Minu Ameerika III. Epp Petrone

nende sädemete sees, hakkavad vaat et pisarad voolama. Kas te ei armasta teineteist?

      „Kas ma saan oma jutu lõpetada?!”

      „Ära sega!”

      „Oh man!”5

★★★

      „Mis?”

      „Mis „mis”!”

      „Sa ütlesid oh man!”

      „Oh man!”

      „Mis sul viga on?!”

      „Kas sa jätad juba järele!”

      Paus.

      „Kell on kolm.”

      „Miks sa pead alati nii negatiivne olema!”

      „Ma ei ole ju negatiivne, ma ütlesin, et kell on kolm.”

      „Ma tean küll, mis sa sellega öelda tahtsid!”

      „Jajaa, mida iganes, sina tead meil ju kõike kõige paremini!”

      Ja lõppu tavaliselt: „Mitte keegi teine ei suudaks sinusugusega abielus olla!”

      Kas meie Justiniga muutume ka kunagi sellisteks, kes kogu aeg naaklevad ja kunagi vabandust ei palu? Kuivas majas, kus elekter ja puhastusvahendid söövad ära kõik õhu ja kus on olemas kõike liiga palju, aga millestki jääb justkui puudu…

★★★

      Midagi head juhtus: veel kaks inimest võtavad selle riski ja lootuse elu lõpuni õnnelikult koos elada. Telefonikõne tõi siia majja uue soojuse.

      „Kujutad sa ette, mu vanem poeg on kihlatud!” kuuleme nüüd Justini ema rõõmsat häält telefonis. „Jaa! Väga romantiline, kas pole, eile, jõululaupäeva õhtul. Suzie olla nutnud ja Ian oli põlvili! Nad tulevad täna õhtuks siia, muidugi. Ma olen nii elevil!”

      Õhus on uued algused.

      PÄEV PÄRAST JÕULE

      Jõululaupäeva õhtul me muidugi hilineme kirikusse, nii et allkorrus on juba rahvast paksult täis.

      Suundume seega lae alla, rõdule – need on traditsiooniliselt orjadele ehitatud kohad, kus on kitsamad pingid, „et orjad ei saaks magama jääda”. Otse käeulatuses on vanad laetalad ja õhk käib ringi. Allkorrusel on palju umbsem. Ma minestasin sellessamas kirikus oma laulatuse ajal (ja jõin seejärel suure kannu pühitsetud vett). Sellest peale on mul kohaliku kirikuõpetajaga justkui eriline side, ta tunneb mu ära ja naeratab. Muidugi, võib-olla tunneb sedasama erilist sidet iga koguduse liige, kes astub sisse siia rõskesse kuuselõhna täis väikesesse valgesse kirikusse.

      Mulle meeldib kujutleda maailma läbi kolmeaastase Marta ja pooleaastase Anna silmade: mis sealt paistab, mis tunne on? Just nagu Vargamäe Indrek, kes läks jõuluõhtul kirikusse ja vaatas seal ema seelikusaba kõrval suurte silmadega ringi: kuidas orel tegi häält ja kuidas kõik ümberringi laulsid. Ka Marta laulab seekord kaasa ja mina märkan, et tean peast aina rohkem siinseid viise. Nii see läheb, aastate rütmis kuhjuvad asjad, mida me mäletame. Ja Marta saab esimest korda armulauda.

      Tema silmade läbi on kogu ta elu loomulik, ei midagi imestamisväärset: ta on globaalse küla uus põlvkond, kelle meelest kahe kodu vahet lendamine ja ühest keelest-kultuurist teise hüppamine on tavaline asi. Kas ta tunnetab oma elus traditsioone ja stabiilsust? Vaatan teda põlvitamas enda kõrval altari ees – samas kirikus, kus oli tema ema-isa abielu õnnistamine ja tema enda ristimine – ning tunnen, et vastus on selge jaa. Minu südames võib valitseda segadus kultuurivahetuse pärast, aga oma lapsele olen ma andnud traditsioonide kimbu, kokku nii Eestist kui Ameerikast, ja ta peab neid omaks. Tema elu ei ole segane, ma vähemasti loodan seda.

      Palun sel hetkel altari ees meelekindlust, et järgmise hommiku pakkepaberite katkirebimise orgial rahu säilitada.

★★★

      Väikesed valusad küsimused kraabivad mind terve järgmise päeva vältel. Miks pakitakse iga sokipaar eraldi paberisse? Mina üllatasin neid omal ajal, kui panin kõik ühele inimesele mõeldud kingitused lihtsalt ühte kinkekotti. „Väga… huvitav…” Ja miks tahetakse kõik pakkepaber automaatselt ära visata? Nii on toad kolm korda ühe päeva jooksul täis katkikäristatud pabereid: kõigepealt hommikul, siis ennelõunal, siis pärastlõunal. Mina olen see, kes räbalaid päästab: „Me hakkame pärast Martaga meisterdama,” vabandan ma ja märkan pilke stiilis „veidrik tegutseb jälle…”. Võib-olla on see suur veidrus tõesti, mõelda, et ma suudan statistikat kübeke muuta. Eelmiste jõulude aegu visati väidetavalt terves riigis ära neli miljonit tonni pakkepabereid.6

      Ohkan ja vajan veini, et see päev lõpuni elada. Miks see küll mulle nii raske on?! Mõtlesin, et mind ei saa see kingipüha enam tasakaalust välja viia, sest olen järele mõelnud ja aru saanud, et mul tuleb lihtsalt leida üles need praod, kustkaudu ma reaalselt saan tarbijaühiskonda muuta – näiteks tekkis mul paberiräbalaid korjates idee teha tulevikus nipiraamat, käsitööideed vanast kinkepaberist. Aga see, kas mu tütar saab endale uue patareidega Barbie või mitte, ei muuda suurt midagi.

      Lisaks isetantsivale Barbie’le saabub jõuluõhtul meie perre peeretav kaugjuhtimispuldiga karumõmm, kaks iselaulvat patareidega printsessikleiti ning umbes lapsesuurune Barbie’de nukumaja. Kõik see kraam on tehtud Hiinas ja siia teisele poole maailma veetud.

      Need patareidega mõmmid jäävad tavaliselt vanaema ja vanaisa maja pööningule vedelema. Uuel aastal uued kingid! Kui käisin pööningul, siis nägin eelmise aasta karu – seda, kes muinasjutte loeb, kui nupule vajutada. Sealsamas oli kaks patareidega raamatut – need, kus laps saab näpu pildi peale panna ja siis ütleb pilt plasthäälel: „Mina olen part!” või: „Mina olen tiik!” Aga kui laps libistab oma näppu üle raamatu, siis kostab: „Mina olen… Mina olen… Mina! Mina!” Veel hullemat peavalukakofooniat saab tekitada kahte näppu korraga raamatus ringi libistades. Sellised elektroonikaimed peaksid asendama seda, mismoodi vanemad lastele ette loevad.

      Kas ma siis pole rääkinud, et me ei soovi patareidega kinke? Muidugi olen. Aga see on kummaline seletamatu vastasvajadus – just patareidega kinke tahavad siinsed vanaema ja vanaisa osta. Ei tea, kuidas see on teistes Ameerika peredes, aga meil jäävad need seisma. Ei mina ega Justin oska neid patareipille mängudesse sisse tuua, või siis ei taha? Ja Marta tüdib neist kiirelt.

      Onu Ianilt saab Marta seekord kingiks oma elu esimesed telekamängud. Teleka ees on plastratas, telekast tulevad kiiresti liikuvad pildid, mis mul pea valutama ajavad. Näiteks peaks laps väntama, pea kuklas ekraani jälgides, ja oma rattaga liblikaid taga ajama. Ma tunnen viha sellist kingitust saades, ja ma tunnen süüd oma viha märgates. Need kingitused ehitavad aina uuesti seda seina, mis on minu ja siinsete sugulaste vahel. Kõik teavad, et need kingitused jäävad siia ja me läheme tagasi oma enam-vähem minimalistlikusse maailma, aga ummiku tunne on küll. Pööningule seisma viidud plast on kulutatud, see ei kao siit ilmast kusagile, ja meiegi oleme süüdi selles kriminaalselt suures üleriigilises raiskamises.

      Statistika näitab7, et kogu jõulude ajal tekkivast kinkide hunnikust läheb siin riigis aktiivselt kasutusele 1 %. Ja ülejäänud 99 %? Mis jääb seisma, mis müüakse kevadisel aiamüügil edasi, mis visatakse minema. Ka on siin levinud kinkide massiline poodi tagasiviimine, nii et enamasti on kingituse juures igaks juhuks ka ostutšekk. See on ju hea, et ebavajaliku saab poodi tagasi viia (olen seda Ameerika poodide joont Eestis taga igatsenud), aga suur osa poode ei anna tagasi mitte raha, vaid tagastatava kauba vääringus poekrediiti, nii et tavaliselt ostavad inimesed lihtsalt uusi asju ja veel rohkemgi, kui tagastatud kingitus maksis. Lõppkokkuvõttes kulub ikka samamoodi asju ja veel rohkem aega…

      Mulle tundub, et siinsed inimesed ei saa aru, kui hinnaline väärtus on aeg ja kuidas nad matavad selle ressursi asjade alla.

      Meie Justiniga oleme otsustanud sel aastal kinkida Martale enda poolt asjade asemel just nimelt puhast väärtuslikku valuutat, teisisõnu aega ja iseennast: lubadusi lähikuudeks, näiteks vähemalt tosin korda

5

„Oh, mees!” (sõnasõnalises tõlkes, inglise k). Emotsionaalne hüüatus, mis väljendab tavaliselt üllatust, aga olenevalt kontekstist ka heakskiitu, halvakspanu vm.

6

Allikas: www.cleanair.org, Waste Facts and Figures.

7

Kasutatud on minifilmi „The Story of Stuff ” andmeid: www.storyofstuff.com.