Minu Ameerika III. Epp Petrone

suunatud laborikeemia vastu. Kusagilt ökofoorumist olen lugenud, et näiteks kummitükina pressitud rõivaste tooteinfo otse inimihu vastas on kahjulik, sest sealt imbub naha kaudu organismi sünteetilisi aineid – ja sel aastal olen selgeks saanud, et peaaegu kõik Ameerika uue põlvkonna lasteriided on just sellise kummilatakaga kusagil lapse kukla või tagumiku peal, naha vastas. Sünteetilisi riideid ei taha ma ka, ei lastele ega endale, ei sünteetika keskkonnavõla ega ka meie tervise pärast. Muidugi olid siin jälle polüesterpidžaamad lapsi ootamas ja minul oli valida: kas neelata alla oma vastumeelsus või minna konflikti. Valisin vahepealse: mu kapinurgas on suur salajane kott riideid, mis läheb kiriku heategevuskonteinerisse. Kõigi eest siin ilmas ma vastutada ei suuda, aga vähemasti oma lastele ma neid pidžaamasid ei taha. Kellelegi teisele peale Justini ma praegu sellest ei iitsata… Samasse kohta olen kotitäie riideid ja mänguasju viinud ka eelmisel ja üle-eelmisel aastal.

      Mu sünteetikahirm ei puuduta mitte ainult riideid, vaid muidugi ka toidulisandeid. Mäletan, mismoodi me kaks aastat tagasi Ameerikas elades hakkasime Justiniga võtma mingit turbo-vitamiinikompleksi ja hakkasime mõlemad tundma kõris kummalist rusutist. Ei tea siiani, mis see oli, aga vitamiinide võtmise lõpetamisel saime mõne aja pärast jälle vabalt hingata.

      Vähemasti see on hea, et ka Justin on igasuguste rohtude ja toidulisandite suhtes skeptiliselt meelestatud. „Ma mäletan, kui näiteks 1980ndate lõpus läksid laste ohjeldamiseks moodi rahustid,” on ta rääkinud. Kui enne seda valitses maalähedane mõtlemine, et energilised lapsed peaksid end õues tühjaks jooksma, umbes nagu Tom Sawyer ja Huckleberry Finn, siis järsku hakkas levima arvamus, et energilistele lastele tuleb anda rahusteid ja nad seeläbi tasalülitada. Nii istuski Justini klassis nurgas üks poiss, Taylor, kes varem ei püsinud pudeliski paigal, nüüd aga vaatas unelevalt ringi, imes pöialt ja keerutas näpu otsas lokki. Justin olevat siis olnud kümme aastat vana, aga juba tookord otsustas, et tema endale mitte kunagi mitte mingisuguseid rohtusid sisse sööta ei lase, „pigem surm”. Tõele au andes, ega ta vanemad olegi talle rahusteid sisse söötnud, ega ka stimulaatoreid, mida siin keskmisest uimasematele lastele võidaks anda. Aga olen maha pidanud paar tüli Justini emaga, kui Martal on palavik: võite ise ette kujutada, kui üks tahab teha viinasokke ja teine tahab joota sisse neoonroosat kirsimaitselist sünteetikat täis siirupit…

      Marta! Ma lasen hirmu endale nüüd päris ligidale. Mis siis ikkagi ennist juhtus? Ta magas ju seal pesuruumi kõrval toas lõunaund ega teinud teist nägugi nende klooriaurude suhtes. Sünteetilise kodukeemia kasutamine ja laste astma on seotud, olen ma lugenud. Võib-olla täna veel ei näe me oma peres seda seost… Loodame, et ka mitte homme ega ülehomme.

      Aga selles lootuses ei ole tegelikult õiget vunki sees, mind haarab äkki haledus kõigi nende ülejäänud laste pärast, kes vanemate tahtmata või tahtlikult sünteetilist keemiat saavad.

★★★

      Koputus uksel. Justini ema.

      „Tead, ma arvan, et sul on tolmuallergia, seda teie tuba pole korralikult vahenditega koristatud juba kaks nädalat… Või oot, juba kolm nädalat!”

      „Ei, ma tean kindlalt, et see algas kloorilõhnast,” kähisen mina vastu vaielda.

      „Aga ma kasutan seda ju iga jumala päev, ega sa esimest päeva meie majas pole?”

      „Mind on see kloor ju alati häirinud, kas sa ei mäleta?” Ta on vist tõepoolest arvanud, et ma lihtsalt olen tööst kõrvale viilinud, kui ta on näiteks kevaditi oma aiatoolid mingite lahustega üle kastnud ja Justini pesema pannud.

      „Ma pesen iga päev valgendit kasutades pesu!”

      „Sa ei pese ju iga päev valgendit kasutades pesu?!” Jah, seda olen ma küll ammu märganud, et pesumasin huugab siin majapidamises peaaegu vahetpidamata ja vahel kõnnib Christine maja peal ringi, otsides asju, mida järgmiseks masinasse toppida. Aga kas ta peseb tõesti kogu aeg kloori abil?!

      „Pesen! See hoiab linad ja rätikud valged. Sa ju tead, et meie majas on kõik linad ja rätikud valged, ega nad niisama valged oleks, ikka kloorist! Kuidas see allergia sul siis ikka nüüd järsku tuli?”

      Ei tea. Ma tõesti ei tea.

      „Aga kuidas sa siis oma kodu koristad?” küsib ta äkki.

      „Mul on lõhnavabad mahetooted.”

      „Kas sul on mahevalgendi ka? Ma tahaksin näha seda valgendit, mis ilma kloorita asjad valgena hoiab. Ja valge all mõtlen ma valget, mitte kollast!”

      „Ee… meil polegi valgeid asju.” Seda öeldes igatsen väga meie kirju ja hipiliku kodu järele, mis meid kaugel mere taga ootab.

★★★

      Siinse pesuruumiga seostub mulle veel üks äng. Kõik need valged linad ja rätid lähevad pesumasinast kohe kuivatisse, nii et nood kaks suurt energiaröövlit üürgavad seal kõrvuti suure osa ööpäevast.

      „Teil on siin ruumi palju, võiksite osta siseruumi-kuivatusresti,” pakkusin ma eile õhtusöögi ajal jutujätkuks. Ma kannan tavaliselt oma soovitusi kaasas tükk aega ja üritan leida sellist „jutujätkuks”-momenti, aga ikka kukub kohmakalt ja süüdistamisena välja. „Te saaks ju kuivatada osa asju õhu käes – neid, mis ei pea olema sirged. Näiteks rätikuid saaks vabalt kuivatada restil.”

      „Rätikuid ei kuivataks ma eluilmas restil!” sain Christine’ilt vastuseks. „Nad kuivavad ju nii kõvaks, issand, sügelevaks. Ikka pesukuivatis saab head pehmed rätikud! Selleks ongi jumal pesukuivati loonud.”

      Mõtlen vahel, missugune on tema suhe jumalaga. Ainuke viis, mismoodi ta jumala nime suhu võtab – aga seda vaat et iga päev –, on viide sellele, mismoodi jumal on midagi loonud. Kas laps on särgile tomatipleki peale ajanud? „Selle eemaldamiseks ongi jumal kloori loonud!”

★★★

      Ma arvan, et enamikul naistel oleks probleeme, kui nad peaksid elama meheemaga ühes majas. Naiste valdkond on kodu – pisikesed olulised asjad nagu pesu ja mööbel ja mis sööki teha ja kuidas lapsi kasvatada. Minu traagika on, et siin majas põrkuvad lisaks kahe naise erinevusele ka kahe kultuuri erinevused.

      Uus koputus uksele. „Kuidas sul siin läheb? Kas on üle läinud?” küsib Justini ema. Me ju omal kombel hoolime teineteisest, aga nii kui suhtlema hakkame, lööb elu kohe mõrad sisse.

      Naeratan talle ja ütlen, et parem on.

      „Ma sõidan poodi, ostan kana ja teen suppi,” teatab ta.

      „Aga külmkapp on ju sööki täis? Eilsest ristimisest on nii palju oliive ja juustu ja seeni alles, las ma keedan parem pastat ja segan selle kõik pestoga,” pakun ma. „See läheb ju muidu halvaks!”

      Viie aastaga pole ma veel ära õppinud, et see pole eriline argument. Las läheb halvaks. Tema loogika on, et kahte päeva järjest sama sööki ei sobi süüa – sest ta on hea perenaine. Ülejääke võib küll lõunaks soojendada, aga igal õhtul olgu oma originaalsöök, isegi kui selle põhimõtte pärast tuleb alatasa toitu ära visata.

      Nii ta siis sõitis kana ostma. Minul kraabib kopsus.

      Jõuludest visati hiiglasuur singikäntsakas lihtsalt minema. Külmkapist vaatab vastu viimase nädala elu, sest ega Christine ka iga päev ise süüa tee. Sisuliselt igast toidukorrast jäävad aga alles jäägid, sest toiduportsud on hiiglaslikud. „Tellime täna pitsat” – jäätmed on siin karbis. „Ostame neid häid Hiina pelmeene veel!” – karp ostukeskuse kiirtoidukohast. „Palun pakkige meie ülejäägid kaasa!” – kolm karpi restoranist. Karbid on tehtud vahtplastist ja neid ei taaskasutata. Igal pool söögikohtades, nii odavates kui kallites, käib söömaaja juurde võimalus oma jäägid kaasa viia. Ja millegipärast kasutavad nad seda võimalust alati. Tegelikult neid jääke tavaliselt ära ei sööda, paari päeva möödudes visatakse niisama minema, nii et samahästi võiks jäägid restorani jätta.

      Miks see mulle nii hinge läheb? Võib-olla sellepärast, et ma armastan oma siinset peret ja tunnen nende pärast vastutust. Kellegi kauge ja anonüümse külmkapi peale oleks lihtsam käega heita. Ja ma ei arvagi, et nende külmkapi sisu oleks vaid nende isiklik süü – igaüks teeb valikuid piirides,