Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

Isa langetas uuesti pea ja jätkas tööd.

      Pidamata jäänud pulmadest oli möödas kolm päeva ja mu ranne valutas. Selle ajupoolega, mis polnud hõivatud paberile mõttetute sõnade leidmisega, sepitsesin valmis plaani. Heitsin pilgu üheotsapiletile Londonisse. Olin selle ostnud hoopis teise eesmärgiga, aga nüüd pakkus see mulle väljapääsuvõimalust. Ma ei saanud vanemate majas edasi elada, oleksin end tundnud taas nagu seitsmeteistkümneaastane, täiesti ema meelevallas. Teengi, nagu isa ütles, ja lähen.

      Kui ma lahkun, vaibub skandaal ja ma pole enam jututeema number üks. Talukioski juures rääkisid isegi võõrad inimesed pruudist, kes oli põgenenud. Mul oli praegu üsna vähe valikuvõimalusi. Mul polnud ei tööd ega korterit, aga igatahes oli mul üheotsapilet Inglismaale. John hakkab elama Londonis ja asub tööle uuel töökohal, mina võin uuesti alustada Oxfordis. Olin seal magistrikraadi omandanud ja seal elas mu ristiema Barbara. See oli igatahes minu plaani algus. Mul oli veidi sääste, nii et sain kokkuhoidlikult elada, ja kui veab, leian võib-olla töödki.

      Lend on homme, kui ma seda ümber ei vaheta. Koos Johniga Londonisse lennata olnuks liig. Võtsin telefoni ja lootsin, et lennukompanii saab aidata. Pastakat närides murdsin läbi automaatsüsteemi elusa inimeseni. Köögiaknast oli näha, et silmapiiril kogunevad pilved. Lähenes torm.

      Vähemalt lahenes piletivahetus ilma draamata. Naistöötaja oli väga mõistev. Jäi ainult loota, et kõik teised suhtuvad sellesse niisama hästi.

      Mul jäi ainult mõni tund aega, et asjad korda ajada ja teatada neile, kellel on tarvis teada. Loodetavasti tunnevad ema ja isa kergendust. Ilma minuta saavad nad endist viisi edasi elada. Barbarale saadan kohe meili. Keerulisem oli sellega, mida öelda Johnile. Lennupilet pidi viima meid ühise elu algusesse, nüüd viis see eraldi elamiseni. Olukord oli keeruline. Me polnud pärast hommikust kohtumist rannal omavahel sõnagi vahetanud. John ei tahtnud minuga rääkida ja mina teda selles küll süüdistada ei saanud.

      Võtsin telefoni ja valisin tädi Agnese numbri. „Tere, tädi Agnes.”

      „Jude. Mul on hea meel näha, et sul siiski on selgroogu.”

      „Eks seda võib vist öelda jah.” Hakkasin naerma.

      „Võib küll. Kuidas sul läheb?”

      „Läheb kah, tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et sõidan mõneks ajaks ära Oxfordi, nii et,” pidasin väikese pausi, „olukord saab natuke rahuneda.”

      „Hea mõte. Hoia ikka ühendust.”

      „Hoian. Ole terve.”

      Tädi Agnes naeris. „Minu vanuses on juba seegi tervis, et üldse hing sees on.” Jätsime nägemiseni ja lootsin, et ta on ikka tõesti terve. Panin telefoni käest ja võitlesin nukrusega, mille põhjust ma ei teadnud.

      „Siin sa siis oledki.” Ema marssis kööki. „Rääkisin just telefoni teel Patiga. Ta sai sinu kirja koos tagasisaadetud kingitusega.”

      See ei tõotanud midagi head. Ema huuled olid kriipsuks pigistatud ja tal oli pliiats kõrva taga. Kui ta oli pliiatsi sinna unustanud, siis oli ta päris kindlasti rahulolematu. Tõusin püsti.

      „Ta ütles, et sa ei selgitanud, miks sa siis ikkagi ei abiellunud. Sa lihtsalt vältisid seda teemat.”

      „Nii see oli.” Panin sülearvuti kaane ettevaatlikult kinni.

      „Ma olen rohkem kui kannatlikult oodanud, et sa mulle räägiksid, mis juhtus. Inimestel, eriti sinu oma vanematel, on õigus saada sinu arusaamatute tegude kohta mingitki selgitust.” Ema pani teevee üles ja tema hääl oli ikka nii tavaline, nagu õpetaks ta tütrele, kuidas teha tassikest teed.

      „See ei ole nende asi.”

      „Judith, oma käitumisega sa tegid selle nende asjaks.”

      Võtsin prillid eest ja asetasin lauale. „Ma olen vabandust palunud ja palun ikka edasi, aga midagi muud ma teha ei saa.”

      „Sa saad selgitada. Kõik muudkui pärivad minult, miks. Te sobisite ju suurepäraselt. John on nägus, edukas ja heast perekonnast.” Ema pöördus ja põrnitses mulle otsa. „Sa oled lihtsalt loll. Sa ei leia enam kunagi kedagi, kes su üles korjaks.”

      „Minu üles korjaks?” Mu hääl muutus valjuks ja teravaks. „Minu üles korjaks? Mis asja? Kas ma olen mingi hädapätakas või? Mul pole vaja, et keegi mind üles korjaks. Mul on töö. Suudan ennast ise üleval pidada.”

      „Tõesti või? Kas sa arvad, et see närune palk, mida sa raamatukoguhoidjana teenid, lubab sul elada edasi sellist elu, nagu sa praegu elad?”

      „Ma olen arhivaar ja töötan Harvardis.”

      „Miks sa siis ei õpeta, selle asemel et mingis aiaraamatukogus istuda?”

      Kiristasin hambaid. Emal oli õigus pulmade pärast vihane olla, aga oma tööd ma tal alahinnata ei lase. „Ma ka õpetan, aga minu põhiülesanne on arboreetumi olulise kollektsiooni säilitamine.”

      „Need on ikkagi kõigest mingid paganama aiad! See pole maailma päästmine.” Ema kallas vett teekannu. Tema oleku järgi võinuks arvata, et me räägime ilmast, mitte ei tülitse. „Rose küll ei oleks…”

      „Muidugi, Rose oli täiuslik.” Pigistasin käsi kokku.

      Ema pani veekannu mütsatusega pliidile tagasi. „Sa käitud nagu hellitatud ja tänamatu jõmpsikas.”

      „Kui sa nii arvad, siis mina seda muuta ei saa. Ma olen pulmade pärast vabandust palunud ja mul on kahju, et ma valmistan igas suhtes pettumuse.”

      „Ära ole naeruväärne.”

      „Ma ei olegi. Sa ju ise ütlesid nii.”

      Ema keeras ägedalt ringi. „Ma ei taha enam mingeid mõttetusi kuulda.”

      „Vabandust, aga vahel tuleb asjad välja öelda. Sa tahad, et ma oma südame pahupidi pööraksin ja sulle selgitaksin, miks ma Johniga ei abiellunud. Nii et mis siin siis teisiti on? Rose oli täiuslik. Mina ei ole. Lihtsalt ütlegi nii.” Tundsin, kuidas mu nägu lõkendab.

      Ema virutas teetassi lauale, nii et see purunes kildudeks. „Judith, ma ütlesin, et aitab. Ma ei taha enam sõnagi kuulda.”

      „Ma lähen ära, siis sa ei kuulegi.”

      „Head teed sul minna,” pomises ema. Kui ma köögist lahkusin ja soovisin, et mul oleksid emaga teistsugused suhted, nägin, et isa seisab tagaukse juures, käes kimp roose. Ta oli kuulnud viimset kui sõna. Mitte nii ei tahtnud ma neile öelda, aga nüüd oli see tehtud ja isa näost võis välja lugeda, et võib-olla ei lasta mind siia kunagi tagasi tulla.

      „Mida? Lähed ära? Kas sa oled hull või?” Sophie uuris mind üle oma kohvitassi serva.

      „Ilmselt olengi. Ma ei abiellunud maailma kõige suurepärasema mehega ja kõnnin nüüd siit kõige selle juurest minema.” Vaatasin kohvikus ringi, vältides nende inimeste pilke, kes mind vahtisid. Üks näitas isegi sõrmega.

      „Mida sa teha kavatsed?”

      „Elan Barbara juures, kuni tööd leian.”

      „Kas sa siis tohid seal töötada?”

      „Topeltkodakondsus.”

      „Kuidas see mul ometi meelest ära läks – see passitrikk.” Naeratasime mõlemad, meenutades pikki lennureise, et vanemate juurde jõuda. Sophie omad elasid Hongkongis, minu omad liikusid palju ringi. „Noh, ma oleksin su niikuinii Londonile kaotanud, nii et tegelikult pole siin mingit vahet. Kas John teab, mis sul plaanis on?”

      Katsusin oma kotis olevat ümbrikku. Selles oli kihlasõrmus, mille pidin talle tagasi andma. „Ei, ma pole talle veel rääkinud.”

      „Talle see ilmselt ei meeldi – või siis just meeldib. Tead, ta armastab sind ikka veel.”

      Noogutasin. Ilma sõrmuseta oli mu vasak käsi otsekui alasti. Seal, kus oli olnud sõrmus, oli näha ainult õrn vagu. „Sõidan nüüd tema vanemate maja