Kõige tumedam tund. Barbara Erskine

sosistas ta.

      Eddie naeratas laialt. Ta sirutas käe ja sakutas teist õrnalt juustest. „Hüvasti, kallis.”

      Evie jälgis mõtlikult, kuidas mees ronis oma elegantsesse väikesesse Wolseleysse ja sõitis õuest välja. Ta teadis täpselt, mille peal Eddie väljas on. Ta tahtis teda voodisse, aga isegi veel rohkem tahtis ta enda kätte saada tema joonistusi. Mõlemal ideel oli teatud võlu. Evie ei olnud aga kindel, kuidas suhtuda kummassegi ettepanekusse.

      4

Pühapäev, 30. juuni

      Lucy ärkas äkki ja jäi üles lakke vahtima. Ta süda põksus ärevalt. Unenägu, kui see üldse oli unenägu, oli lõppenud. Ta kobas mälu uduses tühjuses, kuid ei leidnud sealt midagi. Siis sirutas ta käe kella järele öökapil ja pööras selle numbrilauaga enda poole. Kell oli kolmveerand kolm öösel. Kolmanda korruse räästaalune ruum oli kuum, öö oli väga vaikne. Väljas sõitis üks auto mööda tänavat, autorataste surin ja mootori põrin sumbusid kauguses. Ohates ronis ta voodist välja ja läks akna juurde. Tänav kaks korrust allpool oli väga vaikne isegi siin südalinna lähedal.

      Ta kuulis kriuksatust enda selja taga toas ja pööras ringi, silmad suured pimeduses. Midagi ei olnud. Selles vanas hoones kriuksuvad põrandalauad kogu aeg, ja ta naeratas virilalt. Öövaikuses haukus koer kusagil kaugemal piiskopilossi aia kandis.

      Ja äkki ta tundis, et ta ei ole magamistoas üksi. Ta tajus liikumist kusagil nähtavuse piires.

      Ta vaatas jälle ringi ja hoidis hinge kinni, kui varjutaoline, peaaegu läbipaistev kogu ilmus aeglaselt nähtavale voodi kaugemas otsas. Lucy suu kuivas.

      „Larry?” sosistas ta.

      Ruum jäi väga vaikseks.

      „Larry, kallis?”

      Aga see ei olnud Larry. Ühe hetke jooksul silmas ta trepimademe poolvalguses kõhna nurgelist nägu, Briti kuninglike õhujõudude hallikassiniseid vormirõivaid, ja siis see pilt kadus.

      Lucy kobas meeleheitlikult lülitite järele, ning pooleldi pimestatuna, kui lambid lõpuks põlema lõid, vaatas meeletu hirmuga ringi. „Idioot!” sosistas ta. „Sa kujutad asju ette.” Ta käed, nagu ta märkas, olid hakanud värisema.

      Pisarad tulid silma ja ta tundis, et on hakanud ohjeldamatult vappuma hoolimata sellest, et öö oli nii soe. „Larry.” Ta hääl murdus ja ta hakkas nuuksuma.

      Astudes välja ilusast pööningutoast, mille tema ja Larry olid kord nii suure õhinaga kujundanud ja mida nad olid sellise rõõmuga jaganud, läks ta kitsast trepist alla teise korruse kööki maja tagaotsas ning lülitas sealgi lambid põlema. Ta jäi ateljee suletud ukse taha liikumatult seisma. See kuju oli olnud osaline ta unenäos, muidugi oli. Teda painas noore mehe isik portreel ja ta oli temast mõeldes magama jäänud ning loomulikult ka temast und näinud.

      Kartes, et võib ümber mõelda, astus ta otsustavalt ukse juurde, lükkas selle lahti, sirutas käe ja kobas lülitite järele. Molbertilt vaatas talle vastu Evie irooniline pilk. Noormees ta selja taga oli huvitatud vaid naisest, kes istus väraval nii lähedal ta ees. Mehel polnud aega kellegi teise jaoks väljaspool pilti.

      Lucy vaatas ringi, ta oli hirmul, et varjukuju ilmub magamistoast taas nähtavale, aga ateljee oli tühi. Ta pilk rändas tagasi säravsiniste silmadega noormehele ja ta neelatas tugevasti, püüdes mõistust kokku võtta. See poiss pildil on heledapäine, nurgelise näo ja jässaka kehaga. Mees, keda ta oli näinud magamistoas, oli tumedamate juuste ja silmadega, ta oli pikk ja sihvakas. Lucy oli näinud teda vaid sekundi murdosa jooksul, aga sellest oli küllalt nägemaks, et ta ei olnud noormees maalilt. Ka polnud ta Larry.

      Korraga läbis Lucyt hirmuvõbin. Viirastus pidi ju kuuluma ta unenäkku, aga ühel silmapilgul oli tundunud nii reaalne. Ta läks ateljeest tagasi kööki ja haaras klaasi vett. Juues keeras ta ringi ning vaatas ukse vahelt tagasi ateljeesse. Ta hingas sügavalt sisse, et närve rahustada, ja pannud klaasi käest, liikus ettevaatlikult taas ateljee poole. See oli endiselt tühi. Evie vaatas teda ikka veel lõuendilt, ilme endiselt mõistatuslik. Ja vaenulik? Võib-olla sedagi. Aga noormees ta selja taga? Tundus peaaegu, nagu Evie ei teaks, et too on seal.

      Nii, kes siis on see tumedajuukseline noormees ja see teine mees… mees ta magamistoas?

      Järjekordselt tunnetas ta teravalt, kui tühi on korter ilma Larryta ta kõrval, ja äkki haaras Lucyt paanika. Enne kui ta sai ennast pidama, oli tal telefon käes.

      „Robin, ma kardan. Saad sa siia tulla?”

      „Luce? Mis viga?” Mehe hääl kostis summutatult. Uniselt.

      „Palun.” Lucy käitumine oli terve mõistusega vastuolus. Ta sai sellest mingil moel aru, aga teda juhtis hirm.

      Niipea kui ta telefoni käest pani, hakkas ta kahetsema, et helistas. Ta oli täiesti unustanud kellaaja. Milline isekas tobu ta küll on.

      Kümne minuti pärast avas Robin juba ust. „Mis lahti on, Luce?” Ta jooksis galeriitrepist üles, kannul ta partner Phil.

      Lucy seisis ikka veel värisedes keset kööki. „Olen nii loll. Ei oleks pidanud sulle helistama.”

      „Ütlesid, et kardad. Mis siis juhtus?” Robin võttis tal ümbert kinni. „Rahune nüüd. Onu Robin on siin.”

      „Nägin õudukat. Rumalat õudusunenägu,” kogeles Lucy. „Ärkasin äkki üles ja märkasin, et mu toas seisab üks mees. Siis ta kadus ja arvasin, et see oli vaim.” Ta peitis korraks näo Robini õlale. Nii lohutav oli olla teise inimolevuse läheduses, nii rahustav… ja ta oleks tahtnudki nii jääda. See tundus nii turvaline. Ent ta võttis end kokku ja astus sammu tagasi, tajudes, kuidas mõlemad mehed teda jõllitasid.

      „Kas Larry vaim?” sosistas Robin.

      Lucy raputas pead. Ta oli kord Robinile ühel oma raskel päeval usalduslikult tunnistanud, kui väga ta Larryt igatseb, kui kindel ta on, et Larry tuleb tagasi ta juurde, kuidas mees talle siis räägib, mis tegelikult juhtus, ja kui väga ta teda ikka veel armastab. Aga Larry ei olnud tulnud.

      Lucy märkas, et Robin ja Phil vahetasid pilke.

      „Olen hull. Tean, et olen peast segi. See oli unenägu. See pidi olema. Ma ei teadnud, mis kell on. Ma ei oleks pidanud sulle helistama… anna andeks.”

      „Mul on hea meel, et sa seda tegid. Milleks siis sõbrad on?” lausus Robin õrnalt.

      „Kuidas ta välja nägi, see kuju?” Phil tõmbas laua alt tooli ja istus ta kõrvale. Ta toetas end küünarnukkidele ning uuris Lucy nägu. Ta oli laiaõlgne mees, kellel oli vaieldamatult hea kehaehitus ja lainjad kullakarva juuksed. Mõistlik. Praktiline. „Kas suudad meenutada?” Ei tema ega Robin naernud Lucy üle.

      Lucy seletas jälle, mis oli juhtunud, ning Robin läks keedukannu täitma. Ta lülitas selle sisse ja otsis kapist kolm kruusi. Tagasi pöördudes heitis ta pilgu ateljee poole. Uks oli kinni.

      „Okei,” ütles ta Lucyle teekruusi ulatades. „Et sind rahustada, võiksime mina ja Phil sinna korraks sisse astuda ja vaadata, kas kõik on korras.” Lucy näol väreles naeratus. „Ta oli mu magamistoas.”

      „Siis vaatame sinna kõigepealt.” Phil tõusis püsti.

      Lucy oli jätnud ülakorruse tuled põlema. Tuba oli tühi. Ta voodi oli segamini, aga midagi hirmutavat seal polnud. Pärast seda kui nad olid ringi vaadanud ning ka teise magamistoa ja vannitoa läbi otsinud, keerasid nad ümber ja laskusid jälle alla. Siis läksid nad ateljeesse. Katusekonstruktsioonide klaaspindadelt peegeldusid vastu musta taevast kohtvalgustid ja vaikiv tunnistaja molbertil.

      „Niisiis, kui ta ei sarnanenud selle poisiga ega ka Loliga, mismoodi ta siis välja nägi?” Robin silmitses teda tähelepanelikult.

      „Ta oli keegi teine. Mitte see mees Evie maalil. Vorm oli küll samasugune. Nägu aga täiesti erinev.”

      „Kas ta üritas sinuga rääkida?”

      Järgnes hetk vaikust.

      „Arvad sa, et ta oli siis vaim?” küsis Lucy sosinal.

      Robin