Kõige tumedam tund. Barbara Erskine

et Robin oli seda siiski teinud.

      Kallis Robin. On vaja end käsile võtta. Peab edasi minema. Aga Lucyl tuli nüüd seista silmitsi tõsiasjaga, et peaaegu kindlasti ei saa ta enam Robinit kasutada; tõenäoliselt ei saa ta endale lubada ka galeriipidamist jätkata ja seda isegi mitte stipendiumi toel. Ta vaatas peeglisse ukse kõrval seinal ja ohkas. Viimase kolme kuu jooksul oli ta kõvasti kaalust maha võtnud. Ta kõrgete nurgeliste põsesarnadega nägu, mis oli alati olnud kõhn, oli nüüd tegelikult veelgi kõhnem ja tumedad silmad moodustasid kahvatu jumega tohutu kontrasti. Ta oli kamminud pikad sirged tumepruunid juuksed taha korratuks hobusesabaks, mis poleks Larryle üldse meeldinud.

      Ateljees valitses pimedus, põhjapoolsetele katuseakendele olid rulood ette tõmmatud. Ruum ulatus täies pikkuses läbi maja ja eespoolsetest akendest avanes vaade alla tänavale. Ta tõmbas rulood üles, lastes pehmel põhjapoolsel valgusel ruumi valguda ning seisis otsustavalt molberti ette. Evelyn Lucas − kui see on tõepoolest tema − oli maalinud ennast õueväraval otsekui õrrel istuvana. Ta oli noor, vahest ehk kahekümnendate eluaastate alguses, ja kandis kollakaspruune ratsapükse sinise sviitriga, mis oli seotud ümber õlgade sinivalgekirju puuvillase särgi peale; ta meekarva juuksed mäslesid lahtiselt tuules. Eviel olid tumesinised silmad, mis vaatasid portreelt otse välja; need lummavad silmad, isegi väljakutsuvad, söandasid vaatajat kutsuda tegema, mida?

      Maali nurgas Evie õla taga oli lapike taevast hallide rebenenud pilvede ja siniste laikudega. Sealsamas oli ka puhas ala, kust Laurence oli juba eemaldanud tahma ja mustust, mis kattis maali pinda. Lucy liikus lähemale ja uuris nurka üksisilmi. Laurence pidi sealt olema leidnud midagi, mis oli ta tähelepanu köitnud ja teda maali päritolus kahtlema sundinud. Aga mis see oli?

      „On sinuga kõik korras?” Robini hääl ta selja taga pani ta võpatama. Mees seisis ukseavas. Lucy ei kuulnud, millal teine oli alla galeriisse tulnud.

      Ta noogutas. „Kas sa tead, mis see võis olla, mida Larry siin nägi ja mis pani teda arvama, et see pole üldsegi Evelyn Lucas?”

      Robin tuli ja jäi seisma ta kõrvale. „Pole aimugi.”

      Mitu sekundit silmitsesid nad maali vaikides. Et sellele oli maalitud Evelyn, oli peaaegu väljaspool kahtlust. Dokumentide hulgas oli temast fotosid ja kindlasti oli sarnasus erakordselt suur. Laurence oli leidnud maali ühelt oksjonilt alles mõne nädala enne oma surma. Kataloogi järgi oli selle nimi „Tundmatu naise portree”, aga kui ta maali koju tõi, teatas ta Lucyle võidurõõmsalt, et see võib olla puuduv Lucas 1940ndate algusest. Maali olid müünud ühe vana daami testamenditäitjad. Daam oli surnud ilma lähedaste pärijateta ja pildi minevik oli, niipalju kui Larry teadis, paras mõistatus. Larry ütluse järgi vedas ta kihla ja ostis selle võileivahinna eest.

      Robin pani käed vaheliti rinnale ja kõõritas vaadata. „Kes selle ka maalis, minu arvates on ta seda teinud ilusasti.”

      Lucy naeratas. „Ka mina arvan nii.”

      Robin heitis talle pilgu. „Oled ikka kindel, et sinuga on kõik korras?”

      „Milleks välja minna, kui professor kohtumise ära jättis?” oli Lucy palunud. Talle ei meeldinud sugugi, et mees üksi ära läks. Ent Larry oli intensiivselt nõudnud, et tal on tarvis ära käia, ning oli keeldunud teda kaasa võtmast.

      Kui mõni tund pärast ta lahkumist politsei uksele koputas, ei uskunud Lucy neid. Mida tegi Larry seal kaugel külatänaval, mis viis Petersfieldi? Mispärast oli ta peateelt ära keeranud? Kuhu ta sõitis?

      Nad ei teinudki täpselt kindlaks, mis oli juhtunud. Larry auto oli libisenud küljetsi − nii palju oli selge rattajälgedest; oli ka tõendeid, et üks teine auto oli teda ramminud, aga põlengukahjustus oli liiga suur, et midagi rohkemat avastada. Larry hukkus tõenäoliselt juba kokkupõrkel esimese puuga. Andmebaasi ei olnud ilmunud ühtegi teist kahjustatud sõidukit, mille värv oleks olnud vastavuses õnnetuspaigal säilinud värvikriimudega teiselt autolt. See auto pidi olema must ja tõenäoliselt Ford. Kui palju musti Forde võis olla Inglismaa lõunaosas? Lucyl oli ükskõik. Mitte mingisugunegi kohtuekspertiisi tõendusmaterjal ei too enam tagasi Larryt, ta suurepärast, jumaldatud ja andekat abikaasat.

      Ta pööras pilgu maalilt ära ja vaatas Robinit. Lühike, jässakas, kergelt kiilas ja laia naeratusega – parimaga üldse, mis võis olla kellelgi, keda Lucy tundis −, oli Robin Cassell olnud ta peamine tugi ja kindel kalju kõik need viimased kolm kuud. Kui Larry veel elas, oli Robin käinud kahel või kolmel hommikul nädalas galeriis istumas, et võimaldada neile ateljeeaega ning vabadust käia oksjonitel ja osturetkedel mööda maad. Kui galerii kolm nädalat pärast Larry matuseid taas avati, tehti seda Robini ettepanekul, ja ta oli siis hakanud käima iga päev. „Just nii kaua, kuni sa tagasi jalul oled,” oli ta öelnud ja teda emmanud.

      Aimates Lucy rahaprobleeme – ei olnud ju ta vanemad ega ka Larry omad võimelised finantsabi andma – ja teades, et Larry ei olnud teinud testamenti, oli Robin keeldunud laskmast Lucyl talle maksta. Kuid selline olukord ei saanud enam kesta. Kui väga mees ka tahtis teda aidata, ei võinud Lucy lasta tal jätkata töötamist mitte millegi eest. Raha Robin ei vajanud. Ta oli, nagu ta pilklikult väljendus, usaldusfondi laps, mis tähendas, et ta oli saanud vanematelt päranduseks suure maja, mis müüdi arenduseks. Peale selle töötas ta aeg-ajalt oma elukaaslase Phili juures, kes pidas kesklinnas raamatukauplust. Kuid kõigest hoolimata oli Lucyt hakanud vaevama südametunnistus. Juba mõnda aega.

      „Ma sain grandi, Robin,” lausus ta vaikselt ja pööras taas pilgu maalile. „Sain täna hommikul kirja. Mida ma nüüd teen?”

      Robin naeratas. „Hakkad raamatut kirjutama, kullake. Oled selle võlgu Lolile. Ja ka meie Evelynile siin.”

      „Ma ei tea, kas suudan. Ilma Larryta küll mitte.” Ta pilgutas silmi, et hoida tagasi pisaraid, mis olid juba valmis pinnale purskuma.

      „Suudad küll. Ja sa teed seda. Sul tuleb tõestada, kas sellel maalil on tema ja kas see on tema enda maalitud või mitte.”

      „Seda ütleb meile professor Solomon.”

      „Võib-olla.” Robin taganes, pilk endiselt maalil. „Võib-olla ka mitte.”

      „Kas sa ütlesid talle, et ta ei tuleks, Robin?”

      „Ütlesin, et me võtame ise kontakti, kui oleme valmis.”

      „Aitäh sulle.”

      „Nii et kõik sõltub sinust, Luce. Võta raha vastu ja hakka uurima. Galerii jäta vähemalt mõneks ajaks minu hoole alla. Tead ju küll, kui väga ma selle eest hoolitseda tahan.” Robin pööras ringi ja läks kööki tagasi. „Oled sa täna hommikul midagi söönud?” hõikas ta üle õla.

      Lucy järgnes talle ateljeeust sulgedes „Mul ei olnud kõht tühi.”

      „Noh, aga minul on, ning ma kavatsen nüüd teha meile röstsaia keedisega ja kohvi. Sina aga hakkad plaani pidama, kuidas sa mõtled läheneda oma uurimisprobleemile. Nõus?”

      Lucy näole tekkis nõrk naeruvine. „Võib-olla,” kostis ta.

      „Ei mingit „võib-olla”. Sul tuleb jälle elama hakata ja see juhib su mõtted välja maailma. Tead küll, et onu Robinil on õigus.”

      Lucy astus edasi, et võtta kiri töölaualt, kuhu ta selle enne oli käest lasknud. Ta luges seda uuesti ja tõstis siis pilgu Robinile. „Olgu, ma siis mõtlen selle üle.”

*

      Õhtud olid kõige hullemad. Siis kui silt galeriiuksel oli ringi pööratud, nii et sellelt võis lugeda „Suletud”, ja kui Robin oli koju Phili juurde läinud ning tema üksi korterisse jäänud. Esialgu oli ta ümber olnud inimesi. Tema perekond ja sõbrad, ka Larry perekond – nad kõik olid olnud seal tema pärast, kuid ajapikku jäid nende külaskäigud harvemaks. Ei temal ega Larryl olnud vendi ega õdesid. Nii tema vanemad kui ka Larry omad elasid miilide kaugusel ja mingil moel oli tal selle üle heameelgi. Ta vajas aega üksiolemiseks, et mõelda ja kurvastada.

      Tänane õhtu oli teistmoodi. Ta lehvitas lävel Robinile, lukustas ta selja taga ukse ja läks trepist üles korterisse tagasi ning suundus sealt otse ateljeesse.

      Pikka