Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

kas sa üldse kuulad mind?”

      „Ee… ei.” Jätsin pastaka paigale.

      „Seda ma arvasingi. Kõike sai liiga palju? Vabandust, et ma sulle niimoodi kallale kargasin.”

      „Sul oli õigus seda teha.” Tegin ringi ümber köögi keskel oleva mööblisaarekese.

      „Ei, sul on vaja hoopis kallistust ja pudelit veini, võib-olla ka margariitat või lausa viit.”

      Hakkasin naerma.

      „Nii on juba parem. Räägi mulle nüüd, mis lahti on. Kas sa Johni oled näinud?”

      „Jaa.” Jäin seisma.

      „Ei läinud hästi?”

      „Ma ei ütleks, et hästi, aga läks.”

      „Oh jah, kujutan ette, et ega tal just hea meel ei olnud.”

      „Nii võib öelda küll.” Kortsutasin kulmu.

      „Ja mida sa siis nüüd edasi teed?”

      „Vaatan üle ema antud nimekirja kingitustest, mis tuleb tagasi saata, mõtlen, kus ma elama hakkan ja millega endal hinge sees saaksin hoida.” Torkisin nimekirja, soovides, et see lihtsalt kaoks.

      „Jaa, see on küll probleem. Kas sa tööle helistasid?”

      „Veel mitte, aga,” ohkasin, „sa ju tead, et ma lausa anusin neid, et nad annaksid mulle vabastuse, et saaksin Johniga Londonisse kolida?”

      „Issand, see oli mul täiesti meelest läinud.”

      Hingasin sügavalt sisse ja imestasin, kas me tõesti kõigest kaks kuud tagasi otsisime Londonis korterit. Pärast mõni päev kestvaid kohtumisi New York Citys avab John tuleval nädalal Londonis oma advokaadibüroo. Meil oli kõik valmis mõeldud. Lühikesed mesinädalad Maine’is, seejärel pidime lendama Londonisse, et alustada uut elu. „Ma ei usu, et nad saavad aidata, sest juba on minu asemele kaheks aastaks uus arhivaar palgatud. Ma ei saa oma tööd enne tagasi, kui see kaheaastane vabastus läbi on.”

      „Tõsi. No aga küll see kuidagi kujuneb.” Vana hea Sophie vaatas ikka asju helgemast küljest, ta oli seda alati teinud. Tema positiivne suhtumine oli aidanud mul toime tulla internaatkoolis ja Mount Holyoke’is, kus omandasin bakalaureusekraadi ajaloo alal.

      „Ma loodan ka.”

      „Millal ma sind näha saan?”

      „Varsti. Millal sa Cape’is tagasi oled?” Nii nagu paljud üle kahekümnesed, kes elavad ja töötavad Bostonis, põgenes Sophiegi igal nädalavahetusel Cape’i vanemate majja, et võtta suvest, mis võtta annab.

      „Tulen laupäeval.”

      „Siis näemegi.” Panin telefoni käest. Võib-olla peaksin Bostonisse sõitma. Sophie elas ühetoalises korteris, kuid võisin ju öö või paar põrandal magada. Vaatasin köögilaual olevat kinginimekirja. Kuluks terve nädal, et kõigile kirjutada. Võtsin pastaka ja paberi ning hakkasin pihta. Ma ei saa midagi teha enne, kui see ülesanne on täidetud. Tuli lihtsalt võtta üks kiri korraga…

      Kallis proua Smith!

      Tänan hoolivalt ja heldelt kingitud hõbedase kanakahvli eest. Hindan seda väga.

      Jätsin kirjutamise katki. Mida kuradit ma pidin ütlema? Ma polnud teadnudki, mis asi see üldse on, ja olin pidanud järele vaatama. John arvas, et see on koerakakakorjaja, ja me olime saanud kõvasti naerda.

      Nagu te teate, jäid pulmad ära, aga…

      Aga mida? Mul polnud aimugi, mida edasi kirjutada.

      Tänan, et tulite.

      Ei. Rebisin kirja puruks ja alustasin otsast peale.

      Minu magamistoa seinad olid endiselt roosad. Me ei olnud neid teist värvi värvinud, sest see oli Rose’i valitud värv. Olime maganud ühes toas. See polnud hädavajadus. Eel Riveri maja polnud ju sugugi väike, aga ma nägin lapsena sageli õudusunenägusid ja Rose oli vabatahtlikult nõus minuga olema ja luupainajaid eemale peletama. Ära need ei kadunud, kuid Rose sai alati käe välja sirutada ja mind rahustada. Kui ta haigeks jäi, võisin mina teda lohutada. Ma polnud küll saanud muud teha, kui tema kätt hoida. Nii paganama kasutu. Hingasin sügavalt sisse. Oleksime juba aastate eest pidanud siin remonti tegema, see, et tuba oli samasugune, ei toonud ju Rose’i tagasi.

      Riiulitel seisid raamatud ning fotod minust ja Rose’ist. Võtsin kätte ühe, mis oli tehtud puhkuse ajal Kariibi mere saartel. Rose’i nina oli üleni tedretähniline ja mina olin pruun nagu pähkel. Panin foto riiulile tagasi ja soovisin raami puudutades, et Rose oleks siin ning ma saaksin temaga rääkida. Perekond polnud ilma temata endine, eriti muutunud oli ema. Tema seltsiline oli läinud ja ükskõik, mida mina ka tegin, Rose’i aset ei suutnud ma kuidagi täita.

      „Judith, siin sa oledki. Kui sa nüüd mõneks ajaks meie juurde jääd, siis peaksime ehk sinu toas remondi ära tegema.” Ema seisis ukselävel. Tal olid erksavärvilised golfimänguseelik ja pluus seljas ning päikesekaitsenokk käes. „Praegu on see kolmekümneaastase jaoks natuke liiga lapselik. Hiljem näeme. Sa lõpetad need kirjad ära, eks ole?”

      Vajusin voodile, korrates mõttes tema sõnu ,,praegu on see kolmekümneaastase jaoks natuke liiga lapselik”. Mida ma ometi edasi teen? Ma ei saanud jääda siia, kuni mu töövabastus on läbi ja ma saan oma korteri jälle tagasi. Oli muidugi suurepärane, et nad olid nõus mind enda juurde võtma, aga…

      Tõusin ja läksin kööki. Olin asjad tõesti nässu keeranud. Poleks veel nii hull, kui see puutuks ainult minusse, aga ema ja isa pidid taluma kuulujutte ning ilmselt taas minu ülalpidamist. See mõte pani mind värisema.

      Oleks hea, kui saaksin lihtsalt tööle minna ja sellesse mattuda. Jumaldasin oma tööd. See oli täiuslik. Raamatud, aiad ja akadeemiline maailm kõik üheskoos. Sellest loobumine oligi Londonisse kolimise juures kõige raskem. Nüüd polnud mul isegi Londonit, mida oodata. Pidin hakkama elama vanemate juures ja olema kõigi inimeste hammaste vahel.

      Nägin aknast, et isa on aia kaugemas otsas roosipeenras ametis. Roosidel hakkas just kõrgaeg kätte jõudma. Peaksin talle appi minema. Kohendasin ümbrikuvirna, mis tahtis täitmist nende paganama kirjadega.

      Kirjad võib hilisemaks jätta, aga püüet isaga mingitki rahu sõlmida ei või. Ema oli kogu aeg käitunud, nagu midagi polekski juhtunud, igast tema liigutusest paistis inglaslik reserveeritus. Aga isa ja mina polnud sõnagi vahetanud. Mõtlesin, et ta mõistab mind, aga esialgu olin eksinud.

      Võtsin telefoni ja aiatöökindad ning kõndisin üle muruplatsi, vaadates, kuidas Eeli jõgi hommikupäikeses väreleb. Isa tõstis korraks pilgu, aga hakkas siis kohe uuesti nakatunud lehti ära kitkuma. Põlvitasin temast kaks põõsast eemale ja asusin sama asja kallale. Sel aastal polnudki tahmlaiksus kõige hullem. Olin isast kahe põõsa jagu ees. Iga kord, kui kuulsin, et ta vahet pidas, püüdsin temaga rääkida, ent nende sõnade asemel, mida ma öelda tahtsin, nagu näiteks „anna andeks, et ma kõik ära rikkusin”, trügisid esile hoopis teised. Nii ma siis noppisingi rääkimise asemel muudkui lehti ja korrutasin nende rooside ladinakeelseid nimesid, millega parajasti tegelesin. Kui isa selle maja päris, oli aed olnud väga algeline. Vanavanemad polnud olnud erilised aednikud. Igal suvel, kui me siin käisime, kohendas ema maja seest ja isa jättis oma jälgi aeda.

      Pärast Rose’i surma rajasime selle peenra. Koos tuhnisime kataloogides ja valisime roose: nelgilõhnalise Souvenir de St Anne’i, et meenutada Araabia poolsaarel veedetud aega, David Austini roosi William Shakespeare, sest Rose armastas seda kirjanikku, ja Grace’i, sest see oli Rose parima sõbra nimi. See oli meie viis koos leinata. Kas isa töötas siin nüüd sellepärast, et igatses Rose’i ja et mina olin talle nii suur pettumus?

      „Palun kõige pärast vabandust ja selle raha pärast ka, mis raisatud sai.”

      Isa tõstis pea ja ma nägin, et talle tulevad pisarad silma. „Sa keerasid jälle suure jama kokku.”

      Vajusin kandadele ja pigistasin roosivart peos. Seal, kus okas oli peopessa