Raadio. Emil Tode

aga omakorda on hankinud mineraalaineid sügavatest pinnasekihtidest, samuti (näiteks lepad, Alnus) sidunud õhulämmastikku. Kuid alemaa on viljakas ainult paar esimest aastat, seejärel langeb saagikus järsult. Põhjasõjajärgsel pikal rahuperioodil, mis Vene Keisririigi Eesti ja Liivimaa kubermangu territooriumil vältas üle kahe sajandi, kasvas elanikkond pidevalt ja aleviljelus tuli asendada teistsuguse viljelussüsteemiga, s.t. põlde tuli hakata süstemaatiliselt väetama ainsa tuntud ja kättesaadava väetisega, milleks oli loomasõnnik. See pole aga midagi muud kui loomade seedetraktist läbi käinud rohttaimede osaliselt lagunenud jäänused. Neid rohttaimi ehk heina pidi aga kuskilt hankima ja kuna mineraalmaad olid kasutusel põldudena, siis tuli seda hankida soodest.

      Karjale vajaliku rohukoguse muretsemine soodest ja luhtadelt, nn. heinategu, oli talupere peamine suvine töö. Vastavast mälestus ja ilukirjandusest selgub, et veel XX sajandi alguses oli see töölõik äärmiselt kurnav. Heinategu algas jaanipäeva paiku (SaintJean d’été), kestis kuni viljakoristuseni ning jätkus isegi pärast seda, praktiliselt kuni lume tulekuni. See toimus peamiselt vikatite (faux) ja rehadega, kuna soopinnas on ebatasane ning isegi hobuniidukite kasutamine pole seal võimalik. Sootaimestik on iseenesest väga madala toiteväärtusega, kuid peamine polnudki karja produktiivsus piima ja liha osas, vaid see sõnnikuhulk, mis oli võimalik järgmisel aastal põldudele laotada. Heina hankimiseks oldi sunnitud minema tihti kilomeetrite kaugusele kodust, ja arvestades hobutranspordi liikumiskiirust ja mugavust, polnud seegi nali. Iga mõisa ja hiljem iga talu juurde oli kinnistatud mitmeid maatükke soodest ja metsadest, mida kasutati heina, aga samuti karjamaadena (kari oli “metsas”). Esialgu, keskajal, oli tegemist tavaõigusega (karjatamisõigus), hiljem formaliseeriti need tavad maakatastrites. Nagu mu isa ütles, kui me kahe maamõõtja, mehe ja naise seltsis mööda metsateed tema talu jõeäärse lahustüki poole liikusime, olnud maamõõtja tsaari ajal nii tähtis mees, et tema külasse tulekul helistatud kirikukelli.

      Naismaamõõtja märkis selle peale, et tol ajal olnud ka maamõõtja palk nii kõrge, et kuutasu eest saanud maja osta. See oli altkäemaksuahvatluse tõrjumiseks. Maamõõtja oli keisririigi ametnik. Ilmselt siiski pole ka Eesti Vabariigi maamõõtja madalamatesse tuludetsiilidesse kuuluv isik, sest maamõõtjate perefirmale kuulus minu hinnangul täiesti uus Peugeot’ universaal. Nimelt on maade restitutsiooniprotsess just tänu nende ajalooliste lahustükkide rohkusele väga töömahukas ja tööturul ületab maamõõdutöö nõudmine tunduvalt pakkumise, mis võimaldab neil oma töö eest, nagu öeldakse, väärilist tasu küsida.

      Varsti sain ma ka teada, mida tähendab “jõe ülesmõõtmine”. Nimelt on jõgi ühe lahustüki, kunagise heinamaa, nüüd kidura soometsa üheks piiriks. Õigupoolest on tegemist ojaga (ruisseau), Emajõe jõgikonda kuuluva Põltsamaa jõe alguskilomeetritega. Vesi on selles allikalist päritolu, külm ja selge, ega jäätuvat ka kõige valjema pakasega (isa andmetel, tänapäeva talved ei võimalda seda pärimust enam kontrollida). Juba mainitud nõukogude melioratsioonitööde käigus on jõge süvendatud ning tema sängi õgvendatud. Seetõttu ei vasta jõe looked enam nendele, mis on kantud 1800ndate aastate lõpu verstastele maamõõdukaartidele, mida kasutatakse restitutsiooniprotsessis alusmaterjalina. Niisiis tuleb jõe kulgemise joon uuesti üles mõõta ja uutele maamõõdukaartidele kanda. Tegelikult oleks jõesäng saja aasta jooksul ka loodusliku vooluerosiooni tulemusel tunduvalt muutunud, aga ma ei tea, kuidas sellesse suhtutakse.

      Maatüki piiriks, nagu naismaamõõtja (jutukam) selgitas, on jõe mõtteline telgjoon. Selle kindlaks määramiseks tuleb aga moodustada mõlema kalda joonest punktiir, määrates kindlaks punktiiripunktide koordinaadid. Kuna mõõdistamine peab toimuma kahel pool jõge, millel on selle koha peal ainult üks purre, siis ongi vaja kolme inimest. Mina olin siis kolmas. Punktide koordinaadid määratakse maamõõtjanaise väitel “sentimeetrise” täpsusega.

      Minu arust on tegemist küll ilmse liialdusega lubatava vea piiri määramisel, aga ma ei hakanud seda maamõõtjale ütlema. Maa ruutmeetri turuhind selles paigas jääb suurusjärku 5 eurosenti. Seda arvutasin ma statiivi kõrval jõe kaldal kuival kuluheinal pikutades. Päike soojendas. Statiivil oli aparaat, mis võttis ühendust, nagu mulle selgitati, satelliidiga (Maa tehiskaaslasega). Sideseansi jooksul, mis pidi kestma umbes 20 minutit, fikseeris see väike seade oma asukohapunkti koordinaadid.

      Veel mõtlesin ma sellele, et huvitav, kuidas on mõtteline koordinaatvõrk Maa pinnal viidud vastavusse Maa telje nihkumise jms. nähtusega. Kas koordinaat XY on alati ja igavesti just täpselt selle jänestarna (Carex leporina L., tarnad on lõikheinaliste Cyperaceae sugukonda kuuluvad taimed, tavalised soodes ja luhtadel, neid leidub Eestis üle 70 omavahel raskesti eristatava liigi; tarnad moodustasid peamise osa sooheina madala toiteväärtusega massist) mätta keskel, lugedes mätta keskpunkti pinnase suhtes liikumatuks? Seda ma ei tea.

      Päikese käes oli hea pikutada, kuulda oli ainult lindude häälitsusi, maamõõtjate lühidaid hõikeid üle jõe (jah! – aitab!). Pidin ootama, kuni sideseanss on küllalt kaua kestnud, siis aparaadi uude punkti toimetama. Fantaseerisin selle üle, kuidas oleks elada selle meesmaamõõtjaga. Ta oli nimelt noor pikk, armsa, natuke häbeliku naeratusega poiss. Kuidagi, tundub mulle nüüd, meenutas ta minu isa nooruses. Tal olid väga pikad jalad; ma ütlesin talle, et maamõõtjal on pikk samm, mille peale ta naeratas veel kohmetumalt. Pole sugugi võimatu, leidsin, et selle kohmetu naeratuse taga on teatud (väga varjatud, isegi teadvustamatud) homoseksuaalsed kalduvused. Tavalise heteroseksuaalse mehe kohta tundus ta liiga tundlik.

      Me elaksime koos ühes nendest KeskEesti suurtest kahekordsetest talumajadest (sealkandis on Eesti viljakaimad mullad, nagu isa kinnitab, ja ajalooliselt oli elanikkond jõukas; nüüd on need majad saadaval mõne tuhande euro eest). Maamõõtja mõõdaks maad, mina käiksin aegajalt Tallinnas, aegajalt Pariisis (kord läheksime sinna ka koos, aga maamõõtjale Pariis ei meeldiks ja sestsaadik ta ei lubaks, armukadedalt, mul enam sinna minna) oma filmiprojekte ajamas, et säilitada majanduslik sõltumatus. Muidu ma ootaksin teda koju, nagu armastav abikaasa. Peseksin ja triigiksin. Majas oleksid tingimata punased või tumerohelised kahhelahjud, mida talvel iga päev kütta tuleks. Maja oleks tõesti suur. Sündsa fassaadi säilitamiseks maakohas elaks samas ka üks truu lesbiline paar, kellest kummagagi me kumbki formaalselt abielus oleksime. Nad elaksid tegelikult teises majatiivas. Külarahvas majja ei saaks, seda ümbritseks tihe kuusehekk, istutatud kunagi õunapuude kaitseks külmade tuulte eest. Õunapuud oleksid vanad ja sammaldunud, aga puhkeksid igal kevadel rikkalikult õide. Meie seksuaalelu oleks regulaarne, rutiinne ja mõlemaid pooli vaikselt rahuldav. Me istutaksime ka uusi õunapuid ja jälgiksime aastaaastalt nende kasvamist, viljakandvasse ikka jõudmist. Võibolla lapsendaksime ühe lastekodulapse. Või isegi mitu. Maamõõtjal, olin märganud, on ilusad pikkade sõrmedega soonilised käed, kindlasti on tema pikkadel jalgadel ka elegantsed pikad varbad. Ühesõnaga, kõik on pikk ja tundlik, aga mitte liiga. Elu mööduks.

      Ma lasin sellel fantaasial endas vabalt areneda ja tundsin, et ma olen maamõõtjasse (kelle nime ma ei teadnud ega tea) täiesti armunud. Tundsin päikese käes soojenenud kehas meeldivat erootilist surinat, erektsiooni. Kui ma maamõõtjat veerand tunni pärast purdel kohtasin, nägin, et ta on täiesti tavaline poiss või mees (siiski, natuke ujeda naeratusega), abielusõrmuski sõrmes. Naismaamõõtja, energiline, lühike tugeva kehaehituse ja valju, natuke praaliva häälega naine oli tema naine. Küllap neil olid ka lapsed.

      Mis puutub sellesse lahustükki (või põhitükki), millel kunagi oli asunud see maja, kus mu isa kuni 25. eluaastani elas, viimastel aastatel koos oma emaga talu pidades (tema isa oli juba deporteeritud ja tegelikult ka hukatud, aga kus, seda nad ei teadnud), siis pole seal midagi ilusat ega väärtuslikku. Paar keskealist tamme ja mõned räsitud elupuud, istutatud väidetavalt laste sündimise puhul. Maja põles 60ndatel aastatel maha, seal elasid võõrad kolhoosnikud. Krundi ühte nurka on kolhoos rajanud viljakuivati, selle neli roostes mahutit või torni moodustavad maastikul domineeriva elemendi. Kuna õuemaa on põllust (12 ha) lahutatud riigile kuuluva maanteega, siis soovitasid maamõõtjad selle üldse mõõtmata jätta, sest sellel ei olevat niikuinii olulist perspektiivi. Kahtlemata ei sobi see ilmetu maatükk keset lagunenud ja kolhoosiehitistega (karjafarm, kaks mitmekorterilist elumaja, millest üks on juba maha jäetud, aknad sisse pekstud) räämatud küla ei turismiega puhkemajanduse arendamiseks, ja põllumaa suurus ei vasta kaugeltki tänapäeva