Raadio. Emil Tode

tema lapselaps, tänini elus, kuigi mul pole järglasi ja kuigi ma olen emigreerunud ega tunne suguvõsa pärandi vastu muud huvi kui dokumentaalset, psühholoogilist. Veel vähem oskan ma öelda, kas minu elukohavalik ja äsja omandatud Prantsuse kodakondsus (vahetevahel katsun ärevalt põuetaskut, kas mu ilus punakuldsete kaantega pass on ikka seal) on ajalooliselt tasuvad valikud või mitte. Või mida see “tasuvus” minu puhul üldse tähendaks? Või kellegi puhul.

      Nägin eile öösel unenägu, kus hambaarst (üks purihammas tõesti laguneb, aga ma ei hakka siin arsti juurde minema, sest Eestis on see kallis, Prantsusmaal maksab Sécurité Sociale ehk Sécu, nagu kõik ütlevad, hambaravi korralikult kinni, Eestis on “riikliku” arsti juurde väga raske pääseda, kuigi mul on hetkel ka siin ravikindlustus, saan ühelt filmisihtasutuselt palka ja mul on ka Eesti pass), see hambaarst nimelt uuris purihammast ja teatas, et mul on sinna löönud vähk ja et mind on sellest juba varemgi informeeritud, kuid nüüd on metastaasid kehas laiali ja tal ei ole midagi teha.

      Unenäost ärgates viibid tihti veel mõnda aega mingis poolteadvuslikus seisundis, kus unenägu tundub täiesti vastavat ilmsireaalsusele ja läheb sellega segi. Nii mõtlesin ma voodis tükk aega päris leplikult (oli veel pime, nn. valged ööd pole veel alanud), et ju mul siis tuleb 40aastaselt surra, nii nagu Liz Franz mulle ükskord ennustas. Ainult need märkmed tuleks katsuda enne ära lõpetada. Ma ei tea, kust äkki säärane fatalism tuli, pärisärkvel olles pole mul vähimatki soovi veel surra.

      Aga Liz Franz “ennustas” mulle tõepoolest ükskord mu surmaaastat. See võis olla kuus või seitse aastat tagasi. Sel ajal valitses maailmas vist üldse teatud müstitsimi kõrgmood, horoskoopidesse uskumine polnud veel muutunud üldlevinud rutiiniks. Liz Franz naeris horoskoopide üle. Nooruses, neil 60ndatel70ndatel, oli ta esinenud teleshow’s, mis kandis nime “Horoskoop”. See oli küllaltki läänelik hittparaad. Olen näinud, kas Artest või la Cinqième’i pealt, ajaloolist dokumentaalsarja, kus meenutati Prantsusmaa selleaegseid hitte, mis tihti olid muide samadele briti meloodiatele tehtud mugandused kui need, mida lauldi tolles Eesti Televisiooni “Horoskoobis”. Nii et tegemist oli universaalse nähtusega. Asjaolu aga, et teleshow’ nimi oli “Horoskoop”, viitab asjaolule, et tol ajal polnud sellel sõnal mingit tõsist pistmist müstikaga, pigem oli see astronoomiline termin ja osutas vaid sellele, et saates esinevad “tähed”. Sest ametlikult suhtuti Nõukogude

      Liidus müstikasse väga taunivalt. Võibolla ennustas see saatenimi siiski ka müstikaajastu tulekut kümnekonna aasta pärast, tehnilissotsiaalse optimismi vaibumise ajal.

      Mina nägin esimest, “salaja” masinal ümber löödud horoskoopi vist millalgi 1985. aasta paiku. Ma sain teada, et ma olen Neitsi ja see rikkus mul tuju, sest ma olin tõepoolest neitsi, kui see mehe puhul midagi tähendab (penetratsiooni olemist või mitteolemist, ja kummapidise? ja misavalise?).

      Aga tookord, kui Liz Franz mulle oma “ennustusega” esines, see võis siis olla 1995. aasta ringis, naeris ta horoskoopide üle. Mina olin just neisse salaja uskuma hakanud, õigemini olin kõhkleval seisukohal. Üldiselt olen ma teadusliku maailmavaate pooldaja, sellest läbi imbunud. Aga tol ajajärgul valitses mu psüühikas ja eluarusaamises (suuresti Liz Franzi tõttu) säärane segadus, et ma olin valmis kinni haarama igast vihjest, mis seda kuidagi moodi korrastavat paistis. Ma neelasin nädalalehtede nädalahoroskoope ja põlgasin ennast selle ara ja idiootliku kindluseotsimise pärast veel rohkem. Liz Franz ütles:

      “Seda, mis tuleb, teab niisama ka ette.”

      Ta lisas, et ta teab seda enda kohta, on alati teadnud (mis puudutab olulist), ja et ta teab seda ka minu kohta. Sest seal polevat vahet.

      See viimane väide ärritas mind kohutavalt, sest mina ise ei teadnud enda kohta midagi ette. Aga oleksin kohutavalt tahtnud teada. Ma arvasin, et ta praalib ja liialdab niisama. Ja samas ma uskusin teda. Sest tema isiklik elutee oli tõesti olnud, kui kõrvalt vaadata, nii sirge ja loogiline, mitte ühtegi kõrvalevajumist.

      Küsisin siis temalt, nagu norimiseks, aga tegelikult suure põnevusega, kas ta teab, millal ma suren. Ta ütles, et muidugi teab. Ma küsisin, millal. Ta ütles, et ta ei saa seda öelda. Ma ütlesin:

      “Tegelikult sa ei tea.”

      Nagu lapsepõlves, kui mu mängusõber Viivi väitis, et ta teab ühte saladust, aga ei ütle. See mõjus. Liz Franz kahvatas (vihast, et ma olin temas kahelnud?) ja ütles tasa, ma mäletan tema häält:

      “2002. aastal.”

      Võibolla ütles ta ka “kohe uue sajandi alguses” või midagi säärast, ma ei mäleta täpselt neid sõnu, aga mäletan tema nägu ja tooni, ja praegu mulle tundub, et ta ütles: 2002. aastal.

      Ma olin tookord väga pettunud. Sinna (siia) oli veel nii palju aega! Nii kauged ennustused mind ei huvitanud. Ma ei uskunud, et ma veel nii kaua pean elama. Mind huvitas ainult see, mis saab kohe. Minu huvide kaugeim ajahorisont oli üks aasta. Aga tolle Liz Franzi ennustuse mõte ja eesmärk on mulle siiamaani arusaamatu. Vaevalt et ta ise seda mäletab, vaevalt. Ma tahaksin temalt seda küsida. Aga selleks, et küsida (ja mitte ainult seda, see oleks rohkem selline väike huviväärsus, küllap ta naeraks selle torkeks tehtud “ennustuse” üle), tuleb mul Liz Franz üles leida. Sest mina tema jaoks kadunud ei ole, tal on mu mobiiltelefoni number. Ma ei usu, et ta selle ära kaotanud on (küllap see on tal peas), sest telefoninumbritega oli ta väga hoolikas ja õpetas seda hoolikust mullegi. Ta ütles, iial sa ei või teada, millal sul mõnda inimest vaja võib minna, iial sa ei või teada, millal sa hädas oled, iial ei või sa teada, kes sind aidata võib ja kuidas.

      Vastavalt Liz Franzi õpetusele ongi mul käibel telefoninumbrite ja aadresside ülesmärkimise kolmekordne süsteem, tegelikult isegi neljakordne (kaks märkmikku, uus ja vana, arvutiinternet, mobiiltelefon). Aga ükski nendest telefoninumbritest, mis on mul Z tähe all (“konspiratsiooni” mõttes, ma ei tea, miks, lihtsalt,Z on Liz Franzi täht), ei vasta, ja kõigilt aadressidelt tulevad kirjad kas tagasi märkusega “adressaat teadmata” või kaovad vastuseta, nagu musta auku.

      Selle metafooriga seoses tuleb mulle meelde vist Stephen Hawkingi, briti kvantfüüsiku ja kosmoloogi ütlus, samuti metafoorne, et Jumal mitte ainult ei mängi täringuid, vaid viskab neid mõnikord sinna, kuhu me ei näe, niiöelda universumi ääre alla (minu lisand, selgituseks endale). Kvantfüüsikat ja kosmoloogiat mõistangi ma kahjuks ainult metafoorsel, tegelikult seega mütoloogilisel tasandil.

      6

      Isa tahtis, et ma oma seekordsel Eestis viibimise ajal (see hakkab juba ületama kavatsetud piire) tingimata temaga koos tema talu maadel käiksin ja aitaksin tal lõpule viia maade väljamõõtmise. Ta isegi helistas mulle selle pärast Pariisi, mida ta teeb ainult siis, kui tal tuleb mõni “idee”. Ema ei helista mulle sinna peaaegu kunagi, sest kaugekõned on kallid. Isa rääkis mingist “jõe ülesmõõtmisest”, millest ma hästi aru ei saanud, eriti veel enda funktsioonist selles ettevõtmises. Nüüd ma olen seal ära käinud ja tean, mida see tähendab.

      Isa talu, mida ta jagab tegelikult oma kahe õe ja noorema (surnud) venna lastega, nii et talle kuulub mõtteline neljandik sellest umbes 35 hektari suurusest maavaldusest – see talu koosneb, nagu enamik Eesti ja Liivimaa talusid, paljudest nn. lahustükkidest. Lahustükkide olemasolu on tingitud traditsioonilise maakasutuse iseärasustest. Nimelt, nagu ma juba märkisin, moodustavad suure osa (u. 20 %) Eesti ja Liivimaa territooriumist sood, mida pole võimalik kultiveerida, vähemalt polnud see võimalik traditsiooniliste tehniliste vahenditega (tegelikult osutus ka nende kultiveerimise katse tehnikarevolutsiooni järgsete võimaluste joovastuses küllaltki ebaresultatiivseks ning soodesse rajatud uudismaad on tänaseks üldiselt sööti jäetud pinnase vaese koostise tõttu). Niisiis ei jätkunud harimiskõlblikku maad, kuigi tänase Eesti territooriumi elanikkond ületas poole miljoni piiri alles XIX sajandil. Saagikus oli madal ja mõisate ning kroonu (l’État, la Couronne), milline kroonu see siis ka polnud, ülalpidamine, sõdade finantseerimine neelas kogu talupoegade töövilja ülejäägi, jättes neile vaid elatusmiinimumi (minimum vital).

      Teatavasti viiakse iga saagiga põllult ära kindel hulk taimekasvuks vajalikke mineraalaineid ja need tuleb asendada, kui ei soovita põlluviljakuse langust. Ürgse (primitif) põlluharimisviisi puhul,