Kõige tumedam tund. Barbara Erskine

surevad siinsamas taevas, nende pea kohal. See ei ole õiglane. Mitte midagi pole siin õiglast.

      Lennuväelased harjusid peagi nägema saledat heleda peaga tüdrukut, kes kandis laiu kottpükse ja linast särki ning enamasti ka sviitrit õlgadel või sõlmituna ümber piha. Ta oli nüüdseks kohal käinud juba kaks või kolm korda, jättes oma vana jalgratta lennuväljale, sinna, kus olid angaarid, mida kasutati meeskonnaruumidena, või toetades selle ohvitseride söögimajaks ümber ehitatud vana farmihoone seina najale. Jätnud gaasimaski ripnema lenkstangi külge, ei võtnud ta joonistamiseks kaasa mitte midagi peale visandiploki, pehmete pliiatsite ja joonistussöe või pastellkriitide. Ta joonistas lennukeid, maapealset meeskonda ja piloote. Oli sõbralik ja vahetas meestega ka teravmeelsusi, ent enamasti joonistas ega lasknud end häirida. Sõjakunstnike nõustamiskomisjon oli väga range nende suhtes, keda ta valis sõjakunstnike ametlikku koondisse, ja eriti nõudlikult suhtuti naistesse. Evie teadis, et endale selles ihaldatud programmis kohta võita, peaks ta maalima vabrikutes või kujutama vapraid mehi ja naisi linnatänavatel või üldse inimesi eluga toime tulemas, kui iga hetk ähvardatakse sisse tungida. Teda aga võlusid lennukid ning selleks, et võistelda meeskunstnikega ja jõuda tellimisnimekirja, pidi ta olema kaks korda nii tubli kui nemad.

      Sellest ajast peale kui Ralph hankis talle loa lennuväljal visandeid joonistada, oli ta remontinud nende maja pööningut, mille tema ise, Ralph ja isa olid ateljeeks ümber ehitanud, kui ta kunstikoolist ära tuli. Nii oli tal koht, kus maalida, kus olla omaette ja keskenduda tööle, jäädes üldisest taluelu saginast kõrvale. Nad olid lisanud katuseakna, mis nüüd õhtul oli pimendatud, kuid valgust andsid sarikatelt rippuvad elektrilambid, mida toitis kuurist generaator, ning valgust oli täpselt nii palju, et ta sai oma visandid õlivärvidega katta.

      Lõuendid kolledžiaegadest olid laotud vastu seina. Enamasti portreed, kuid ka mõned maaelu stseenid. Mõnel neist oli tunda ta kaasaegsete kangelaste John Nashi ja Graham Sutherlandi mõju, teistes tuli tugevalt esile ta enda selgepiiriline stiil. Ja siis olid seal ka linnud. Esimesed joonistused olid lendavatest lindudest: ta oli neid skitseerinud lennul põldude, metsade ja mere kohal ning oma armastatud kriidikõrgustike avarustes. Siis nägigi ta esimest korda hävituslennukite eskadrilli, mis tiirles tiheda rivina farmi kohal nagu hulk pääsukesi üheskoos sööstmas putukate järele taeva sügava sina taustal, ja ta teadis kohe, et ta peab ka neid maalima.

      Evie oli väsinud pärast viiemiilist rattasõitu lennuväljalt koju, aga see ei vabandanud midagi. Talutoimetused tuli ära teha. Ta jooksis üles ateljeesse ja jättis visandiplokid sinna lauale, enne kui jälle kööki tagasi ilmus. Ema segas pliidi juures suppi. Ta vaatas üles.

      „Tundub, et täna õhtupoolikul oli seal rabelemist,” sõnas ta põgusalt naeratades. Rachel Lucas oli pikk tugeva kondiga naine. Ta oli lõputult truu ja armastav abikaasa ning hea ema oma kahele lapsele, mida ta varjas küll pahura vaoshoituse ja meelekindluse kihi alla. Ta ei oleks ealeski tunnistanud, et on mures Ralphi pärast ega nõuaks ta ka ilmaski, et poeg annaks mingil viisil endast märku pärast mõnda eriti ägedat õhulahingut, või et tal oleks mingeid kahtlusi Evie retkede suhtes lennuväljale otse keset pingsaid lahinguoperatsioone.

      „Eddie helistas. Ta sai mõneks päevaks Londonist tulema ja jääb õhtust sööma. Isa hakkas juba lüpsma.”

      Evie läks ema juurde ja suudles teda kergelt pealaele. „Lähen vaatan, kas ta tahab, et ma ta välja vahetaksin.” Tema suureks kergenduseks oli neil praegu ainult kaks lehma lüpsta.

      „Ah lähed, kullake? Tean, et ta küll eitab seda, kuid ilma Ralphi ja meeste abita on tal raske.”

      „Sellepärast ma siin ju olengi, emm.” Evie võttis ukse tagant kitli ja vilistas kahele koerale, kes lebasid kiviplaatidest põrandal. „Millal Eddie tuleb?”

      Rachel naeratas nukralt küsimuse ükskõikse tooni peale. „Sul on piisavalt aega isa aidata.”

      Eddie Marston oli pikka kasvu ja pisut kühmus, ta maneerides oli tunda pigem vanemat härrasmeest kui kahekümne kaheksa aastast noormeest. Tal olid sirged tumedad juuksed ja hallikasrohelised silmad, mida suurendasid metallraamidega prillid. Ta vanemad olid Lucaste naabrid: idas piirnes tema isa talu nende omaga. Siiani ei olnud Eddie näidanud mingit huvi talu vastu, eelistades jätta kogu majandamise oma kahe õe ja grupi maapiigade hooleks. Arstlikus komisjonis tegevvägedesse astumisel läks tal kehvasti viletsa nägemise tõttu, mis oli lapsepõlves põetud leetrite tagajärg. Ta kutsuti tööle sõja puhuks loodud informatsiooniministeeriumisse. Polnud saladus, et Eddiel oli nõrkus Evie vastu, kes oli temast peaaegu kümme aastat noorem. Tüdruku tunded tema vastu ei olnud nii selgepiirilised. Ta nautis mehe seltskonda ja oli meelitatud ta tähelepanust. Evie ei olnud veel kindel, kas ta tunneb noormehe vastu ka midagi sügavamat, aga flirtis ta temaga meeleldi.

      Kui nad ootasid, et Rachel suppi serveeriks, laskis ta Evie kõrval köögis istudes pilgul laual ringi käia ning tuli siis välja üllatusega. „Sa tead ju, et võtsin mõned su visandid Chichesterisse kaasa, et näidata tollele sõbrale, kellest juttu oli?”

      Evie vaatas kohe üles. Ta ei olnud tahtnud nendest loobuda, aga Eddie suutis ta ära veenda.

      „Talle need meeldisid. Ta arvab, et on ka üks potentsiaalne ostja. Lasksin need raamida ja see läheks muidugi müügituludest maha.”

      Evie isa vidutas kergelt silmi, uurides Eddiet üle laua. Naabri pojast on saanud sage külaline nende majas ja tema arvates kohtleb ta neid liiga suure familiaarsusega. „Mulle meenub, nagu oleks Evie öelnud, et ta veel mõtleb, kas ta tahab neid ära müüa. Mõned neist olid ju pärit ta kolledžikogust, kui ma õigesti mäletan.”

      „Taat, ma oskan ise enda eest rääkida!” nähvas Evie tõredalt.

      Eddie võttis taldrikult nende vahel tüki leiba ja noogutas ükskõikselt. „Aga pidage meeles, et kui te muudate oma arvamust müügi suhtes, oleks sellel halb maik juures. Selline sissejuhatus sinu karjääri praegusel etapil on kulla väärtusega. Tal on annet, sel sinu tütrel!” Eddie naeratas Dudley Lucasele. „Kui ta tahab kunstimaailmas kaugele jõuda – ta suudaks seda –, siis pole alustamiseks sugugi liiga vara.”

      Rachel tõusis püsti, tõugates tooli ülearu jõuliselt kiviplaatidest põrandal. „Kindel, et ta tahab. Tal on küllalt auahnust, jah, seda meie Eviel on, aga Dudleyl on õigus. See peab tulema tema enda poolt.” Kiire pilk, mille ta vilksas ripsmete alt Eddie poole, ei olnud kuigi sõbralik.

      „Soovin, et te ei räägiks minust nii, nagu poleks mind siin!” paiskas Evie pahuralt. „Suudan ise otsustada! Jah, Eddie. Palun müü need ära.”

      Eddie ajas selja sirgu ja naeratas rahulolevalt. „Sa ei kahetse seda, kullake.” Dudleyle kõrvalpilku heites oli ta ilmes võidurõõmu.

      Lahkumisel kasutas ta eeskojas võimalust Eviega vaikselt paar sõna vahetada. „On su lennuväljal tehtud maalid valmis?”

      Evie raputas pead. „Teen nende kallal veel tööd.”

      „Millal ma need saaksin?”

      „Ma ei tea.” Ta kõhkles. „Asi on selles, et eskadrilli ülem Westhampnettis ütles, et pean olema ettevaatlik. Ma ei ole tegelikult volitatud seal joonistama, kuigi mul on tema luba. See ei ole täpselt üks ja seesama.”

      „Nagu siis, kui me suudleme, ah?” Eddie pani käed talle õlgadele ja tõmbas ta enda vastu.

      Evie alistus ilma kõhklemata. Tegelikult talle isegi meeldis, kui Eddie teda suudles. See tundus nii põnev ja pisut riskantnegi. Mees oli temast ju palju vanem ja kahtlemata kogenenum. Evie asjatundmatud kohmitsused kunstitudengina, isegi siis, kui ta „kõik ära proovis”, nagu üks poiss oli väljendunud, olid talle sügava pettumuse valmistanud ja tal ei olnud piisavalt suhteid, taipamaks, et kellegi entusiastliku ja aktiivse käte vahel olek ei kütkesta teda mingil moel, kui ei vajutata õigele nupule. Eddie oli usaldusväärne ja ka hea välimusega noormees. Ta pidas end hästi üleval ning oma korrapäraste näojoonte, jumeka naha ja väikeste kenade vuntsidega oli tal selline haritud ilme, millest lausa kiirgas enesekindlust. Mõnikord imestas Evie, kuidas mees küll sobitas selle kõik kokku oma väidetega, nagu oleks tal nõrk tervis ja vilets nägemine – kuigi ta kandis enamasti prille, näis