Minu Ameerika III. Epp Petrone

ta hakkas seda moodustama aasta enne teisi.

      Aga Justini meelest on see täielik jama, mismoodi USAs kujuneb oma aristokraatia, valitsev klass, kus peamiseks ühisjooneks saab „sest nad tunnevad teisi tähtsaid” ja neil on sugulussidemed teiste tähtsatega. Et nüüd tulgu siis kaheksa aastat Clintonite dünastia kord, siis on kaheksa aastat Jeb Bushi kord (George W. Bushi vend, kes plaanivat ka suurde poliitikasse astumist), siis äkki mõne Kennedy kord, näiteks Hollywoodi ja Kennedy klanni ühisprodukti Arnold Schwarzeneggeri kord – selleks tuleks küll muuta seadust, et kandideerida saaks mitte USAs sündinu, aga kõik on võimalik. Või oot, selleks ajaks on juba Billi ja Hillary tütar Chelsea piisavalt vana, siis on ehk hoopis tema kord? Troon läheb isadelt poegadele, meestelt naistele, naistelt tütardele, kas niimoodi? Isikutekesksel USA avalikul poliitteatrilaval tundub tõesti olevat võimalus selliseks stsenaariumiks.

      „Justin!” hüüab ema poja poole. „Mõtle nüüd! Sa ju ise nõustud ka, Hillaryl ON rohkem kogemusi. Ta on näinud seestpoolt, kuidas käib poliitika tegemine, ja ta on reisinud nii palju mööda maailma. Ta on isegi Eestis käinud!”

      „Hillaryl tundub tegelikult demokraatide parteis olevat palju vaenlasi,” arutab Justin vastu. „Ja ta tundub olevat selline oma meelest kaval strateeg, aga – see ei meeldi inimestele. See oli nii läbipaistev: kui ta New Yorgi senaatoriks kandideeris, siis rääkis: „Ei, mina ei taha presidendiks kandideerida, ainult senaatoriks.” Ja juba toona oli näha, et tahab küll! Neli aastat tagasi ei hakanud Clintonid ju John Kerry kandidatuuri avalikult toetama, sest nad tahtsidki, et Kerry kaotaks – siis on Hillaryl järgmisel korral suurem šanss. Nüüd maksis Kerry kätte ja asus omakorda avalikult Obamat toetama.”

      „Obama on ju alles esimest vahetust üleriiklikus Senatis, tal ei ole kogemusi! Punkt.”

      Justini ema ei saa aru, kuidas saab Justinile Hillary mitte meeldida, sest Hillary on ju peaaegu nagu peresõber. Meie pere on toetanud rahaliselt Hillary senaatoriks valimise kampaaniat ja käinud fundraising’u ehk „rahakasvatamise” pidudel, meil on siin lausa fotosid koos Hillaryga. Justin nende piltide üle millegipärast eriti uhke pole, ta näppas ema kapi pealt ära kuldraamis foto, kus ta kaheksa aastat tagasi Hillaryga kahekesi poseerib, ja pani selle kusagile peitu, ema pahameeleks.

      „Ma võtsin selle enda kätte, et sa seda sisse ei skänniks ega internetis laiali ei saadaks.” – „Mis sul selle vastu on? Sa võiksid ise selle pildi oma blogisse panna!” – „Ma ei taha, mulle ei meeldi!”

      Justin on meenutanud seda üritust: merevaatega villas peetud kopsaka hinnaga õhtusöök, palju õõnsavõitu small talk’i, ja kui siis Hillary saabus, olevat olukord läinud Justini meelest eriti jaburaks: kõik õhtusöögilised seati järjekorda, kus nad ootasid võimalust Hillaryga kätt suruda, paar lauset vahetada ja temaga pildil poseerida.

      Hillaryl on selliseid rahaandjaid lademetes, küllap on sõna otseses mõttes tuhandetel „sinistel” ameeriklastel kaminasimssidel pildid „mina ja Hillary”. Aga Justini ema seob oma riigi endise esileediga veel üks eriline, võiks lausa öelda, et kosmiline seos: nad on sündinud täpselt ühel päeval ja ühel aastal. Christine New Yorgis, Hillary Chicagos. Christine on ka välja uurinud, et tema on Hillaryst paar tundi vanem.

      „Ja kui me sellest Hillaryga rääkisime, ütles ta: „Kujutad sa ette, Christine, et kusagil taevas oli meil võimalik oma tulevast elu valida ja me seisime seal kahekesi koos, valmis sündima, ja siis sina ütlesid: mhm, sellist elu ma küll ei taha, ma võtan selle teise!” Ja ma pärast mõtlesin – mida Hillary sellega küll öelda tahtis? Kas vihjas, et tal on Billiga nii raske? Miks ta arvas, et mina tema elu ei taha?”

      Võimalik muidugi, et Hillary ei tahtnud mitte midagi öelda ja heitis lihtsalt rutiinset nalja – pidi ta ju üle päeva toimuvatel rahakorjamisüritustel tuhandete ameeriklastega kiiresti joviaalselt suhtlema, ja peab nüüd jälle, uuel ning veel suuremal ringil.

      Christine olevat Hillarysse armunud aastal 1992, kui Bill Clinton presidendiks kandideeris ja valituks osutus. Clintonite tiimi ühendpresidentuuri („kaks ühe hinnaga”) kampaania kandis vilja. „Emal oli hea ette kujutada, kuidas Bill tuleb õhtul koju ja ütleb: „Oi, ma ei tea, mis nende venelastega teha! Ja siis Hillary soovitab…” Justin naerab mõnuga.

      „Aga mis sina ise Hillaryst arvad? Tegelikult?”

      Justin mõtleb päris pikalt. „Hillary on jurist,” vastab ta siis paljutähenduslikult. „Vaata, Bill õppis küll juurat, aga ta ei praktiseerinud, läks kohe parteirea peale. Inimesed, kes hakkavad juristidena tööle, nad muutuvad… Nad kaotavad oma inimlikkuse! Öeldakse, et teadmine, et sa saad väga kõrget tunnitasu, tekitab ärevushäireid. Ja nad ei usu enam sellesse, et olemas on üks õiglus, nad teavad, et tõde saab alati väänata…”

★★★

      Bill Clinton oli esimene president, kes väidetavalt tundis end vabalt mustanahalistega suheldes, ja nüüd olevat Clintonite tiim algusest peale arvestanud sellega, et mustade sümpaatia kandub Billilt edasi ka ta naisele. Kas kandub? Isiklikult kahtlen selles. Esiteks on veri sellises olukorras paksem kui vesi ja teiseks on Obama lihtsalt karismaatilisem inimene kui Hillary.

      Ning kolmandaks – lugesin hiljuti huvitavat käsitlust sellest, mismoodi on muutunud kultuurilised rollimudelid.23 Naiste emantsipatsiooni kõrgaeg Ameerikas on möödas, naised on piisavalt saavutanud ning enamasti rahul enda kuvandiga ühiskondlikul maastikul. Praegu on suurem probleem ja peatõstmise aeg mustanahalistel noortel meestel. Näiteks on narkootikumidega seotud seadused nii karmid, et noored mustad mehed lähevad väga lihtsalt vangi, pered on lõhki, paljudel mustanahalistel noormeestel jäävad koolid pooleli, sotsiaalsed probleemid nagu näiteks tervisekindlustuse puudumine on nende rühmas suurem kui kusagil mujal…

      Ja just see õhus olev kultuuriline muutus vajab võimalust, et vallanduda. Selleks tulevad lihtsalt kõik need kannatavad inimesed hääletuskastide juurde. Kui tulevad?

★★★

      Huvitav on minu jaoks see, et diskussiooni „naine presidendiks?” või „must presidendiks?” ma ei kuulegi, vähemasti mitte siin minu Ameerikas. Võib-olla kusagil lõunaosariikides sülitavad kohalikud Kentucky Lõvid pihku ja vannuvad sel teemal. New Yorgi kandis mitte. Kohtan küll meedias ettevaatlike sõnadega arutelu selle üle, kas Obama rass põhjustab midagi, ja kui, siis mida. „Obama annab valgele inimesele võimaluse end hästi tunda,” arutleb näiteks üks kommentaator. „Kui valge inimene valib Obama, siis saab ta endast mõelda: ma ei ole rassist.”

      Märkimisväärne nüanss on siinjuures see, et Obama ei ole Ameerika orjade ajalooline järeltulija – see võib inimeste teadvuses omamoodi rolli mängida. „Jah, ta on sellele vihjanud küll vahel oma kõnedes,” möönab Justin, kui talt seda uurin. „Ta ei ole tavaline afroameeriklane, kõik ta esivanemad on olnud vabad inimesed.”

      1

      Andmed raamatust „Remotely Controlled: How Television is Damaging Our Lives”, Aric Sigman.

23

Refereeritud raamatust „Why Are All the Black Kids Sitting Together in the Cafeteria? A Psychologist Explains the Development of Racial Identity”, Beverly Daniel Tatum.