Raadio. Emil Tode

poolest. Muinsuskaitsele (protection de la Patrimoine nationale) ja ajaloo ning arhitektuurimälestiste restaureerimisele pöörati senisest suuremat tähelepanu. Tõsi, need mälestised olid tihti ka juba väga halvas seisukorras, varemeteks langenud või langemas. Samal ajajärgul, nagu teada, sündis Eestis ning tõenäoliselt ka teistes Balti vabariikides rahvuslik liikumine, mis samuti kandis tugevat nostalgilist, restauratsioonilist pitserit. Liz Franz oli selleks ajaks ammugi Tartu tolmu jalge alt pühkinud ning elas peamiselt Moskvas. Kuid mina õppisin just siis Tartu ülikoolis geneetikat. Tuliuus Püssirohukelder oli populaarne lokaal, seda enam, et asus maa all. Seal esitati õhtuti ka show’programme, mida kutsuti prantsuspäraselt varieteeks.

      Kuna sotsialistliku plaanimajanduse allakäik oli jõudmas terminaalsesse faasi, andis aina teravamalt tunda nähtus, mida nimetati defitsiidiks, kuid mis ei tähendanud eelarvepuudujääki – õigemini, see tähendas just nimelt eelarvepuudujääki, kui ma nüüd järele mõtlen, nii et déficit oli igati asjakohane termin, kuigi seda tollal, vähemalt rahvalikus või ka ametlikus teadvuses nii ei analüüsitud. Rahvalik analüüs seisnes sõnades “midagi pole saada”. See tähendas umbes seda, et oma teenitult või teenimatult saadud rublade eest oli võimalik lunastada vaid piiratud valikus tarbekaupu ja teenuseid. Teiste sõnadega: kuigi riigieelarve oli formaalselt alati tasakaalus (ja sellest tasakaalust on huvitaval kombel saanud ka siirdemajandusteoreetikute iidol), emiteeris riik pidevalt juurde katteta raha; hinnad olid sealjuures administratiivselt fikseeritud, sest Nõukogude Liidus ei tohtinud esineda elukalliduse tõusu. Huvitaval kombel kutsus see varjatud inflatsioon esile samalaadseid sotsiaalseid nähtusi kui avalik inflatsioon näiteks 1920ndate aastate Saksamaal. Nende nähtuste ühisnimetajaks võib lugeda teatud hedonismi, ühe päeva kaupa elamist (vivre de jour au jour), mille hulka kuulus ka raha kulutamine kohvikutes ning restoranides. Püssirohukeldri ukse taga oli peaaegu pidevalt saba (la queue, sealjuures ei tähenda “saba” kunagi mehe suguelundit) ning šveitser (Suisse, eesti keeles tehakse millegipärast vahet šveitseri ja šveitslase vahel, kasutades esimese tähistamiseks (austavat?) saksapärast vormi) laskis sisse keda ja millal heaks arvas, tihti nn. jootraha (pourboire), tegelikult altkäemaksu (potdevin) eest, sest šveitser oli rangelt võttes riigi ametiisik, kes pidi hea seisma kodanike võrdsete õiguste austamise eest.

      Püssirohukeldris nn. martiinide joomine (tegelikult oli see segu Ungari vermutist ning kohalikust kadakamarjanapsist, küllaltki magus ja mitte väga kange) oli minu jaoks esimene luksuse sünonüüm. Ning vabaduse. Huvitav on tõepoolest märkida, et minu fantaasiates käisid luksus ja vabadus käsikäes, ning et need fantaasiad said eriti hästi õide puhkeda maaaluste tellisvõlvide hämaruses.

      Kuid ma ei tahaks siiski ekselda liiga kaugele minevikku, seda enam, et sellel minevikul pole konkreetselt pistmist Liz Franziga. Milles samas võib kahelda. Sest kas polnud Liz Franzi tolleaegsed populaarsed laulud – populaarsed sellest hoolimata, et rahvuslikult meelestatud üliõpilased heitsid talle ette tema Moskvakarjääri ja vähest dissidentlust –, kas polnud just need laulud minu pisut purjus vabadusluksusunistuste teatavaks saatemeloodiaks või refrääniks. Eriti too “Kohtumine”:

      Linn süütab tulesid ja möödujate palgeid,

      on kohvik tühi veel ja mina ootan…

      Taraitaraitadaa… Kui “Kohtumine” juhtus baari kõlaritest tulema just siis, kui ma oma “martiiniga” olin poole peale jõudnud ning esimene kerge joove oli põhjustanud kesknärvisüsteemis säärase sünapside konfiguratsiooni, mis meeleolus tõlgendub teatava eufooriana, tegelikult kõikvõimsustundena (sentiment de l’omnipotence): “ka mina võin… ka minuga võib…” – siis oli see õhtu (sest võlvide all oli subjektiivselt alati “õhtu”, sensuaalne kellaaeg, ehkki väljas võis objektiivselt olla keskpäev) kümnesse läinud, pakkunud teatava tundelise kontrapunkti, isegi katarsise.

      Ma arvan, et ükski kunstinähtus pole mulle elu jooksul summaarselt pakkunud nii palju katarsiseid kui Liz Franzi laulurepertuaar. Kuid ma ei näidanud kunagi välja, mida need laulud mulle tähendasid. Ühest küljest juba nimetatud konformismietteheite pärast (kuigi ma südames neid mugavaid “dissidente”, tegelikke konformiste, põlgasin), mida Liz Franzile tol ajal esitama hakati, teisest küljest selle pärast, et need laulud ja nende pakutav katarsis olid minu meelest liiga lihtsad. Katarsise pidanuks saama Bachist, Beckettist, Pasolinist. Ja sai ka, seda ei või samuti eitada. Eriti Pasolini “Teoreemist” ja tolle noore Lunastaja (Terence Stamp’i kehastuses) ilmumisest suguliselt alla surutud perepoja magamistuppa, tema ilusast käest, mis libises üle vaese poisi (ma ei mäleta mille – selja? õla? kukla?). Tundus uskumatu, et säärast asja Nõukogude Liidus näidati (kuigi “suletud” kinoklubis) ja ma vaatasin selle stseeni järel rahutult ringi, ega keegi aru ei saanud. Minu erutusest. Keegi ei paistnud midagi aru saavat. Publik oli otsekui tardunud kõikemõistvasse, kultuuriliselt avarapilgulisse poosi. Pärast arutati Pasolini “esteetika” üle. Ma pean ütlema, et iga kord, kui hakatakse arutama millegi esteetika üle, eelistan ma olla teises ruumis, seltskonnas ja isegi ajas. See on tõesti piinav.

      Aga nüüd ma pean küll vabandama (huvitav kelle ees? – kas sa juba kujutled endale publikut, vaene olend?) selle tõepoolest huvituseta ning pealegi targutava, “analüütilise” kõrvalepõike pärast, mille ajendiks olid Liz Franzi sõnad Kuradist. Siiski tuleks veel märkida, et Kurat on eesti folklooris ning tõenäoliselt ka meie rahva kollektiivses alateadvuses veelgi ambivalentsem, või ütleme, teisemärgiliselt ambivalentne kui katoliiklikes maades. Tõsi, le pauvre diable on ju umbes nagu ‘vaene vennike’, niisiis mõnevõrra lihtrahva, tavalise patuse sünonüüm. Eesti keeles aga kutsutakse Kuradit veel nimega Vanapagan, mis otsetõlkes oleks le Vieux Païen ja võibolla see otsetõlge polegi nii naeruväärne. Kuna “pagan” (ladina paganus, ‘talupoeg’) tähendab kristlikus mõttes ristimata inimest, mittekristlast, algselt aga vist mittejuuti, teiseusulist, barbarit, siis on mõistetav, miks Vanapaganast on eesti folklooris saanud pigem positiivne kangelane, rahva kollektiivne alter ego.

      Eesti XX sajandi silmapaistvaim romanist (XIX sajandil silmapaistvad romanistid veel puudusid) Anton Hansen (pseudonüüm Tammsaare) on Vanapagana kuju just selles tähenduses põlistanud oma viimases, allegoorilises ning testamentaarses romaanis “Põrgupõhja uus Vanapagan” (umbes: “Le nouveau Diable de FonddesEnfers”). Kahjuks pole seda 1939. aastal ilmunud teost kunagi tõlgitud prantsuse keelde ning vaevalt see enam ka erilist huvi pakuks.

      Tammsaare (kujutatud Eesti 25kroonisel) talupojaepopöa “Tõde ja õigus” leidis küll Prantsusmaal sooja vastuvõttu, kuid paraku okupeeritud ning kindral Pétaini “vabal” Prantsusmaal, kus võimud nägid selles ekslikult natsliku Blut und Boden’i (veri ja maa) ideoloogia illustratsiooni. Ma usun, et lugejad siiski tajusid, vastupidi, ideoloogiavastast subversiooni, õõnestust või vähemalt ambivalentsust, sest tegelikult oli HansenTammsaare antifašist ning suhtus oma teostes kriitiliselt ka talupoegluse ning “juurte” idealiseerimisse. Kuna aga pärast vabastamist (Libération) ei tahetud ei Prantsusmaal ega mujal Euroopas unustada midagi rohkem kui sõjaaega ja kõike sellega seonduvat (peale vastupanu, Résistance, müüdi), siis unustati loomulikult ka too marginaalne romanist, seda enam, et tema rahvuski (Nation) lakkas Vaba Maailma olupoliitikas (Realpolitik) olemast.

      3

      Kui ma Tartu bussijaamas bussi pealt maha astusin ja üle bussijaama platsi hakkasin minema – see asub otse jõe kaldal ja seal on tihti tuuline, nüüd on sinna kõrvale kerkinud veel üks kõrghoone, mida Tartusuguses madalhõreda arhitektuuriga linnas sugugi vaja pole ja mis tekitab, nagu kõik kõrghooned, oma läheduses omapäraseid aerodünaamilisi nähtusi, nagu korstnaefekt ja tuulepöörised –, viskas üks äkiline tolmupööris mulle liiva näkku, nii et ma pidin tükk aega silmi pilgutama ja ootama pisaranäärmete intensiivsemat nõret, et jälle normaalselt nägema hakata. Seejärel panin päikeseprillid ette.

      Need Fila omad on mõeldud sportimiseks, näiteks jalgrattasõiduks, ning kaitsevad silmi hästi mitte ainult ultraviolettkiirguse (eriline klaas), vaid ka tolmu ja teiste võõrkehade eest. Silmavigastused on üks mu foobiaid ehk obsessiivseid hirme (veel: maod), eriti pärast laserlõikust, millega korrigeeriti mu lühinägevust (myopie). Lõikusele läksin tõenäoliselt sellepärast, et lootsin ilma prillideta olla seksuaalturul, mida eufemistlikult kutsutakse