Kõige tumedam tund. Barbara Erskine

ahvatlevad, nagu oli ka innukus ta näoilmes. „Aga kas tal praegu oleks midagi selle vastu? Pealegi avas ju teie isa selle siin laiale avalikkusele. Tema ilmselt ei arvanud, et vanaemal oleks midagi väga selle vastu, muidu poleks ta seda teinud, eks ole?”

      „Tõsi see on.” Mees nihutas end pisut. „Võtsin otsuseks siinse sulgeda, sest hindasin eelkõige privaatsust. Olen rohkem vanaema moodi, kui oli isa. Pealegi ei elanud isa siin kunagi pikemalt. Sellepärast jättiski vanaema kõik mulle. Isa hoidis küll silma peal, lubas siia inimesi, aga pärast ta surma otsustasin kasutada seda paika nädalalõpukoduna. Ei tahtnud siia enam võõraid.”

      „Mina teile ette ei jääks.”

      Mees silmitses Lucyt uurivalt. Ta tundis end silmanähtavalt ebamugavalt. „Kas olete ka ise maalikunstnik?” küsis ta viimaks.

      Lucy raputas pead. „Olen kirjanik. Ajaloolane. Mu abikaasa ja mina peame… pidasime kunstigaleriid Chichesteris.”

      „Pidasite?” Mees oli pannud tähele muutust verbi ajas.

      „Õigupoolest teen seda praegugi. Mu mees hukkus autoavariis kolm kuud tagasi.”

      Lucy oli üllatunud, avastades, et ta suutis seda öelda takerdumata.

      „Tunnen kaasa.” Michael eemaldus ukse juurest, haaras lipsu pihku ja tõmbas selle kaelast. „Nii et tegelikult te ei olegi kaugelt tulnud.”

      „Seda ma ei ole öelnudki,” protesteeris Lucy leebelt.

      Mees naeratas virilalt. „Ei, te ei öelnud. Vabandust. Ehk astute ka majja sisse.” Ta keris lipsu ümber rusikas käe. Siis keeras ta ringi ja astus Lucy ees aeda.

      Kotti haarates järgnes Lucy talle ja ootas, kuni ta nende selja taga ukse lukustas. Kui nad uuesti majja sisenesid ja läbi elutoa kõndisid, naeratas ta mehele ebalevalt.

      „Mul on tõesti kahju, et tungisin siia sisse ja rikkusin teie vaba pärastlõuna. Kavatsesin teile kirjutada kohe, kui olin rääkinud proua Davisega ja näinud ateljeed.”

      Michael viskas lipsu raamaturiiulile. Tuba tundus kodune oma vanamoelisuses. Jäi mulje, et mehe elus siin ei ole naist peale tolle pikatoimelise proua Davise.

      „Ja te oletatavasti lootsite, et mul on Evie kohta piisavalt informatsiooni, täitmaks tühikuid teie projektis.”

      Lucy kortsutas kulmu. „Ma ei palu teil minu eest midagi kirjutada, kuid endastmõistetavalt oleksin väga tänulik igasuguste vihjete eest. Nagu ma mainisin, ei leidu tema kohta just palju materjali peale kunagiste näituste kataloogide. Isegi Tate ei paista teadvat midagi peale ta sünni- ja surmaaasta.”

      „Võib-olla on see asjatu ettevõtmine. Võib-olla polegi midagi.”

      „Midagi peab olema.” Lucy tabas meeleheitenoodi oma hääles. Selle intensiivsus üllatas teda. „Tema maalidel peab olema seljataga oma ajalugu. Seeria „Lahing Inglismaa pärast” on ju lausa ikooniline. Pildid Westhampnetti lennuväljast, Spitfire’i hävitajatest. Tegelikult mitte üldse naiste teema.”

      „Nojah, seda on kerge ära seletada. Tema vend Ralph” − ta hääldas seda nime Reif −, „minu vanaonu, oli hävituslendur Spitfire’i eskadrillis.”

      „Ah soo. Isegi seda ma ei teadnud.” Lucy oli pettunud. Siis on ju tõenäoline, et noormees portreel on Evelyni vend. Oma mõtetes oli Lucy miskipärast hakanud teda pidama Evelyni kallimaks, salapärasuse ja romantika allikaks, täpselt nii, nagu ta oma mõtetes enam ei kahelnudki maali päritolus. Evelyni lugu oli hakanud köitma ta kujutlusvõimet nagu ei kunagi varem. Esialgu oli ta huvi olnud akadeemilisem. Nüüd aga, kui ta oli näinud noormehe kätt naise õlal ning näinud ka kunstniku ateljeed ja kodu, oli Evelyn muutunud reaalseks.

      Ta taipas, et ei olnud Michaelile ikka veel rääkinud midagi portreest. Fakt, et temale kuulub võimalik Lucase originaal, on ju olulise tähtsusega. See oli ka põhjus, miks ta otsustas Evelyni elu uurida − teha kindlaks, kuhu võiks tema tööde hulgas paigutada pildi, et seda dateerida, ja kuna ta oli noormehe värvikattest vabastanud, siis ka tuvastada see isik, kelle käsi toetus nii hellalt naise õlale.

      „Kas ta sõja ajal elas siin?” Kutsumata istus Lucy akna juurde diivani käetoele. Ta tundis end oma võõrustajaga juba mugavamalt ja vabamalt. Ka mehe esialgne kahtlustav hoiak näis leebuvat.

      Michael raputas pead. „Sõja ajal elas ta veel vanematekodus. Ta isa oli talupidaja siinsamas Goodwoodi lähedal. Pärast vanemate surma päris ta talu, müüs selle ära ja ostis selle koha siin. Võin teile anda talu aadressi, kui soovite; saate siis minna ka neid tülitama.” Mehe naeratus kompenseeris pisut ta sõnade karmust. Ta heitis pilgu käekellale ja hüüatas kohkunult: „Vabandage. Pean nüüd oma asju edasi ajama. Ootan kedagi. Kui usaldaksite mulle oma aadressi ja kontaktandmed, julgeksin ehk soovitada, kust võiksite oma uurimistööd alustada, kui mul muidugi midagi pähe tuleb.”

      „Nii et teil pole siis midagi selle vastu, et ma seda teen?” Lucy oli pettunud äkilisest meelemuutusest pärast seda, kui mees oli hakanud temasse juba leebemalt suhtuma, aga samal ajal oli ta ka kõrvust tõstetud, et Michael oli peaaegu nõustunud teda selle projekti juures aitama. Ta sobras käekotis, otsides galeriikaarti. „Leiate sellelt mu meiliaadressi ja telefoninumbri.”

      „Ja te olete?” Mees uuris kaarti.

      „Lucy Standish. Ütlesin ju teile.” Kaks korda, kui täpne olla.

      Michael naeratas laialt, tabades ära pirtsaka varjundi Lucy hääles. „Vabandust. Ei jätnud meelde.”

      Ja siis oli Lucy väljas ning mees sulges ukse ta selja taga.

      Kõndides aeglaselt mööda külavaheteed tagasi üles, märkas ta, et teetaskusse otse tema auto taha pargib keegi. Autost ronis välja naine, lukustas selle ja pööras tema poole. Nad jõudsid kohakuti, vahetasid võõrastele omase kohmaka naeratuse, mida tehakse olukorras, kus ei saa viibida teineteist teadvustamata, ja möödusid. Naine oli pikka kasvu, sale ja elegantne oma kahvatutoonilises siidkleidis. Ta varrukalt torkas silma disainerimärk. Auto oli tal BMW Z4. Lucy ei saanud midagi parata, et ta seda märkas, kui ta autovõtmeid välja tõmbas. Ta ei suutnud vastu panna ja vaatas tagasi. Naine astus Rosebanki maja trepist üles.

      Niisiis, mehe elus oli siiski keegi.

      3

6. august 1940

      „Evie?” Ralph leidis õe piimaruumist. Kahekümne ühe aastasena oli ta Evelynist kaks aastat vanem ja oli alati nautinud vanema venna rolli. „Küsisin lennuvälja ülemalt ja ta ütles, et võib sulle korraldada visandite tegemise võimaluse Westhampnettis. Tean küll, et see pole Tangmere, mida sina tahtsid, vaid satelliitlennuväli, kuid ainult paari miili kaugusel. Ta arvab, et kui sa tuled Tangmere’i, võib rahvas hakata uurima, miks selline tüdrukutirts nagu sina seal ringi luusib. Ka on sinna liiga palju kõrgeid ülemusi kogunenud, kuna see on kohaliku sektori juhtimiskeskus. Tema arvates ei torka Westhampnett nii väga silma ja on joonistamiseks ka pisut ohutum paik. Seal paikneb eskadrill „Orkaan”.”

      „Ma ei tahagi ohutumat kohta, Rafie!” Evelyn põrnitses teda altkulmu.

      „Täidan ainult käske!” Vend tõstis naljatamisi alistumise märgiks käed.

      „Tean.” Evelyn neelas meelepaha alla ja lastes tühjal ämbril käest kukkuda, heitis käed ümber venna kaela.

      „Aitäh, aitäh, aitäh, et selle korraldasid!”

      „Lase lahti!” Vend tõukas ta heatujuliselt kõrvale. „Sul on lehma lõhn küljes. Ära isale midagi ütle. Ma pole päris kindel, et ta selle heaks kiidab, kuid tean, et muretsema hakkab ta küll. Pead leidma mingi ettekäände, et talust terveks õhtupoolikuks kaduda.”

      „See on kerge.” Kuldblondid juuksed enamalt jaolt peidus ümber pea seotud rätiku all, ta lausa hõõgus erutusest. „Mõtlen midagi välja. Chichesterist oleks mul ära tuua hulk asju. Kõigepealt teeksingi seda, et õigustada bensiini kasutamist. Ongi ettekääne, et mõneks ajaks välja saada. Kui teada on, kuhu minna, võin ka jalgratta võtta.” Ta tõstis käed ja sasis venna juukseid. „Kuidas teil läheb? Näeme siit vaenlase lennukeid,