Minu Ameerika III. Epp Petrone

et saaks lisada hiljaksjäämise tasu. Ameerikas on internetipangandus arenenud aeglaselt, ikka veel kasutatakse põlist tšekkide väljakirjutamise ja postiga saatmise süsteemi – ja selles süsteemis ongi adressaadil lihtne väita, et „me pole saanud teie tšekki õigel ajal”. Edasi toimub võlapakettide müük ühelt firmalt teisele, segane värk, aga lihtsalt öeldes teenivad korporatsioonid suure osa oma kasumist inimestele teadlikult võlgu luues ja neid tekitatud võlgu omakorda edasi müües. „Praegu läheb rohkem ameeriklasi pankrotti, kui lahutab abielu või haigestub vähki,” väidab film.

      Niisugust filmi on omamoodi hea vaadata, see aitab reaalsusel kohal olla. Sest teine, pseudoreaalsus, tungib iga päev uksest sisse. Äraspidise loogika esindaja on näiteks Justini isa: „Muidugi te peate oma krediitkaarte kasutama! Muidu ei kasvata te ju omale head krediidireitingut ega saa pärast korralikku eluasemelaenu võtta!” Aga äkki me ei tahagi kunagi laenu võtta? Võimatu, pööritab papa John silmi ja naerab meie „nalja” üle.

      Või läheme näiteks mis tahes suuremasse poeketti, kassas pöördub müüja meie poole: „Te saaksite praegu kohe 20 % allahindlust, kui vormistaksime teile meie poeketi kaardi…” Korra langesimegi Justiniga sellesse lõksu. Vastasime: „Jah, tehke kaart!”, saamata aru, et jutt käib krediitkaardist. Justin andis oma andmed, ulatas ka olemasoleva pangakaardi korraks müüjale ja mõtles, et on maksnud ning hiljem saadetakse koduaadressile kaupluse kliendikaart. Kui aga koju hakkasid saabuma hoopis kuumaksed, saime aru, et olime kogemata võlgu ostnud.

      „Ära maksa seda ühekorraga ära!” õpetas Justini isa. „Maksa kuude kaupa, kogu omale mainet, krediidireitingut, saad aru!”

      Aga Justin maksis kogu portsu ja lõikas uue krediitkaardi katki. Ta on oma elus kaardivõlgade valu üle elanud, ta on näinud pealt, mismoodi üks ta parimaid sõpru nendes vingerdas, ühe võla äramaksmiseks teist kaarti vormistades, kuni jõudis üksikisiku pankrotini… Ei. Kaartidega on meil nagunii piisavalt jama. Näiteks oli kord meie deebetkaartidega kusagilt Queensi kullapoest juveele ostetud ja sellest peale kontrollime regulaarselt, et jälle mingi raha poleks kaduma läinud, mida pangalt tagasi nõuda… See on meiesugustele boheemidele piisav koormus: deebetkaartide väljavõtetel silm peal hoida.

      „Isa, ma lihtsalt ei taha oma elus kulutada aega sellisele jamale nagu see kuradi krediitkaarditeadus,” ütleb Justin.

      „See ei ole keeruline! Tuleb lihtsalt võtta igalt poolt pakkumisi, uurida intresse, end kursis hoida, kas tuleb paremaid pakkumisi…” Papa Johnile see sobib, aga enamik inimesi tundub olevat krediitkaardivõhikud. Nende harimiseks on eraldi veebisaidid ja koolitused. „Tule siia, maksa meile ja me õpetame, kuidas korralikult võlgu elada!”

★★★

      Äsjased, jõulujärgsed uudised ongi keskendunud sellele, mida meie Justiniga oleme kartnud ja samas lootnud: tundub, et lõhkilaenamise sündroom on pärale jõudnud. Sajad tuhanded, vabandust, miljonid ameeriklased on viimaste kuude jooksul ostelnud just nii, nagu nende kultuur on neid õpetanud: jõuluks peab ostma väga palju asju ja maksmise asemel tuleb ulatada plastist kaart, mis lükkab maksmise kuude kaugusele edasi.

      Nüüd on käes aasta lõpp ja selgub, et enamik kaardiomanikke ei suuda oma rütmilist igakuist maksekohustust täita – nagu suured pangad raporteerivad, on maksehädadega klientide arv käesoleva detsembrikuu jooksul tõusnud eelmise kuuga võrreldes kahekordseks.

      Neil hetkedel tunnen, et nurgas pröökav telekas on mu sõber. Ta räägib ju tõtt, ja nii kõva häälega, et isegi Justini vanemad kuulavad ja ohkavad. Seekord ei kahtle ma teleuudiste autentsuses. Mitu aastat siin riigis elades tundsin ma, et võlgu elamisest saab varem või hiljem alguse suurem jama.

      Nüüd on mu sõber teler endast välja kiirgamas vestlusringi, kus sotsioloogid arutavad plastraha fenomeni. Jah, just nimelt, õige jutt! „Kaartidega arveldades kiputakse jätma igal pool keskmisest suuremat jootraha ja üleüldse kaotama reaalsustaju. Kui sul on näiteks viis krediitkaarti, siis on lihtne hakatagi arvama, et sa oled rikas, kuigi võib-olla oled hoopis viis korda võlgu.” Või: „Krediitkaardivõlgadega käib kaasas eitussündroom. Marylandi ülikoolis uuriti seda küsimust ja selgus, et enamik inimesi pidas oma krediitkaardivõlgu kolm korda väiksemaks, kui need olid tegelikult.”

      Vaatan statistikat, mida teler oma ekraanile manab. Naljakas, kuidas kõige rekordilisemad laenajad tänapäeva Ameerikas on keskklass, kes võiks end ju tunda niigi kindlustatuna – teisisõnu need pered, kes teenivad umbes 100 000dollarilist aastapalka. Ja nagu näitavat värsked küsitlused, ei ole peaaegu mitte kellelgi siin riigis, mitte ühelgi klassil, kogutud sääste tulevikuks! Säästud justkui ei kuulukski normaalse majandusliku mõtlemise juurde? Loodetavasti on olukord nüüd muutumas: algamas on ostuhaiguse-teemaline diskussioon meedias. Haigusel on oma nimi: kompulsiivostmine. Tõsiselt olevat selle tõvega kimpus umbes 4 % täiskasvanud ameeriklastest. Üks haiguse näitaja on muide see, kui ostad ülevoolavalt kingitusi teistele. Samasuguseks haiguse märgiks on see, kui ostetud riided, ehted, raamatud või plaadid jäävad kappi seisma, mitte ei võeta neid kasutusele.

      Maal, mis on muutunud justkui üheks suureks ööpäev läbi avatud ostukeskuseks, on ostuhullusest hoiduda muidugi keeruline. Nii jagatakse nüüd teleekraanil lihtsaid nippe, näiteks „pane oma krediitkaart luku taha ja kasuta vaid deebetarvelt võetud sularaha”, või „sunni end midagi tahtes iga kord ootama 24 tundi, suurema asja puhul lausa nädala”. Ja muidugi tuleks erinevad rituaalid ja kombed dekommertsialiseerida, arutleb nüüd vestlusring. Õige! Tahaksin nende seltskonda sisse hüpata ja oma hingeahistust jagada. Miks te olete lasknud tootjatel ja kaubandusel endaga niimoodi manipuleerida, miks te olete lasknud jõuludel muutuda raiskamise orgiaks, kus buliimikute kombel ahnitsetakse sisse ja oksendatakse välja kõike, mis silma jääb?! Ja jõulud on muidugi ainult üks peatuspunkt pühade ja ürituste reas, mille jaoks kinke ja kaunistusi vaja teha. Näiteks oktoobrikuine halloween’itamine oli kunagi süütu kommisaamise-päev, praeguseks on halloween’i kulutused umbes 2,5 miljardit dollarit riigi peale: kommidele lisanduvad alati-uued kaunistused, kingitused, kostüümid, pidulauad, sama jutt muidugi veebruarikuise valentinipäeva või kevadise lihavõtteaja kohta…

      Ja eriti teada pole fakt, et näiteks Ameerika tänupühade aega muudeti president Franklin Roosevelti poolt seoses poodide nõudmisega, et pikendada jõulueelset ostuperioodi nädala võrra. Kuna tänupühajärgne reede, niinimetatud must reede on üle riigi ülisuurte allahindluste päev, siis on sellest omakorda kujunenud üks eriline ostuhulluse tekitaja: algselt jõuluettevalmistuseks mõeldud päev on juba ammu kujunenud iseeneslikuks raiskamisfenomeniks.

      Kuulan sotsioloogide juttu ja kõrvutan seda sellega, mida olen Justini vanematelt nende lapsepõlve kohta kuulnud. Tegelikult on enamik neid raharaiskamisrituaale tekkinud Ameerika ühiskonda viimase nelja aastakümne jooksul. Vahetult pärast sõda ei kingitud lastele suuri mänguasjakoguseid, kihlusi ei tähistanud hiiglaslikud sõrmused, kihlatutele ei tehtud kingipidusid ja – nimekirju… Ka igasugused pruudiajakirjad ja pulmakorraldajad on uus fenomen, loodud tarbimisühiskonna poolt.

      „Ja miks mitte korraldada oma pulmad nii, nagu need olid meie riigis sada aastat tagasi,” pakub üks särasilmne teleesineja kriisiplaani. „Samamoodi võiks korraldada ka jõule – keskmeks olgu, nagu vanasti, konkreetne söök ja jook ning kombed, aga ei mingit asjade laviini…”

★★★

      Mulle meenub üks huvitav katkend kunagi varem nähtud filmist „Born Rich”11, mis oli tehtud tükk aega enne praegust krediitkaardi-kriisihingust. Selle filmi võttis üles maailmakuulsa kosmeetikakorporatsiooni Johnson & Johnson pärija, noor Jamie Johnson. Ta meenutab filmis ühte hetke, kui ta sai „teadlikuks oma eripärast”. Ta oli algklassipoiss, tuli koolist, ja isa kutsus ta kõrvale: „Jamie, sa oled nüüd piisavalt suur, ma pean sulle midagi rääkima. Vaata, meie pere pole päris tavaline. Meil on üks eripära. Me oleme rikkad.” Nüüd juba suureks kasvanud noormees intervjueerib filmis mitmeid saatusekaaslasi, teiste hulgas Ivanka Trumpi, kelle isa Donald on New Yorgi üks suuremaid kinnisvaramagnaate. Ivanka istub kusagil seal katuste kohal, Keskpargi vaatega kõrges luksuslikus toas, ja räägib: „Aga ükskord olid isal makseraskused, hiiglaslikud võlad. Mäletan, kuidas kõndisime

11

„Rikkana sündinud”. (inglise k)