Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

maariba kattev liiv oli mulle kurku läinud. Ükskõik mitu korda ma neelatasin, kuivustunne ei kadunud.

      Päike soojendas mu selga, võtsin plätud jalast ja astusin edasi vees. Olin tundide kaupa ärkvel lamanud, mõelnud, mida ma olin teinud, ja püüdnud seda sõnadesse panna, aga sain sellest ainult veel tumedamad rõngad silmade alla. Kuidas ma pidin ütlema, et me ei saa kunagi olla midagi muud kui sõbrad? Mu mõtteist libisesid läbi suved ja nädalalõpud mu vanemate majas Cape’is, samuti pärast tööpäeva võetud dringid Bostonis, uisutamised ja suusatamised. Nii palju läbipõimunud ühist minevikku.

      John istus veepiiril ja pildus merikarpe vette. Ta oli kössis ja hommikupäikese kiired langesid tema heledatele juustele. Mu jalad keeldusid edasi liikumast. Terve mu sisemus kiskus krampi. Siinsamas olime ühel kuuvalguseta ööl pärast julgustükki käia alasti ujumas esimest korda suudelnud. Tõmbasin keelega üle huulte, meenutades Johni suu soolakat maitset ja embuse judisema panevat elevust. See oli juhtunud kümme aastat tagasi, hulk aega enne seda, kui me käima hakkasime. Aastaid olid meie elud kokku põimunud nagu sõpradel. Kui kaua ma olin Johni armastanud ja kas see oli nüüd lõppenud? Ma tõesti ei teadnud seda enam.

      Lugesin julgust kogudes kümneni ja vajusin siis Johni kõrvale liivale. Mu käsivars surus tema oma vastu. Läbi Johni linase särgi jõudis tema soojus mulle südamesse. Ta tõmbus eemale.

      „Tere.” Mu suust pääsenud lämbuv hääl ei tundunud normaalne. „Anna andeks.” Mitte kunagi polnud mingid sõnad tundunud nii ebakohased.

      „Jude, miks?”

      „Ma…” Ma ei teadnud, mida öelda. „Kui ma vaid teaksin.” See oli vale. Ma ei saanud Johnile rohkem haiget teha, kui ma juba niigi olin teinud.

      John keeras minu poole. Tema sinised silmad olid pisarais. Ta pühkis need ära ja viskas vette veel ühe merikarbi. „Mida paganat see peaks tähendama?”

      „John,” alustasin ma, aga jäin vait, kui ta tõusis.

      „Kuidas sa võisid mulle nii teha?” Ta keeras pea ära. „Kuidas sa võisid meile nii teha?”

      Vaatasin, kuidas vesi üle liiva voolab. Olin selle ja veel enamgi ära teeninud. „Ma ei tea.” Aga ma teadsin küll. Lihtsalt ei saanud seda välja öelda.

      „Sellest ei piisa.”

      „Ma tean.” Tõusin püsti.

      „Sellest pole kasu.” John keeras mulle selja. „See ei ole vastus mu küsimustele. See ei võta minult ära tunnet, et olen nagu viimane loll.”

      „John, sa pole mingi loll. Mina olen.”

      „Miks?” Piinatud pilk tema silmis täitis mind süümepiinaga. John kõndis mööda tühja rannariba edasi ja ma järgnesin talle. Ma ei saanud seda lihtsalt niisama jätta. Ta peatus, kui ma käe tema käsivarrele panin.

      „Ma tahan ainult ühte asja teada.” Ta tõstis mu käe üles ja vaatas oma sõrmust, mis oli mul ikka veel sõrmes. Kalliskivi säras päikese käes ja meenutas mulle, millist elevust see tekitas, kui me sõrmuse aasta tagasi sõrme panime. „Kas sa armastad mind veel?”

      Mu süda tõmbus kokku. Johni nägu oli pingul. „Jah.” Ma pigem kõõksatasin, kui ütlesin seda. See oli tõsi. Ma armastasin Johni, aga mitte nii, nagu tema mõtles.

      „Miks sa seda siis tegid, Jude?” Ma nägin tema silmis valu ja viha. Kuidas ma olin saanud tema juurest niimoodi ära joosta?

      „Ma…” Ta oli nii ootusärev. Ma ei saanud talle tõtt öelda. Mu õlad vajusid longu. Kuidas ma sain tunnistada, et olin taibanud, et ta oli nagu ka kleit, lilled ja kogu see korraldus mitte minu, vaid ema valik? Ma ei saanud ju. Enne, kui jõudsin midagi muud öelda, keeras John ringi ja kõndis mööda pikka rannariba minema.

      Sissesõiduteele keerates lugesin ma kokku kolm autot ja tundsin need kõik ära. Korraks mõtlesin, et keeraks õige otsa ringi ja sõidaks igaveseks minema. Need sõidukid kuulusid ema golfimängukaaslastele. Ma ei imestanud, miks nad siin on. Ema ei mänginud pühapäeval golfi, aga isa küll. Need inimesed olid tulnud uurima kogu tõde põgeneva pruudi saaga kohta ja olema toeks emale, kes tundis sügavat alandust selle tõttu, mida ma olin teinud. Tegin tagaukse lahti ja lootsin, et mul õnnestub neist mööda üles oma tuppa lipsata.

      „Judith?”

      Võpatasin. „Jah.”

      „Köögilaual on nimekiri inimestest, kes sulle helistasid. Tule ja ütle tere.”

      Klaasverandale minnes mõtlesin, mida küll öelda. Mul polnud tahtmist kedagi näha ja need naised seal teinuksid mu enesetunde ainult halvemaks, kui niisugune asi üldse võimalik olnuks. Peatusin uksel ja mulle põrnitses vastu neli paari silmi.

      „Kuidas läheb?” Pat patsutas enda kõrval olevat tooli.

      No mida ma pidin selle peale kostma? „On paremini läinud.” Viisin raskuse ühelt jalalt teisele.

      „Närveerimine on kohutav asi.” Pat naeratas ja ma noogutasin. Närveerimine polnud aidanud.

      „Kui sul oli kahtlusi, oleksid pidanud need varem ära klaarima, kullake.” Pat naeratas mulle ja mul oli tahtmine karjuda, et ma tean isegi ja neil pole tarvis seda öelda, aga muidugi nad ütlesid. Pat ütles ju ainult välja, mida kõik mõtlesid.

      „Ja su vaene ema nägi nii palju vaeva, et sinu päev oleks täiuslik.” Pat vaatas emale otsa ja ma nägin, et emal oli sellest abi. Tal oli vaja neid ja nende toetust, et kuulujutud üle elada.

      Tahtsin midagi öelda, aga Pat jätkas: „Ja kõik see raha, mis su isa kulutas.”

      Ema naeratas. See oli tema avalikkuseilme, mis oli tal eile õhtust saadik jäigalt ees. See naeratus ütles, et kõik on korras, isegi kui ei olnud. Teadsin seda hästi Rose’i haiguse ajast. Ema ei tahtnud, et inimesed teaksid, kui hullud asjad on ja kuidas meie elu on tükkideks lagunenud.

      „Kui te mind vabandate, siis ma pean helistama minema.” Matkisin ema naeratust, langetasin pea ja lahkusin verandalt. Muud mul üle ei jäänud. Kõik, mida Pat ütles, oli õige. Olin igal pool kuum teema ja pidin sellega harjuma.

      Köögis mõtlesin korraks hommikueinest, mida ma polnud enne Johniga kohtuma minekut söönud. Ma ei tahtnud ikka veel toitu nähagi, aga teisest tassist kohvist võinuks küll abi olla.

      Kui ma väljas olin, polnud ema aega raisanud. Oli terve nimekiri kingitustest, mida John ja mina olime saanud. Igale kinkijale tuli saata kiri. Pidin kokku sepitsema midagi, mis selgitaks mu käitumist, siiski midagi ütlemata. Vajusin toolile ja asetasin kruusi lauale. Korralik hunnik lehekülgi piinas mind. Ma ei saanud tehtut korda ajada, aga ma sain vabandust paluda.

      Vestlus kinnisvaramaakleriga kinnitas mu kahtlusi. Enne kui esimene aasta täis sai, polnud mingit võimalust minu Bostoni korteri üürilepingut üles öelda. Lepingut sõlmides olin seda heaks tehinguks pidanud. Olime ju lõppude lõpuks kavatsenud Johni töö tõttu Londonisse kolida ja üüritulu oleks katnud hüpoteegi. John oli oma korteriga sedasama teinud. Kõik oli hästi sobinud, aga nüüd oli mul tarvis kohta, kus elada.

      Telefon helises. See oli pidevalt helisenud. Kõik tahtsid kuulda, mis juhtus.

      „Lõpuks ometi sain su kätte.” See oli Sophie. „Miks sa mulle tagasi ei helistanud?”

      „Ma…”

      „Kuidas sa võisid nii teha? Ma mõtlen, et kõik ju ootasid seal sind. Ühel hetkel olid sa ukse juures ja kõik oli rahulik, siis hakati mängima pulmamarssi ja sa olid kadunud.”

      Pulmamarss oli mul meelest läinud. Ema ja mina olime selle üle lõputult vaielnud. Ema oli tahtnud pulmamarssi, aga mina olin tahtnud Bachi viiulikontserti. Ometi selgus, et Mendelssohn sobib üllatavalt hästi taustaks kõrgetel kontsadel jooksmisele.

      „Sophie, ma…”

      „No tõesti, mida sa mõtlesid, kui jätsid Johni sinna seisma nagu mingi lolli?”

      „Ma…”

      „Me kõik muudkui küsime, mis sulle ometi