Raadio. Emil Tode

on liiga segased, et otsustada, kellel seal õigus on. Umberto Riviera, muide, vihkas Itaalia administratsiooni ja onupojapoliitikat, eelistades prantsuse vabariiklikku puhtust ja eriti briti fair play’d. Ta rääkis Preatonist pigem kui suurest romantikust, absoluudihullust, kes tahtis Itaalias teha oma panga. Pangaga läks tal halvasti, lisas Umberto Riviera muiates, nüüd proovib ta ühe maaga. Et teha endale oma maa, oma käe järgi üks maa, või nii ma umbes aru sain.

      Eile lugesin ajalehest, et Preatoni tõmbab siin oma investeeringuid koomale. Ma ei tunne asja, aga ma kahtlustan, et see on halb märk. Aimab ta poliitilist ebastabiilsust, või vastupidi, ülistabiilsust, mingit hiilivat diktatuuri, mis rikuks ära tema siiani nii vaba mängumaa? Võimalik ka, et see oli ainult pettemanööver, mille ta kohalikule ajakirjandusele ette söötis, kavandades samal ajal hoopis mingit mastaapsemat “ülevõtmist”.

      Ka Umberto Rivieral oli Tallinna vanalinnas XVI sajandil ehitatud majas väike kontor, kus istus üks alati igavlev sekretär, Hedde (võibolla ka Hede, perekonnanime ei tea ja välimust mäletan halvasti). Selle kontori telefon ei vasta ja mul pole õnnestunud sinna trepikotta pääseda (kogu maja kuulub Riviera Holdingsile, aga korterid on välismaalastele üüritud või midagi sellist, seal ei käi kunagi kedagi), et kontrollida, on nende postkast täis või tühi. Peaks passima postiljoni, kui ta seal üldse käib. Jah, mul tuleb meelde, neil oli peapostkontoris oma kast. Nii et trepikoja postkasti pole mõtet uurida.

      Muuseas kuulub ka see korter, kus ma praegu istun ja neid märkmeid teen, Weitzenbegi 6–12, Riviera Holdingsile, aga selle hooldamisega ja maksete kasseerimisega tegeleb kohalik majahooldusfirma. See korter on üüritud Liz Franzi ema nimele, aga arved, nii palju kui ma tean, tasus Liz Franz. Ja arved, uurisin järele, on siiani korralikult makstud. Seda korterit pidas Liz Franz väidetavalt oma “Tallinna tagalana”, põhiliselt on siin elanud, küllap suitsukatteks (Umbertole, kellele tegelikult kõik oli teada, aga sellest hoolimata tuleb inimsuhetes säilitada mingi sünnis fassaad) üks Liz Franzi kauge sugulane, üliõpilane, kes alati, kui mina või Liz Franz või meie mõlemad (eri suundadest, muidugi) Tallinna tulime, vaikselt kadus. Ma pole teda kunagi näinud, olen temaga ainult telefoni teel rääkinud (talle oma tulekust ette teatades) ja ma tean, et ta ei tea midagi. Mina ei tea selle tüdruku nimegi. Liz Franz ütles tema kohta alati lihtsalt “tüdruk” ja peale selle me kutsusime teda omavahel kokkuleppeliselt Susannaks ja korterit “Susanna juurde minekuks”. Minu meelest oli see konspiratsioon naeruväärne ja ma põlgasin Liz Franzi tema valelikkuse pärast. Alles nüüd ma hakkan aru saama, kui meisterlikult tal kõik korraldatud oli, kogu elu.

      4

      Tartus, nagu öeldud, polnud Liz Franz ammu käinud, rääkimata Tartus elamisest, sest ta ei läinud kunagi kuhugi tagasi ja Tartu oli tema jaoks tagasi par excellence (tema lühike, aga otsustav Tartuperiood pidi minu arvutuste kohaselt jääma aastatesse 196162 või 6263, niisiis minu sünniaasta ümbrusesse, aga sellest hiljem pikemalt), ja nii ma ei lootnud Tartust tema kohta mingeid andmeid saada. Tartu bussi peale läksin läinud pühapäeva hommikul rohkem sellepärast, et bussiga sõites on parem mõelda. Rongiga sõites on veel parem mõelda, aga rongide olukorrast ma juba kirjutasin. Ka auto kõrvalistmel pole viga, aga seal on siiski teatud kohustus juhiga suhelda. Ise autot juhtida on juba töö. Kuna ma hakkasin autot juhtima alles 25aastaselt, siis pole ma sellega võibolla siiani küllalt ära harjunud. Rongis või bussis istumise olukorda nimetan ma endamisi “liikumatu liikumise” olukorraks ja sellele situatsioonile vastab ka spetsiifiline vaimuseisund. Ühest küljest sul pole võimalik midagi teha (ma ei saa sõidu ajal lugeda, või kui, siis rongis, aga sealgi ma tavaliselt ei loe), sa istud paigal ja tead, et see kestab teatud aja, seni sa ei saa midagi ette võtta, kuhugi minema hakata, nagu näiteks oma korteris olles. Teisest küljest see “olukord” ise liigub ühest kohast teise ja vastavalt sellele vahetub ka pilt akna taga, õigemini kujutis, mida reprodutseerib su nägemis ja kesknärvisüsteem. Samas pole see kujutis liiga huvitav ega pealetükkiv nagu kinos või televiisoris, seal ei toimu eriti midagi või kui toimubki (keegi tuleb mööda külavaheteed, kuskil põleb läinudsuvine põhuhunnik või isegi maja, maanteel on toimunud avarii), siis näed sa sellest toimumisest vaid suhteliselt tähenduseta fragmenti. Võibolla selle fragmentaarsuse kompenseerimiseks hakkabki su psüühe (vaim, mentaalne süsteem) arendama mingit lugu, mingit pikemat mõtteliini, mis teises olukorras ise fragmentaarseks jääks. Mentaalne seisund on vähem agiteeritud (agité), vähem hüplik kui muidu.

      Teel tahtsin ma niisiis mõelda. Mitte ainult Liz Franzi kadumise üle, vaid üldse. Selle üle, mis edasi saab. Ma lootsin, et mul tekib mingi plaan. Ma ei või öelda, et see plaan oleks päriselt tekkinud, aga midagi tekkis. Mu vaimne seisund on pärast Tartuskäiku vähem ebamäärane.

      Tartus endas pole teha midagi erilist. Sinna sõitma hakates on alati mingi ebaratsionaalne tunne, nagu oleks seal midagi teha, ja kohapealgi võib meeleseisund jääda ärevaks. Linn ise on vaikne ja provintslik, eriti veel pühapäeval.

      Tartu on nüüdse Eesti territooriumi ilmselt kõige vanem linn, mingi oluline linnus (lieu fort) ja kauplemiskoht oli seal olemas juba enne XIII sajandit, kui muistsele Liivimaale tungisid teutooni rüütlid ja toimus Läänemere idakalda kristianiseerimine. KiieviVenemaa idas oli ristiusu teatavasti juba varem vastu võtnud, samuti Läänemere läänekalda viikingikuningriigid. Läänemeri on lääne meri ainult eesti keeles. Isegi soomlased nimetavad seda oma vanade isandate rootslaste eeskujul Idamereks ja sakslastele on ta loomulikult Ostsee.

      Mööda Läänemerd viiski tee itta. Ja põhja. XIII sajandil oli Euroopa (ilmselt siis ka kogu maakera) elanud paar sajandit erakordselt soodsates kliimaoludes, “väike” soojenemine oli saavutanud oma apogee XI sajandi paiku. XIII sajandiks oli rahvastik soodsates tingimustes paisunud, elu edenenud. Reimsi, Chartres’i, Ulmi, Strasbourg’i katedraali võlvid olid juba üles laotud, suured vitraažaknad polnud enam mingi imeasi. Õieti hakkas see kõik juba inimesi ära tüütama, moest välja minema. Sest ei pakkunud enam midagi uut, uusi kõrgusi, seninägematuid dimensioone. 1284. aastal langes sisse Beauvais’ katedraali võlv, mis oli ehitatud 48m kõrguseks. Palestiinas langes kristlaste viimane tugipunkt. Üks epohh hakkas läbi saama. Ja Balti mere kaldal siis see epohh just algas. Rahvastiku juurdekasv, majanduslik õitseng ja uued sõjapidamistehnoloogiad kannustasid Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi alamaid otsima uut avantüüri idas ja põhjas. Nende vallutusretke (1200–1240) romantilise kirjeldusega nn. Läti Henriku Liivimaa kroonikas algab selle maa (vana ehk suure Liivimaa) kirjapandud ajalugu.

      Keskaja kliimaoptimumi ajal ei olnud soojenemine siiski nii järsk ja ulatuslik kui too, mis umbes 7500 aastat tagasi tegi lõpu jääajajärgsele (Würm) vindumisele, sulatades suurel hulgal liustikke ja tekitades tõenäoliselt Suure Veeuputuse: Vahemeri murdis läbi looduslike tammide ja tungis Musta mere nõkku. Selsamal ajal tungis ka Põhjameri läbi selle koha, kus nüüd on Taani väinad, ja järvede ahelikust saigi nüüdne Balti meri (kui jääda neutraalse nimekuju juurde). Tol ajal, nn. atlantilisel kliimaperioodil olid inimesed selle mere idakaldal juba olemas, kuid eesti folklooris puudub minu teada Suure Veeuputuse motiiv. Võibolla ei olnud veetõus siin nii dramaatiline. Võib ka olla, et tolleaegsete hõimude pärimus on ununenud.

      Esimesed inimesed liikusid siia ilmselt põhjapõdrakarjade kannul, hakates tulema ehk kuskilt LõunaPrantsusmaa kandist, kus “me kõik” (eurooplased), nagu armastab öelda eesti geneetik Andres Metspalu, jääajal kükitasime. Põhjapõdrakarjad omakorda tungisid aastaaastalt natuke rohkem edasi seda mööda, kuidas mandrijää liustikud sulasid ja paljastel setetel juurdus tundrataimestik. Võimalik, et kliima suhteliselt äkiline soojenemine ja elutingimuste paranemine jääajajärgses Euroopas (seda, praegu edasi kestvat ajastut nimetatakse Würm IV ehk holotseen) mõjus soodsalt ka inimpopulatsioonidele, tekitades ootamatult tugeva migratsioonisurve lõunast. Võimalik, et see “teine laine”, saabudes siis umbes 4000 aastat tagasi (arvestades, et populatsioonides toimuvad “hüpped” pärast elutingimuste paranemist teatud hilinemisega, võides langeda alles nende taashalvenemise ajale), assimileeris nood esimesed vähenõudlikud asukad, pühkides minema nende kultuuri ja pärimuse. Tehniliselt tõhusam kultuur on alati ka prestiižikam, koos lõuna poolt tulnud maaharijate oskustega ja leiutistega võtsid kütidkorilased tõenäoliselt üle ka nende keele, ühiskonnakorralduse, tõekspidamised ja “muinasjutud” ehk jutustused (contes).

      Nii