Raadio. Emil Tode

tõelised seebiooperisõltlased (ingl. addicts), suhtuvad nad neisse “filmidesse” teatava kriitilisusega. Isa näiteks väidab, et ega need ikka päris tegelikku elu kajasta. Seda nimetatakse kultuuriliseks vastupanuks (résistance). Eesti taasiseseisvumise üheks poliitiliseks loosungiks (nüüd on see liiga romantilisena päevakorrast mõnevõrra taandunud) oli väide, et me elame sellel maal ühtejärgi juba 10 000 aastat. Seda armastas levitada (véhiculer, propager) ka president Lennart Meri, kelle teine ja viimane valitsusaeg läinud sügisel lõppes. Ma ei tea, keda “meid” selles väites silmas peeti või peetakse. Mina isiklikult tean oma esivanemaid vaid meie ajaarvamise XVIII sajandi lõpuaastateni. Ja neist “esimestest” ei tea ma praktiliselt midagi muud kui nime.

      Need olid üks Hans ja üks Ano (Anu) ViruNigula kihelkonnast, mõisatalupojad, kellele 1834. aastal anti perekonnanimi. Tegemist oli nimelt keiserliku (Aleksander I) talupojareformiga, mis võeti ette Napoleonijärgses uuendustevaimus Venemaa Balti kubermangudes. Reformi käigus omandasid talupojad teatava isikliku vabaduse, s.o. sõltumatuse oma mõisnikust, maaisandast, senjöörist (seigneur). Seni sai mõisnik neid müüa ja osta koos kinnisvaraga (maaga), mille juurde nad olid kinnistatud. Nüüdsest võisid talupojad iseseisvalt ühe isanda juurest teise juurde kolida. Tasapisi järgnes sellele ka majanduslik iseseisvus (nn. maade päriseksostmine), pärisorjast (serf) sai kapitalistlik ettevõtja – või palgatööline.

      Neid nimesid (Ano, Hans, Liso, Marri, Jaan, Jurri – need on eesti vasted prantsuse nimedele Anne, (?), Elisabeth, Marie, Jean, Georges, mis omakorda teadagi pärinevad kas heebrea või ladina nimedest jne.) lugesin ma Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis. Mul ei olnud küll mingit kavatsust sinna minna, aga järgmisel hommikul (ööbisin 200 krooni eest ühes Supilinna koduvõõrastemajas) arhiivi majast mööda jalutades tuli tuju sinna sisse astuda, seda enam, et olen seda ikka mõnikord plaanitsenud.

      1980ndate ja 90ndate alguse uuskonservatiivse mentaliteedi hulka kuulus ka mood uurida kiriku ja revisjoniraamatute järgi oma “sugupuud”. Tollal tegi seda keegi nii isakui ka emapoolsest suguvõsast ja mul oli see asi üldjoontes teada, aga siiski oli jäänud mingi ebamäärane tunne, et arhiivist võib äkki veel midagi välja tulla. Ma ei tea küll, mida.

      Arhiiv oli samas majas juba siis, kui ma ülikoolis geneetikat õppisin, ja ma käisin sealt tihti mööda. See on XIX sajandi lõpust või XX algusest pärinev punasest telliskivist hoone, tõenäoliselt asus seal algusest peale mingi kroonuasutus (administration imperiale). Mul on millegipärast nõrkus punasest telliskivist majade vastu, milliseid pole Eestis palju. Kõige rohkem on neid Tartus, ilmselt leidus sealkandis tellisepõletamiseks sobivat savi. Seevastu PõhjaEestis (Tallinnas) ehitati rohkem kohalikust lubjakivist. Paekivimajad on “külmad”, tellismajad on soojad ja küllap sellepärast see kiindumus neisse: teatav hingelise ja kehalise “soojuse” puudujääk. Tellis on põletatud kivi ja temast tehakse ka ahjusid. Paas on kujunenud mere põhjas seal kunagi elanud loomade (korallide, limuste, meritähtede jt.) lubjarikastest jäänustest. Kunagi nimelt, enne suurt jääaega, laius sellel maakera pinna alal, kus nüüd on Eesti, soe meri. Aga tuli on merest, olgugi soojast, ikkagi soojem.

      Ma astusin arhiivi uksest sisse ja küsisin vastuvõtulauas istuvalt proualt, kuidas oleks võimalik arhiivis uurida mõne perekonnanime päritolu. Selgus, et see on lihtsam, kui ma arvasin, ja natukese aja pärast istusingi ma juba mikrofilmivaatamise aparaadi taga ja uurisin neid XIX sajandi ilusa, aga natuke arusaamatu käekirjaga täidetud registreid, see tähendab, mitte registreid endid, sest neid profaanide kätte ei anta, vaid registrilehekülgede fotokujutiste suurendust enda ees ekraanil. Arhiivitöötaja, noor naine, juhendas mind alguses, ega seal midagi väga keerulist olnudki. Põhiliseks allikaks on nn. kirikuraamatud, kuhu kihelkonnapastorid on kandnud talupoegade sünnid ja surmad, ja hingerevisjoniraamatud, kuhu riigiametnikud on kandnud mõisate ja perede kaupa neis elavad hinged (âmes).

      Mõis oli XIX sajandi keskel veel peamine majandusüksus; talupere ehk leibkond, millesse kuulusid peale vanemate ja laste vahel ka teenijad, sulased, vanavanemad jt., oli selle suure majandusüksuse allüksus. Revisjoniraamatu tabelipõhimik oli trükitud vene keeles ja kandis igal lehel huvitavat pealdist: Ревизионная сказка. Сказка on tänapäeva vene keeles teatavasti “muinasjutt”, nii et siis revisjonilugu. See lugu või hingeloend, kirja pandud XIX sajandi administratiivregulatiivses vaimus (statistikast oli just saanud suurmood), jutustab peamiselt Vene Keisririigi ja tema Balti provintside administratsiooni püüdlustest korrastada, kontrollida ja võibolla ka suunata maa majanduselu. Nende Anode, Hansode, Jurride ja Marride isiklikust elust tänapäeva mõistes saab sealt aimu äärmiselt piiratud määral, peamiselt selles osas, mis puudutab nende inimeste, XIX sajandi peamise materiaalse majandusjõu, füüsilist ehk bioloogilist eksistentsi (sünd, sigimine, ühest kohast teise asumine, surm). Isiklikumat biograafilist materjali võib nende kohta otsida suulisest pärimusest, s.o. antud juhul minu vanemate ja vanaema (surnud) mälestustest. Kuid need puudutavad peamiselt neid endid ja neile eelnenud põlvkonda ning on kahtlemata väga subjektiivsed, just mäletaja, mitte mäletatava subjektiivsuse mõttes. Ise ei ole mu surnud esivanemad jätnud endast mitte mingit omakäelist kirjalikku tunnistust, kuigi nad olid siis, XIX sajandil, tõenäoliselt juba kõik kirjaoskajad (tõsi, sajandi algupoole võis see olla vaid lugemisoskus). Teatud ajaloolistel põhjustel (millest võibolla hiljem) pole neist järel ühtegi erakirja ega muud säärast. Mis on, on emapoolse vanaema ülestähendused nende perekonna Piiblis (1889. aasta trükk), selleks ette nähtud tühjal lehel, kuhu ta on sinise tindiga ja üsna konarliku käekirjaga märkinud oma seitsme lapse nimed ja sünniajad, kolme nime taha on ta jõudnud ka kirjutada surmadaatumi. Need ülestähendused pärinevad XX sajandi 2030ndatest aastatest.

      Siiski on ka mu XIX sajandi esivanemad jätnud mulle ühe sõnumi, kui nii võib öelda. Ma vähemalt arvan, õigemini mulle meeldib uskuda, et need kahele ristile malmi valatud sõnad on valinudöelnud need inimesed ise, kelle maised jäänused sinna ristide alla on maetud. Need peaksid loogiliselt olema (kuigi just seda tõendada võiv kirikuraamat on hävinud) minu isaisa ema vanemad. Neid riste nägin ma esimest korda alles nüüd hiljuti, paar nädalat tagasi, kui ma käisin oma isaga tema tagastatavaid talumaid välja mõõtmas.

      Maareform, mille hulka kuulub kinnisvara tagastamine (restitution) selle sõjaeelsetele omanikele või nende järeltulijatele, on üks osa Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest järjepidevuse (continuité) alusel. Algne Eesti Vabariik eksisteeris aastatel 1918–1941. Kuid XX sajandil Euroopas omaks võetud rahvusvahelise õiguse sätete kohaselt ei lakka üks riik de jure eksisteerimast, kui teine riik ta vägivaldselt enda külge liidab. Riikide eksisteerimise nullpunktiks Euroopas on aasta 1920 (Versailles’ rahu), kui nimetatud rahvusvahelise õiguse põhimõte üldiselt omaks võeti. Kuna Eesti Vabariik oli 1920. aastal juba olemas, siis ei saanud teda enam päriselt hävitada, s.t. ideaalsel kujul eksisteeris ta edasi ka neil aastail, kui ta oli liidetud Nõukogude Liidu, Kolmanda Reichi ning uuesti Nõukogude Liidu külge (kokku 50 aastat).

      Materiaalses maailmas toimub viiekümne aasta jooksul muidugi ühte ja teist. Näiteks minu ema perekonna talu maadele rajati 1970ndatel aastatel põlevkivikaevandus. Põlevkivi (eestiprantsuse sõnaraamat annab sellele vasteks ainult kummalise geoloogiatermini schiste bitumineux) on üsna madala energiasisaldusega fossiilne kütus, mida kaevandatakse Eesti kirdeosas. Nagu muudki fossiilsed kütused, on ta tekkinud aastamiljonite eest väga soojadel ja niisketel kliimaperioodidel maakeral vohanud taimestiku jäänustest. Põhimõtteliselt on see Maa geoloogilises (või peaks ütlema astronoomilises?) minevikus talletunud päikesekiirgus, Päikesel toimuvate tuumaprotsesside energia. Inimene on Maal oleva elu ajaloos esimene liik, kes on õppinud seda maapõue salvestatud energiat enda huvides kasutama. Kuni XIX sajandini oli inimkonna nagu teistegi loomaliikide peamine energiaallikas nende elupaiga taimkate, s.t. inimene tarvitas põhiliselt jooksva aasta jooksul (põllukultuurid) või veidi pikema aja jooksul (puud) taimede poolt fotosünteesi protsessis orgaaniliseks aineks muundatud valgusenergiat. Taimed vajavad kasvamiseks maad ja seetõttu oligi kogu inimese nn. majandustegevus ja üldse eluvõimalused väga tihedalt seotud maapinnaga. Mida rohkem taimekasvuks sobivat (niiskus, valgus, soojus, pinnase keemiline koostis) maapinda mõni inimene või kogukond enda valduses suutis pidada, seda rikkamaks ja potentsiaalselt sigivamaks ta ennast võis lugeda. Inimkogukondade vahel peetud nn. sõdade peamine ajend ja eesmärk oli pikka aega seesama