looduse päästmisele rõhuv turundus on äri nagu iga teinegi, ilma kasumita seda ei tehtaks, aga mina olen siiski relvitu, kui näen reklaame, mis küsivad näiteks nii: „Mis sa arvad, kas tavalisel ameeriklasel on kuidagi võimalik mõjutada Amazonase vihmametsade allesjäämist?” Juba ma piilun, mis toodet ma siis peaksin ostma, et saaksin olla osaline vihmametsade päästmisel!

      RAHA, SEE ON ÕNN JA ARMASTUS…

      On mõned teemad, mis siin peres alati korduvad ja sellest kordumisest hoolimata mind alati uuesti ärritavad. Näiteks see, et Justin peaks vanemate meelest olema oma karjääri edasiarendamisel aktiivsem. „Ma tahan oma lastele parimat!” on selle mentaliteedi loosunglik ja ilus pool.

      Hetk õhtusöögilauast.

      „John luges just seda ajakirja… Forbes… ja mulle tuli pähe idee, et Justin peaks sinna saatma oma CV, sest neil ei ole veel biotehnoloogia alal ajakirjanikku. Ta võiks saada palju rohkem raha!”

      Viimase sõna hüüab Justini ema kirgliku respektiga. Raha! Nad tähistavad seda e-kirjades rea dollarimärkidega. Nad põhjendavad sellega kõike ja respekteerivad seda ilma igasuguse kriitikata.

      „Ah, ega raha kõige tähtsam ole. Minul isiklikult ei ole rahaga eriti kirglikku suhet,” julgen ma iitsatada. Papa John naerab selle peale lühidalt ja ütleb: „Epp, sa arenda parem rahaga väga, väga kirglik suhe. Ihale teda! Ära sa rahale eales ütle, et sa teda ei ihale, sest ta võib pahaseks saada ja su maha jätta!”

      Neid sõnu öeldes paistab ta täiesti tõsine.

      See on tema maailm. Ta usub rahasse, see on tema jumal. Ta materiaalsed ihad on struktureeritud ja ootavad õiget päeva, mil nad saavad varjusurmast üles tõusta. Samasugune nimekiri nagu jõuludeks, olevat tal ka juhuks, kui ta võidab loteriiga. („Aga seda ma teistele ei näita!”) Ja muidugi on nii temal kui Christine’il punt unistustemajasid, millest vahel mööda sõita ja unistada, et ühel päeval, kui rahajumal naeratava näo pöörab…

      „Aga sa ütlesid, et su unistustemaja on seal, teisel pool lahte?” küsisin ma kunagi Johnilt, kui ta oli korraks auto peatanud ja ohkega ühte hiiglaslikku villat dream house’iks nimetanud.

      „Nojah, too on ka, aga see siin ka. Ma ju ei tea, kumb on saadaval, kui ma kunagi ostma hakkan, heheh!” Selles naerus oli nii palju armsat eneseirooniat ja samas optimismi, et ma hakkasin temast paremini aru saama. Parandamatu unistaja!

      Kui nad ainult oma rahailma-unistusi niimoodi poja perele peale ei pressiks.

      Meil on ju kõik hästi, Justinil on korralik töö biotehnoloogia-alaste uudiste toimetajana, mõnus lõtv töögraafik, kodukontor kus iganes, konverentsireisid üle planeedi, lahedad distantskolleegid. Aga tundub, et ei ema ega isa ole sellega rahul. „Jah, aga ta on seal töötanud juba kolm aastat, ta peaks edasi liikuma,” väidab papa John. „Ta võiks saada sama kvalifikatsiooni ja energiaga rohkem…” John nipsutab sõrmi… „Rohkem dinero18, noh!”

★★★

      Mäletan veel neid aegu, mil elasime viis kuud järjest Justini vanemate majas, siis, kui meie Marta oli veel päris tilluke ja olime just USAsse kolinud. Peaaegu igal õhtul läks õhtusöögilaua ümber jutt rahale.

      „Justin, sul tuleb leida endale korralik töökoht ja raha tegema hakata!” Sel ajal töötas Justin kohaliku lehe toimetajana, käis külakese omavalitsuse koosolekutel ja kirjutas uppisõidetud postkastidest. Ema-isa polnud sellega rahul. „Dinero!” ütles papa John. „Dinero!” Kindlasti oligi tal oma kasvukeskkonda arvestades õigus. Tema teadis seda, mida mina olen tasapisi kogenud: lapsekasvatamine on siinmail jube kallis ja see on noore pere enda asi, kuidas ta hakkama saab, riiki see ei huvita.

      Ja sellest siis ka see märksõna. Dinero. Hädavajalik mitte ainult noorte perede, vaid näiteks ka pensionieelikute puhul.

      „Oh, ma käisin täna väljas uue kliendiga maju vaatamas…” Justini ema on kinnisvaramaakler ja nagu kuus aastat tagasi, nii jagab ta ka tänasel päeval õhtusöögilauas oma töölugusid. „See mees teenib miljoneid! Kujutad sa ette, talle ei sobinud maja, sest vannituppa ehitatud stereosüsteem polnud piisavalt hea saundiga. See oli täiesti uus maja… Ta muide põhimõtteliselt ei taha elada sellises kohas, kus on keegi elanud enne teda. Ma ei imesta, kui ta lihtsalt laseb endale ehitada sellise maja nagu vaja, sest raha tal on!”

      Raha, maja, raha, maja… Selline rütmikas leitmotiiv kordub ta jutus. Ameeriklaste esimene käsk, mõtlen ma omaette: sina ei tohi mitte vaene olla! Ja mõtlen veel kord tagasi neile raamatukogus kohatud emadele, kes kurtsid, mismoodi nende lastel olid brändinimedega jõulukinkide nimekirjad juba sügisel valmis ja kuidas nad teadsid täpselt, mida tahta, ja tahtsid palju… „Kuueaastane laps on juba nii valiv oma brändide suhtes!” aietas üks ema.

      Panen sel hetkel kokku ühe kultuuri kaks erinevat tükki. Lapsed usuvad asjadesse, sest nende emad-isad ja vanaemadvanaisad usuvad asjadesse. Paljud lapsed näevad oma vanemaid töötamas nagu hullud, kuuskümmend tundi nädalas, koju tulles kokku kukkudes, ja nad hakkavad mõtlema: miks ema ja isa seda teevad?

      Jah, miks?

      Igatahes Justini vanemad põhjendavad töötegemist alati rahateenimisega: „Mimmi peab minema maja näitama, see on Mimmi töö, kui see tehtud saab, siis saab Mimmi palju raha…” Nii heidab Christine oma lapselapse Marta poole. Minule isiklikult valmistab sellise põhjenduse kuulmine alati ebamugavust, mina tahaksin uskuda, et töötan eneseteostuseks, mitte raha pärast.

      Aga isegi kui neid sõnulseletamisi ei oleks, näevad lapsed siinses kultuuris, mismoodi emad-isad-vanavanemad rabavad tööd, et saada rohkem asju: uuema maja, uuema auto, uusi riideid ja vidinaid… „See peab olema väärt, kui ema ja isa nii palju pingutavad,” tunnevad nad. Ja teavad, millesse uskuda.

★★★

      Paar päeva hiljem helistab mulle üks juhuslikult leitud tuttav Ameerika-eestlanna – ta elukaaslane olevat otsinud Justini ema sõbranna kaudu maja ning olevat jutu sees maininud, et eestlane, Eesti… Ja juba toimus numbrite vahetamine.

      Esimesed hetked uue eestlasega on kohmetud: millest alustada? Aga kohe jõuame kindlale pinnale, teemani, millest saab ka näiteks rongis või lennukis võõra inimesega alati jutelda. Mina räägin: „Meie ei saaks ise siin Long Islandi põhjaosas elada, sest siinne piirkond on meile liiga kallis…”

      „Aga kas sa tead, mis on hea hinnaga piirkond siin New Yorgi lähistel ja läheb aina ülespoole?..”

      „Noo?..”

      Ja juba me olemegi leidnud ühise keele. Raha ja kinnisvara, see seob ameeriklasi. Nagu Justin on kommenteerinud: siia maale on läbi sajandite kokku tulnud niivõrd erineva taustaga inimesi, nad on jätnud maha vana maailma ja neile on uues maailmas midagi ühendavat vaja. „Kinnisvara on uus religioon,” ütleb ta küüniliselt. Tema ise sellesse usku kuuluda ei tahaks, aga kus temagi pääseb.

★★★

      Ka Justini ema ja minu vahel on kinnisvarateema olnud alati sillaks, mis aitab unustada erimeelsused. Praegu näiteks ehitab ta ümber ühte oma vannitubadest. „Kuidas sulle meeldib see graniitpind – ma tunnen, et see jätab õige mulje?” küsib

18

Raha. (hispaania k). Slängisõna Ameerika inglise keeles.