Krahv Monte-Cristo. 3. osa. Alexandre Dumas

printsi või Reichstadti hertsogiga,” naeratas Albert.

      “Sellepärast näetegi mind täna nii vara hommikul, kallis sõber.”

      “Te saite Carlos III ordeni ja tahtsite mulle teatada seda head uudist.”

      “Ei. Vaid sellepärast, et saatsin kogu öö kirju: kakskümmend viis diplomaatilist depešši. Kui ma hommikul koju jõudsin, tahtsin magada, aga mu pea hakkas valutama, ma tõusin uuesti üles ja läksin tunnikeseks ratsutama. Boulognes metsas hakkas mind vaevama igavus ja nälg. Need kaks vaenlast käivad harva käsikäes, aga nüüd liitusid nad minu vastu – omamoodi karlistlik-vabariiklik liit. Ja siis tuli mulle meelde, et täna hommikul toimub teie juures pidusöök, ja siin ma nüüd olen: mul on nälg, toitke mind, mul on igav, lõbustage mind!”

      “Kallis sõber, see on minu kui võõrustaja kohus,” ütles Albert ja helistas teenri, kuna Lucien sedaaegu oma türkiisinkrustatsiooni ja kuldnupuga peene jalutuskepi otsaga vedelevaid ajalehti lennutas. “Germain, klaas herest ja küpsiseid. Siin on sigarid, kallis Lucien, loomulikult salakaup. Proovige neid ja soovitage oma ministril ka meile neid müüa nende peaaegu et pähklipuulehtede asemel, mida ta meie korralikke kodanikke suitsetama sunnib.”

      “Või veel! Ei tule mõttessegi. Sellest hetkest peale, kui nad valitsuse poolt tulevad, teie neid enam ei taha ja leiate nad olevat jälgid. Pealegi ei puuduta see kuidagi siseministeeriumi, see kuulub rahandusministeeriumi kompetentsi. Pöörduge härra Humanni poole, kaubandusmaksude osakond, koridor A, tuba 26.”

      “Te üllatate mind tõepoolest oma põhjalike teadmistega. Võtke ometi üks sigar.”

      “Oo kallis vikont,” ütles Lucien, süütas manila roosa küünla kohal, mis kuldses küünlajalas põles, ja nõjatus taas diivanile. “küll te olete õnnelik, et teil pole vaja midagi teha. Te lihtsalt ei tea, kui õnnelik te olete!”

      “Aga mida teie teeksite siis, kallis kuningriikide lepitaja,” sõnas Morcerf kerge irooniaga, “kui te midagi ei teeks? Ah? Olete ministri erasekretär, kes tegeleb ühteaegu Euroopa suurte salanõudega ja Pariisi väikeste intriigidega; teil on vaja kuningaid, veelgi enam, kuningannasid protežeerida, parteisid liita, valimisi juhtida; te teete rohkem ära oma sule ja telegraafiga kui Napoleon võitlusväljadel mõõga ja võitudega; teil on kakskümmend viis tuhat livri rendist lisaks teie palgale; hobune, kelle eest Château-Renaud pakkus teile nelisada luidoori, aga teie ei tahtnud teda ära anda; teil on rätsep, kes teil iialgi ühtegi püksipaari ära ei riku; teil on Ooper, “Jockey Club” ja Varieteeteater – ning kõige selle juures ei leia te, millega oma meelt lahutada? Hea küll, siis lahutan mina teie meelt.”

      “Mil moel?”

      “Muretsen teile ühe uue tuttava.”

      “Mehe või naise?”

      “Mehe.”

      “Ma tunnen neid juba küllalt!”

      “Aga säärast, kellest mina räägin, te veel ei tunne.”

      “Kust ta tuleb? Maailma otsast?”

      “Võib-olla kaugemaltki.”

      “Tönt võtaks! Loodetavasti ei too tema meile hommikusööki?”

      “Ei, olge mureta, meie hommikusöök valmistatakse minu ema köögis. Teil on siis päris tõesti nälg?”

      “Pean tunnistama, et jah, kuigi seda on väga alandav öelda. Aga eile ma õhtustasin härra de Villefort’i pool. Kas teie pole tähele pannud, et kõigi nende kohtutegelaste juures on viletsad õhtusöögid? Alati jääb mulje, nagu vaevaksid neid süümepiinad.”

      “Te põlastate teiste eineid, aga kas teie ministrite juures süüakse hästi?” küsis Albert.

      “Meie vähemalt ei kutsu külla korralikke inimesi; ja kui me ei peaks oma vastuvõttudega austama mõnda matsi, kes mõtleb ja ennekõike hääletab õigesti, me hoiduksime õhtusöökide korraldamisest enda pool nagu katkust, uskuge mind.”

      “Kallis sõber, võtke veel klaas herest ja küpsist.”

      “Meelsasti, teie Hispaania vein on oivaline. Näete isegi, tegime jumala õigesti, et rahustasime selle maa.”

      “Jah. Aga Don Carlos?”

      “Don Carlos joob Bordeaux’ veine ja kümne aasta pärast anname tema pojale väikese kuninganna naiseks.”

      “Mille eest teie saate Kuldvillakuordeni, kui olete veel ministeeriumis.”

      “Mulle paistab, Albert, et täna hommikul te olete otsustanud mind järjekindlalt meelitustega toita.”

      “See turgutab kõige paremini seedimist, kas pole nii? Aga oot-oot, ma kuulen eestoast Beauchamp’i häält, te hakkate temaga vaidlema ja see aitab teil kannatliku meelega oodata.”

      “Mille üle vaidlema?”

      “Ajalehtede üle.”

      “Oo kallis sõber,” ütles Lucien ülimalt põlastades, “kas mina siis loen ajalehti?”

      “Seda enam on teil põhjust ägedalt vaielda.”

      “Härra Beauchamp!” teatas teener.

      “Tulge aga sisse, kohutav sulemees!” ütles Albert, tõusis püsti ja läks noormehele vastu. “Vaadake, siin on Debray, kes teid põlgab, kuigi ta pole teid lugenud, vähemasti nii ta ütles.”

      “Tal on jumala õigus,” sõnas Beauchamp. “Ta on nagu mina. Ka mina kritiseerin teda, teadmata, mida ta teeb. Tere päevast, ordenikomandör.”

      “Ah te juba teate,” ütles erasekretär ja noormehed surusid naeratades kätt.

      “Iseendast mõista!” ütles Beauchamp.

      “Ja mida räägitakse selle kohta seltskonnas?”

      “Millises seltskonnas? Meil on palju seltskondi sellel 1838. aastal pärast Kristuse sündi.”

      “Kriitikute ja poliitikute seltskonnas, kus teie mängite lõvi rolli.”

      “Räägitakse, et see on väga õige, teie külvavat küllaldaselt punast, et sellest pisut sinist võiks võrsuda.”

      “Pole halvasti öeldud,” sõnas Lucien. “Miks te ei kuulu meie ringi, kallis Beauchamp? Teiesuguse mõistusega mees teeks karjääri kolme või nelja aastaga.”

      “Ma ootan vaid ühte, et teie nõu järgi talitada, ministeeriumi, mis püsiks kindlalt pool aastat. ütelge mulle nüüd, kallis Albert, ma pean ju laskma vaesel Lucienil ka pisut hinge tõmmata, kas me sööme hommikust või lõunat? Ma pean minema saadikutekotta. Nagu näete, pole meie ametis kõik sugugi nii roosiline. “

      “Me sööme hommikust. Ootame veel vaid kahte inimest ja istume lauda kohe, kui nad on pärale jõudnud.”

      “Mis sorti inimesi te ootate einele?” küsis Beauchamp.

      “Ühte aadlikku ja ühte diplomaati,” sõnas Albert.

      “Järelikult tuleb meil aadlikku oodata ligi kaks tundi ja diplomaati üle kahe tunni. Ma tulen desserdi ajaks tagasi. Hoidke mulle maasikaid, kohvi ja sigareid. Ma söön oma kotleti saadikutekojas.”

      “Ärge seda tehke, Beauchamp, sest kuigi aadlik oleks kas või mõni Montmorency ja diplomaat Metternich, meie sööme täpselt kell pool üksteist. Seni aga võtke Debray’st eeskuju, nautige mu herest ja küpsiseid.”

      “Olgu peale, ma jään. Pean täna hommikul ilmtingimata oma meelt lahutama.”

      “Nüüd te olete nagu Debray! Aga minu meelest, kui ministeerium on nukker, peaks ju opositsioon olema lõbus.”

      “Kallis sõber, teil pole aimugi, mis mind ähvardab. Täna hommikul pean ma kuulama härra Danglars’i kõnet saadikutekojas ja õhtul ühe Prantsusmaa peeri tragöödiat tema naise juures. Kurat võtaks seda konstitutsioonilist valitsust! Meil on ju valimisõigus, nagu räägitakse, kuidas me ometi säärase valisime?”

      “Mõistan, teil on vaja