Kõige tumedam tund. Barbara Erskine

raputas pead. Nüüd, kui õde teda lähemalt vaatas, märkas ta kurnatust teise näos ja pinevust pilgus. Alati kui Eviet valdasid tugevad tunded, hakkasid ta sõrmed kibelema pliiatsi järele. Temaga oli olnud ikka nii, isegi siis, kui ta oli veel väike laps. Tõredalt tõukas ta igatsuse kõrvale.

      „Sain siin valmis. Lähen pesema. Tule kööki ja vaatame, kus ema on.” Ta sättis mahakukkunud ämbri ukse juurde virna ja astus õuele. Rebinud rätiku peast, raputas ta juuksed päikese käes lahti. „Sain kirja ühelt kunstitudengist sõbralt… Sarah Besantilt,” ütles ta üle õla. „Pidi räägitama kunstikolledži mõneks ajaks evakueerimisest. Nad on juba tüdinenud purunenud aknaklaasidest! Arvatavasti minnakse järvepiirkonda.”

      Ralph naeris irooniliselt. „Raputavad seal natuke kohalikke, mis?”

      „Eks see raputa nii üliõpilasi kui ka kohalikke.” Evie naeratas.

      Vend vaatas teda hellalt. „Oled kindel, et sa ei taha minna tagasi kursust lõpetama? Sain aru, et sissesaamine kunstikolledžisse oli sulle elulise tähtsusega.”

      Evelyn pani käed vaheliti. „Mind on siin vaja. Võin pärast sõda igal ajal tagasi minna.”

      Ralph ohkas. Õde vajati talus, sest teda ju siin polnud. Nii lihtne see oligi. Aga ta ei saanud olla kahes kohas korraga. Ta ei olnud enam talunik, vaid eelkõige ikkagi piloot. Isa oli hakanud uuesti talu pidama ja tal oli vaja Eviet appi. Ometi oli Ralphil raske taluda mõtet, et õde oli siin nii kinni, sellal kui ta oleks võinud hoopis kolledžis õppida maalimist, mida ta nii väga armastas.

      „Ema ja isa tunneksid end palju paremini, kui sa siit välja saaksid. Kui kolledž kavatsetakse evakueerida, oleks sul seal ka palju ohutum,” käis vend peale.

      „Ei, Rafie. Sina mu meelt ei muuda. Ei ole õige jätta isa üksi talu pidama. Maalida võin ka teda aidates. Küllap leian sellise mooduse.” Ta vaatas üles. Vend jälgis ta pilku ja hetkeks jäid nad mõlemad vait. Väikesed valged suvised pilved liikusid aeglaselt tühja taeva selges sinas.

      Ralph oli lennuväkke astunud 1938. aastal suuresti isa meelepahaks. Ainus poeg oli loobunud võimalusest minna ülikooli pärast edukat ettevalmistust ja oli selle asemel sukeldunud talutöösse, siis aga äkki pööranud selja oma saatusele ja pidanud põnevamaks hoopis kuninglikke õhujõudusid. Isa ja poeg ei olnud mitte alati üksmeelel – Dudley eelistas pidada talu vanal viisil, et kui see kõlbas vanaisale, kõlbab ka meile −, Ralph aga tahtis uurida uusi teooriaid, tuua sisse uut tehnikat ja nii edasi, ning alalõpmata olid nad vaenujalal. Siis algas sõda ja Dudley seisukohad muutusid üleöö. Korraga oli ta oma poja üle uhke ja võttis taluohjad jälle enda kätte pärast seda, kui oli Ralphi tunnustavalt seljale patsutanud. Seda oligi Ralphil tarvis – isa toetust. Need kaks meest olid kuulutanud välja vaherahu.

      „Mul on vaja tagasi minna,” lausus Ralph äkitselt. Ta kummardus ja suudles õde otse peanupule. „Ära vanemaid häiri. Kui jumal tahab, näen neid homme.” Ta nägu läks naerule. Nad mõlemad tundsid ühtemoodi. Kaunis rahumeelne pärastlõuna. Liiga hea, et see võiks kaua kesta. On vaid aja küsimus, mil lennukimootorite kauge müra lõunast kuulutab vaenlase õhujõudude uut lainet.

28. juuni, hiline pärastlõuna

      Michael Marston oli mõtlikus meeleolus, kui Charlotte Ponsonby Rosebanki saabus. Naise ootamatu telefonikõne eelmisel õhtul, kui ta oli avastanud, et tal on saada kaks vaba päeva, ning Michaeli enda spontaanne otsus jääda Rosebanki, nii et nad võiksid veeta need päevad koos, oli põhjuseks, miks ta oli ajanud Dolly ja seejärel ka Lucy eksiteele. Pärast esimest kallistust saabumisel oli Charlotte järgnenud Mike’ile läbi maja välja aeda.

      „Nii… on sul kavas ka mulle teada anda, kes see külaline oli?”

      Michael ärkas unelevast mõtiskelust. „Kes?”

      „Naine, keda nägin siit lahkumas mitte vähem kui kümme minutit tagasi.”

      „Ah see.”

      Charlotte kissitas silmi. „Jah see. Kes see oli, Mike?” Tema enda teada oli ta Mike’i ainus kallim, mehe kaaslanna kohtumistel ja pidudel, teda kaasasid Mike’i sõbrad automaatselt vestlustesse ja tulevikuplaanidesse, ent ometi tundis ta end ebakindlalt. Mike’i poolt tajus ta teatud reserveeritust, millest ta ei saanud täiesti aru. Oli see mehe loomulik viis naistega suhelda või ainult temaga? Kas Mike ei olnud veel plaane teinud? Kas tal oli enese sidumine lõplikult otsustamata? Michaeli järgmine küsimus teda ei rahustanud.

      „Mispärast selline huvi?”

      „Lihtsalt olen huvitatud.”

      „Kas ka armukade?”

      „Ei! Muidugi mitte. Vaevalt, et selleks põhjust on.” Pead selga visates turtsatas ta kuuldavalt. Juuksed lendlesid kui läikiv kardin ümber ta näo ja varjasid hetkeks selle ilme. Charlotte’il olid kitsad intensiivse pilguga silmad ja teravad näojooned, mis vaieldamatult kaunistasid kogu näo üldist kuju, kuid tegid näo kuidagi karmiilmeliseks, millest ta ise oli valusalt teadlik. Sellepärast pidigi ta palju naeratama.

      „Tegelikult on ta üsnagi kütkestav, kui sa selle peale rõhud.” Mike irvitas, laskudes muruplatsil troonivale tahumatu välimusega istmele, ja sirutas käe, et tõmmata ka naine enda kõrvale. „Ta on huvitav inimene. Abikaasa hukkus autoõnnetuses kolm kuud tagasi.” Mike jäi vait ja kortsutas kergelt kulmu, imestades, kuidas küll, pagan võtku, niisuguse kaotusega üldse toime tullakse. „Tahab kirjutada raamatut Eviest.”

      Järgnes pikk vaikus.

      „Ja kas see on hea?” Charlotte uuris pingsalt mehe nägu.

      „Ma ei tea.” Michael nihutas end pingil ettepoole, jättes käed rippuma põlvede vahele. Ta sulges silmad, vaadates päikesevalgusesse, ja ohkas, naaldudes uuesti pingi samblikega kaetud rohmakale seljatoele.

      „Nii et su vanaema oli siis tõesti kuulus, mis? Mind üllatab, et keegi pole midagi niisugust varem teha üritanud,” lausus Charlotte ettevaatlikult.

      „Arvan, et ühel päeval pidi see juhtuma. Aga vanaema ise rääkis minevikust alati vastu tahtmist. Mäletan oma vanemaid ikka kurtvat, et nad teavad kõigest nii vähe… isegi Paps, jumala pärast. Laiad hoogsad pintslilöögid − see ongi kõik.” Michael turtsatas naerma oma sõnavaliku peale.

      Ka Charlotte naeratas. Ta viskas jalast kiilkontsaga rihmikud ja toetus mehe vastu. „Oleme üks idioodipaar, istume siin, ametiriided seljas,” sosistas ta. „Kas läheme ja libistame end millessegi mugavamasse?”

      Mees ei vastanud kohe. Charlotte vaatas teda kõrvalt ja oleks väga tahtnud teada, kas ta üldse kuulis, mida naine ütles.

      „Kui ta hakkab siin igale poole oma nina toppima, ei saa teda enam pidama,” sõnas Michael viimaks. „Pole ju teada, missuguse probleemipuntra võib ta välja kaevata.”

      „Miks peaks seal olema probleemipundar?” Charlotte hakkas juba sellist laadi vestlusest tüdinema. Ta hüppas jalule ja küünitus mehe kätt võtma. „Tegelikult on nii, et mida rohkem probleeme, seda parem. See teeb loo põnevamaks ja maalid väärtuslikumaks.”

      Michael vaatas teda. Talle meeldisid Charlotte’i juuksed, kui need olid lahti päästetud rangest sõlmest, milles ta hoidis neid töö ajal. „Okei. Tulen juba.” Vastu tahtmist tõusis mees püsti ja laskis end pukseerida majja tagasi.

      Charlotte vaatas ringi ülal väikeses magamistoas, mida ilmestasid veidrad vanaaegsed aknad ja läikiva pinnaga puuvillasest kangast kardinad. Rosebank vajas moderniseerimist ja väga head ehitajat. Taevas hoidku, isegi dušši pole. Ta kuulis, et vanni jooksis vesi ja paukusid kappide uksed. Mike unustas alalõpmata, kuhu ta oli pannud vannigeeli ja kõik muu. Häda oli selles, et see paik siin polnud kõlblik mitte millekski muuks kui vaid nädalalõpumajakeseks. Küllalt tülikas, väike ja ebamugav. Plats tuleks puhtaks pühkida ja kohale kutsuda hea silma ja moodsa maitsega sisekujundaja. Nutikalt ümber ehitades ja oluliselt laiendades saaks sellest kena kodu.

      Ta ei tundnud Mike’i veel kuigi kaua ja suhelnud olid nad põhiliselt Londonis, kus mehe aiaga korter Bloomsburys vastas kõigile Charlotte’i mugavuse ja käepärasuse kriteeriumidele.